Vabadus saada ukrainlaseks, olla ukrainlane ja surra ukrainlasena

KAAREL PIIRIMÄE

Timothy Snyderi 2008. aastal inglise keeles ja käesoleval aastal ka eesti keeles ilmunud teos „Punane prints“ on suurepärane käsitlus Kesk- ja Ida-Euroopa ajaloost XX sajandi esimesel poolel. Snyder jälgib peategelase, Habsburgide soost Austria ertshertsogi Wilhelmi (1895–1948) erakordset teekonda lapsepõlvekodust Aadria mere ääres Poola ja seejärel Ukraina troonipretendendiks, Esimese maailmasõja aegsest Austria armee ohvitserist ja Ukraina polkovnikust brittide ja prantslaste spiooniks Teises maailmasõjas, vasakpoolsest monarhistist fašistiks ja demokraadiks, kadetikooli askeedist Pariisi homobordellide elunautlejaks – Wilhelmi kasvamist ja arengut, visioone ja unistusi XIX sajandi keisririikide ajastust kuni tema elu trööstitu lõpuni Nõukogude türmis.

Wilhelmi haruldane rännak on iseenesest suurepäraseks materjaliks, kuid Snyder voolib sellest mitte ainult äärmiselt nauditava biograafia, vaid laiahaardelise ja sügava analüüsi Euroopa ajaloost rahvusluse esiletõusu, rahvusriikide ja totalitaarsete režiimide ajastul. Ühe isiku ja perekonna ajalugu – mikroajalugu, kui nii võtta – on ühtlasi makroajaloo tööriistaks käsitlemaks üleeuroopalisi probleeme ja protsesse.

Wilhelm von Habsburg sündis Euroopa hiilgavaimasse perekonda, mis valitses Euroopa vanimat ja uhkeimat valdust – ligi tosinast rahvusest koosnevat Austria-Ungari keisririiki. Tema kasvatus oli rahvusteülene või -eelne, s.t täiesti kosmopoliitne. Lapsed õppisid viit keelt ja kuigi ema oli Toscana printsess ja eelistas tõenäoliselt itaalia keelt, kujunes lastel viis emakeelt või siis mitte ühtegi. Kuid Wilhelmi isa Karl Stefan otsustas, et tema perekond peab muutuma Poola perekonnaks, sest rahvusriikide ajastul pidi tahes-tahtmata tekkima Poola riik ja oli loomulik, et selle etteotsa asuks tema rajatav Habsburgide dünastia Poola haru. 1907. aastal, kui Wilhelm oli 12aastane, asus perekond elama oma valdustesse Galiitsias, mis oli Austriale kuuluv Poola provints.

Stefani perekond „võttiski“ poola identiteedi. Vanim poeg Albrecht, kes oli tulevase Poola kuningriigi kroonprints, teenis pärast Esimest maailmasõda ustavalt Poola vabariiki ohvitserina, säilitades suure osa mõisast ja õllevabriku, mille kasumist maksti toetust troonist ja enamikust sissetulekutest ilma jäänud pereliikmetele. Albrecht ei loobunud poola rahvusest isegi Saksa türmis, kus Gestapo teda Teise maailmasõja ajal piinas. Olnuks lihtne väita, et Habsburg on põline saksa perekond, säilitada varandused ja privileegid, mis keelatud mittesakslastele, kuid Albrecht ja ta Rootsi aadellikku päritolu abikaasa ei murdu. Nad ei reeda Poolat, oma valitud kodumaad. Abikaasa Alice (1889–1985) ühineb sõja ajal trotslikult Poola vastupanuorganisatsiooni Armia Krajowaga. Kui Galiitsia ühendatakse Nõukogude Ukrainaga, keeldub Nõukogude võim perekonna natside võõrandatud varandusi tagastamast, väites, et tegu on sakslastega (sic!). Albrecht ja Alice sunnitakse Rootsi maapakku, aga kui nende lapsed 1990. aastatel naasevad, et nõutada tagasi Heinekeni valdusse sattunud perekonna õllevabrikut Żywiecis, räägivad nende lapsed ikka veel eeskujulikku poola keelt. Vaie ei lähe läbi ja Heineken säilitab õiguse vabrikule ja isegi Habsburgide vapile õllepurgil.

12aastane Wilhelm avastab aga oma perekonna mõisas Galiitsias, et provintsi elanikkond on pigem ukraina- kui poolakeelne. Suheldes talupoegadega ja õppides nende keelt, tärkab noores Wilhelmis idee Ukraina troonist, millele võiks tõusta just tema. Kuna Habsburgide perekonnas ei ole ühtki ukraina keele oskajat ja kultuuri tundjat – ukrainlast, nii-öelda – tõuseb Wilhelm noorima pojana järsku peamiseks troonipretendendiks, ainult et see troon ühes riigi ja rahvaga tuleb alles üles ehitada. Trotsides isa valikut Poola kasuks, võtab Wilhelm ukraina nime Vassõl Vašõvanõi, juhib Austria armee koosseisus olevaid ukraina üksusi ning temast saab Ukrainas legend: punane prints, kes lihtsa sõdurina oma meeste keskel elab, räägib ukraina keelt ja laulab ukraina laule; vasakpoolsete vaadetega monarh, kes kaitseb Ukraina talupoegi Poola mõisnike ja Saksa vägivalla eest. Kuigi Wilhelm ja tema isa Stefan pidasid rahvuslust paratamatuks, ei välistanud rahvusriikide teke Habsburgide dünastia jätkumist. Austria-Ungari keisririik keiser Franz Joseph I (1830–1916) ajal oli edukalt ühendanud demokraatia ja rahvusluse impeeriumiga, mida hoidis koos truudus dünastiale ja moodne bürokraatia.

Soodsate tingimuste korral oleks Ukraina riigi teke Austria-Ungari valdusi vaid laiendanud, kuid need ambitsioonid sõltusid liitlase Saksa keisririigi huvidest ning põrkusid Nõukogude Vene ja ka Poola taotlustega. Lõppkokkuvõttes likvideeris idapoolse Ukraina Punaarmee, samal ajal kui Lääne-Ukraina neelas alla võitjariik Poola. Wilhelm jäi ilma oma riigist ning pidi lahti ütlema Poolale truuks jäänud isast. Sõdadevahelisel ajal osales Wilhelm Ukraina taastamiseks mitmes avantüüris, mis viisid ta kokku Saksa paremäärmuslaste, Ukraina pagulaste ja seiklejatega, kallutades ta viimaks ka natsismi ja antisemitismi. Üsna pea pärast järgmise maailmasõja algust pööras ta natsidele siiski selja, nähes, et Saksamaa ei kavatsegi mängida Ukraina rahvuslikele tunnetele ega kasutada tema nime Ukraina (marionett)riigi taastamiseks. Wilhelm leppis ära oma Poola rahvusest perekonnaga ning töötas lääneriikide luureorganisatsioonide heaks, esmalt natsi-Saksamaa ja seejärel Nõukogude Liidu vastu. Nõukogude vastuluure röövis ta sõjajärgses okupeeritud Viinis otse tänavalt, mõistis vangi Ukraina natsionalismis ning Nõukogude vangistuses 1948. aastal Punane prints suri.

Oleks lihtne käsitleda Wilhelmi juurteta, rahvuseta ja pidetu inimesena, kellel oli raskusi oma rahvuse, poliitiliste vaadete ja isegi seksuaalse identiteedi määratlemisega; dekadendina, kes oli sunnitud 1930. aastate Pariisist seksi- ja rahaskandaalide tõttu häbistatuna lahkuma. Tema seiklused oli liig isegi Habsburgide dünastiale: kroonprints Otto (1912–2011) otsustas ta visata välja koguni perekonna Kuldvillaku rüütliordust, kuigi hulk Wilhelmi esivanemaid oli silma paistnud veel palju pöörasemate elukommetega. Kuid ajad olid muutunud ja massimeedia võidukäik sundis isegi monarhe oma kuvandile mõtlema. Otto oli otsustanud hakata korralikuks härrasmeheks.

Kuid Snyder ei pea Wilhelmi juurteta dekadendiks. Teose kaalukaim sõnum on sügavalt eetiline: traditsioonilised arusaamad rahvusest piiravad üksikisiku vabadust „kasvada ja muutuda“, sealhulgas valida rahvust, mis võib peale sünni ja päritolu alluda indiviidi tahtele. On selge, et Snyder ei pea rahvusriikide teket mingiks progressi märgiks, veel vähem peab ta selleks totalitaarsete riikide rassilisi kujutelmasid või etnilisi puhastusi – rahvaste deporteerimisi – Nõukogude stiilis. Habsburgide impeerium, kus rahvustel olid demokraatlikud valitud esindused parlamendis, kohalik autonoomia ning karjäärivõimalused riigibürokraatias, ennetas Euroopa Liitu enam kui poole sajandiga. Kuigi Snyder otsesõnu nii ei ütle, oleks vahepealne eksperiment rahvusriikide, rassiliste ja etniliste puhastustega võinud ka olemata olla.

Timothy Snyderi eesmärgiks on raputada kinnistunud tõekspidamisi identiteedist kui millestki arhailisest ja püsivast. Tema käsitluses kujuneb Habsburgide muundumine poolakateks, hispaanlasteks või ukrainlasteks justkui irooniliseks ja vahest ka traagiliseks illustratsiooniks XIX sajandi etniliselt kirjude ja tolerantsete keisririikide muundumisele rahvusriikide Euroopaks. Tragöödia, millesse mitmed rahvusriigid ja rahvused XX sajandil satuvad, muutub nõnda ka Habsburgide pere tragöödiaks. Ertshertsog Albrecht ja tema Rootsi päritolu naine Alice kannatavad koos Poola rahvaga natside ja Nõukogude võimu all; Wilhelm kannatab koos Ukraina rahvaga ning tõepooles hukkub võitluses Ukraina eest – kusjuures mõlemad valisid oma rahvuse vabast tahtest, olles sündinud kosmopoliitsesse, ilma rahvuseta perekonda, mis valitses paljurahvuselist impeeriumi. Kuna tegu oli teadliku valikuga, oli nende kiindumine, ohvrimeelsus ja truudus valitud rahvusele seda erakordsem. Snyder kirjutab peategelased moraalseteks eeskujudeks, inimesteks, kes võib-olla oma aristokraatliku päritolu tõttu olid naiivselt usaldavad ja julged oma otsustes ning kindlameelsed ka kõige raskemates olukordades. See on lugu, mis puudutab.

Kui Timothy Snyder selle loo kirjutas, olid lootused kõrgel, et Ukrainal õnnestub pärast rooside revolutsiooni kujuneda rahvusriigiks, nagu teised Euroopa riigid XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel olid teinud. Paradoksaalselt on toimiva rahvusriigi suveräänsuse saavutamine eelduseks pääsemisele Euroopa Liitu, milles suveräänsus taas loovutatakse. Kahjuks on Snyderi optimistlikud ootused osutunud vääraks, kuid seda mitte niivõrd Ukraina enda kuivõrd Venemaa poliitika tõttu. Kuid Vassõl Vašõvanõi legend ja eeskuju pole muutunud sellest vähem oluliseks, kuna just poliitiline ja kultuuriline, mitte etniline ja rassiline rahvuslus on jätkuvalt võtmeks Ukraina ühendamisel.

„Punane prints“ pakub veelgi mõtlemisainet Euroopat kummitava sisserände taustal, oli ju ka Wilhelm korduvalt sisserändaja või nagu ta ütles, „igavesti rändav juut“. Ukraina rahvuslastest, kelle hulka Wilhelm ilmasõja ajal sattus, ei olnud ükski etniline ukrainlane, küll aga oli seal sünni poolest juute, poolakaid, venelasi või lausa rahvusetuid siniverelisi nagu Wilhelm. Mõeldes eesti rahvusluse peale, siis küllap on eestlasi traumeerinud venekeelsete sisserändajate šovinism, mistõttu immigrantidest kiputakse kartma kõige halvemat. „Punane prints“ võiks siiski avardada kujutlusvõimet ja julgustada fantaseerima, et siia vabariiki satub ka selliseid „juute“, kes (Ado Grenzsteini sõnadel) joovad Eesti viina ja räägivad eesti keelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming