Vabadus ja vastutus

Ilmselt pole mõnusamat tundest olla täiesti vaba – mitte kellestki sõltuda, mitte kellelegi aru anda. On see aga üldse võimalik?

Sel nädalal teatas Tõnu Õnnepalu, et loobub talle määratud kirjanikupalgast, põhjendades oma otsust nii: „Kirjutamise juures peab säilima vähemalt usk, et selles, mis ütled, on midagi uut. [—] Eks ma ole oma aja, s.t nõukogude aja laps ja ehk ületähtsustan vabadust. Mulle peab alati jääma vabadus mitte midagi enam kirjutada“ (Postimees 9. II). Aus arutlus, pole midagi öelda.

Ega looja (või ükskõik millise inimese) sisse näe, seega on võimatu isegi arvata, miks tundis Õnnepalu, kes paari kuu eest ise kirjanikupalka avalikul konkursil taotles, nüüd, mil pangakontole jõudis esimene töötasu, et peab sellest loobuma. Kas kurnav avalik tähelepanu ja liigne paine oma tegemistest aru anda? Parem pakkumine? … ? Tegelikult vahet pole ja ehk on isegi hea, et selline pretsedent kohe esimesel loojapalga-aastal juhtus, sest nii saab programmi jätkamiseks vajalikud poolt- ja vastuargumendid kiirelt kätte.

Muidugi tahaks siiski siinkohal kirjaniku südametunnistusele koputada ja öelda, et eriti uute algatuste puhul, millel on potentsiaali muuta senist arusaama (ka loomine on töö) ning toetussüsteemi (saab end elatada ka institutsionaliseerumata), peaks avalik huvi isikliku üles kaaluma. Kui küsisid, mine lõpuni ja vastuta!

Kas aga täita, hambad ristis, oma põhimõtetega vastuollu minnes võetud kohustus ikka näitab suuremat vastutust kui aus loobumine? Või on just vabadus vastutusest loobuda hea loomingu eeldus? Teiste viimase paari aasta kuumade teemade paistel võib arvata, et nüüdki läheb lahti äge poolevalimine. Jõudu!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar