Vaba rahvakirik

Toomas Paul

Luterliku kiriku rollist Eestis 2004. aasta 28. aprillil  EELK XXVI kirikukogu 7. istungjärgul vastu võetud uue põhikirja preambula ütleb: ?Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.? § 1 defineerib: ?EELK on vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus?. Mida tähendab, et teatav kirik on vaba ja et ta on rahvakirik?

Sellele võib vastata teoreetilise targutamisega, et minu (või kellegi teise) arvates tähendab see seda või teist. Aga juriidiliste tekstide puhul ei saa sõnade täpset sisu tuletada tavatähendusest, pealegi ei ole need sõnad põhikirja sugenenud alles mullu. Õigem on niisiis vaadata minevikku ning küsida, mida mõeldi siis, kui võeti see formulatsioon 1919. aastal I kirikukongressil eneseiseloomustusena kasutusele.

Seda on praegu võimalik hõlpsalt teha, sest viimastel aastatel on lisaks eesti noortele kirikuajaloolastele ka hõimuvelled põhja pool lahte võtnud kätte Eesti ja Läti XIX ja XX sajandi kirikuloo süstemaatilise uurimise. Ridamisi on ilmunud dissertatsioone, mis valgustavad üleskündmata uudismaalappe. Põhiliselt on uuritud just kiriku ja võimu suhteid.

Eelajalugu kirjeldavad Andres Andreseni ?Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710 ? 1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele? (Tartu 2004, 228 lk) ja Riho Saardi ?Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 1870 ? 1917? (Helsingi 2000, 374 lk). EELK algusaega valgustavad Niilo Pesoneni ?Valtionkirkosta vapaakirkoksi? Viron evankelis-luterilaise kirkon järjestysmuodon kehitys 1919 ? 1925? (Helsingi 2004, 324 lk) ja Mikko Ketola ?The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918 ? 1939? (Helsingi 2000, 356 lk), sõjajärgset aega käsitlevad Jouko Taloneni ?Church under the Pressure of Stalinism. The Development of the Status and Activities of the Soviet Latvian Evangelical-Lutheran Church in 1944 ? 1950? (Jyväskylä 1997, 373 lk), Riho Altnurme ?Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirik ja Nõukogude riik 1944 ? 1949? (Tartu 2000, 325 lk) ja Mikko Malkavaara ?Kahtia jakautuneet Baltian luteriliset kirkot ja Luterilainen maailmanliitto 1944 ? 1963? (Helsingi 2002, 385 lk). Nagu näha, on veel mitmed läbi uurimata perioodid, ent juba praegu on pilt palju konkreetsem ja detailirikkam kui kuus aastat tagasi. Ja palju dünaamilisem.

Kiriku enesemõistmine on muutunud läbi aegade ja olude. XIX sajandi alguse mõjukas teoloog Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher esitas riigi eestkoste alt vabastatud rahvakiriku idee. Temale oli rahvakirik primaarselt kirik, kus sama keelt kõnelevad ja samasse rahvusesse kuuluvad kristlased moodustavad kirikusootsiumi (Kirchengemeinschaft). Schleiermacher esitas ajaloolis-sotsioloogilise rahvakiriku mõiste, mille järgi rahvakirik on ühele rahvale iseloomulikku kristluse ja kirikliku korralduse vorme. Seepärast on teda nimetatud ka kirikliku natsionalismi isaks. Rahvakirik tähendaks teatud rahva religioosse vaimu kehastust. Lunastusajaloolised mõisted nagu usk, äratus, ülestõusmine said uue rahvuslik-idealistliku sisu. Usuti isamaasse, oodati rahvuslikku ärkamist ja ülestõusmist ning võideldi igavese õiguse eest. Schleiermacher tsiteeris Paulust: ?Teie ei ole nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed? (Ef 2,19) ning tõlgendas allegooriliselt, et võõras on igaüks, kes eksleb maailmas kodutult, võõrdununa oma esivanematest, rahvast ja isamaast. Just pärast Napoleoni invasiooni võrsus saksa idealismi ja romantismi ühisest pinnasest üks XIX sajandi rahvakiriku käsitluse põhivorme, millele oli tunnusomane rahva, rahvuse ja kiriku ühtsus.

Sekularisatsiooni kasvades andis Saksa sisemisjoni rajaja Johann Hinrich Wichern 1848. aasta Saksa kirikupäevadel senisele rahvakiriku käsitusele aga uue sisu, mille järgi oli rahvakirik ennekõike kogu rahva missioloogiline kasvatusasutus, mis pidi lasteristimise aluselt lähtudes õpetama ja suunama rahvast kristlikule usule ja elule. Seejuures rõhutas Wichern, et Jumal on andnud igale rahvale oma õiguse olemasolule ja tõotuse, et iga rahvas, mitte ainult üksikisik, võib olla kristlik rahvas. Kirikul tuli aidata üles leida rahva vaimne suurus ja aidata ühtlasi rahval kasvada oma vaimses õilsuses. Nii oleks kiriku ja rahva ühtsusest moodustanud kõike ühendav tegur ja rahvuslikud huvid määranud ka kiriku kultuur-kristliku tegevuse.

Liberalismi levikuga XIX sajandi keskel kasvas Euroopas kõikidel tasanditel ka vabaduse nõue: üksikisiku vabadus kiriklikust eestkostest, kiriku vabanemine riigist ja riigi vabanemine kirikust. Liberaalse kirikupoliitika peaeesmärki väljendasid ilmekalt itaalia liberaali Camillo Cavouri sõnad: ?Vaba kirik vabas riigis!? (?Chiesa libera in libero stato!?). Liberalismi vaimus nõudis Taanis, kus rahvakiriku mõiste pääses esimesena 1849. aastal seadusandlusesse, Viktor Rydberg demokraatliku rahvakiriku-ideaali esiletõstmisega ilmikute osatähtsuse suurendamist ja kiriku sisemist vabadust. Samamoodi nõuti ka Soomes, et kirik peab olema oma liikmete vabatahtlik ühendus, kusjuures neil on õigus seda ühendust puudutavates küsimustes kaasa rääkida ja otsuseid teha. Liberaalid nõudsid, et ilmikutele antaks kiriku haldamisel senisest kesksem roll. Selleks tuli senine sinod reorganiseerida nii, et ilmikutel ja vaimulikel oleks seal võrdne esindatus. Uues 1869. aasta Soome kirikuseaduses määratleti ilmikute ja pastorite suhe sinoditel 3:2.

Liivimaa pastorite 1874. aasta augustis Valgas peetud provintsiaalsinodil üritas Jakob Hurt saksa pastoritele põhjendada eestlaste rahvuslikke püüdlusi mitte ainult ajalooliste argumentidega, vaid ka teoloogiliselt: igal rahvusel on jumalik õigus olemasolule ja keelele ning seda ei või vägivaldse ümberrahvustamisega rikkuda. Sellega esitas ta Schleiermacheri ja Wicherni seisukohti.

Ado Grenzstein uskus, et selleks, et eesti rahvas võiks olla rahvuslik, vajab ta oma rahvuslikke institutsioone. 1899. aastal vapustas Grenzstein kirikuvalitsusi ja pastorkonda oma raamatuga ?Herrenkirche oder Volkskirche??, milles esitas majanduslikult vabade rahvuslike rahvakirikute üksikasjalise projekti Venemaa evangeelse luterliku kiriku struktuuride ümberkorraldamiseks.

See, mis tollal näis fantastilisena, sai võimalikuks Esimese maailmasõja aegu. Esimesel kirikukongressil 1917. aastal sõnastati vaba rahvakiriku projekt. Üks selle põhiideolooge oli Johan Kõpp, kes pidas programmilise ettekande teemal ?Kiriku ja riigi vahekord?. Selles tõdes ta, et Kristus ei ole kirikukorralduseks mingeid selgeid ja otseseid eeskirju andnud, jättes niimoodi oma järgijatele selles osas täieliku vabaduse. Nii oli esimene ?ristikogudus täiesti vaba inimeste ühendus ilma välise võimu tundemärkideta?. Tema meelest oli ideaal ?vaba kirik?, mis on ühendatud ?rahvakiriku? mõistega ehk ?kirik olgu vaba rahvakirik, millest oleks iga ühel õigus ja võimalus välja astuda ilma, et tema kodanikuõigused kannataksid?. Kõpu poolt formuleeritud resolutsioonide hääletamisel anti ?Eesti evangeeliumi-luteriusu kirik on vaba rahvakirik kodumaal ja asundustes? 216 poolt- ja 4 vastuhäält, ?Tema liikmeks on kõik need, kes oma väljaastumist kogudusest teada ei ole andnud? ? poolt 214 ja vastu 6 häält.

1919. aasta II kirikukongress kiitis heaks uue sinodaalse kirikukorralduse. Kindralsuperintendendi ameti muutmisega piiskopiametiks tulid luterlikku kirikusse tagasi episkopaalsed tunnused. Eestlased nägid neis muutustes vastandit endisaegsele baltisakslaste ja riigi juhitud kirikule. Kirikukorralduse väljatöötamises tuli esile samasugune demokraatlik idealism nagu ka Eesti põhiseaduse koostamisel. Põhiliseks eesmärgiks oli murda kiriku härraskiriku maine ja anda kiriku haldamine rahva enese kätesse. See tähendas kiriku tugevat demokratiseerumist, mille väljundiks olid koguduste juurde loodud nõukogud. II kirikukongress vahetas välja kogu senise kirikujuhtkonna ja asendas selle rahvuslikku printsiipi rakendades üksnes eestlastega.

Eesti keeles tähendab ?saks? kahte asja: saksa rahvusest inimest ja härrat. Grenzstein vastandas härraskirikule (Herrenkirche) rahvakiriku, ja näib, et just see vastandus mõlkus eestlaste meeles oma kirikut luues. Ketola kirjeldab, kuidas kohalikul baltisaksa vähemusel oli võimu kadumist raske taluda, kuid siiski jäädi samasse kirikusse, kus moodustati saksa ja rootsi praostkonnad. Lätimaal seevastu tõlgendati rahvakirikut rangelt rahvuskiriku mõttes ning Läti luterliku kiriku sinod valis 1922. aastal läti koguduste piiskopiks Karlis Irbe ja saksa koguduste piiskopiks Peter-Harald Poelchau. Läti luterlik kirik jagunes seega kaheks rahvuslikuks piiskopkonnaks. Pärast taasiseseisvumist taastati sakslaste separaatkirik, kuigi neid on Lätis praegu mikroskoopilises koguses.

Iseseisvunud Eestis hakkas luterlik kirik otsima Saksa asemel kontakti Rootsi ja Soomega, kust taheti saada eeskujusid ka uueks kirikukorralduseks. Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ja piiskop Jaakko Gummerus Soomest ordineerisid 1921. aasta juunis piiskopiks Jakob Kuke. Eesti ajakirjandus nägi piiskopiametis märki, millega kirik eristas ennast saksameelsest minevikust. Ent nagu Pesoneni kirjeldusest näha, ei olnud kerge leida uut identiteeti.

Kui nüüd selle äärmiselt  põgusa ülevaate lõpul tagasi vaadata, siis on ilmne, et algusest peale on püütud EELKs ühendada kaht vastandlikku suunda: (kogu) rahva kirikut, ja vabakirikut, kuhu ei kuuluta automaatselt (lasteristimise kaudu), vaid isikliku otsuse põhjal. Võiks öelda, et teine pool on võitnud. Enamik neist, keda praegu luteri kirikus ristitakse, on leeri tulnud täiskasvanud. Religioonisotsioloog Jaanus Plaat on korduvalt rõhutanud, et luteri kirik kaotas nõukogude ajal mitmeid olulisi rahvuskiriku jooni nagu arvestatav mõju ühiskonnas või side poliitilise eliidiga, domineeriv positsioon usuelus, rääkimata ühiskondliku võimustruktuuri kuulumisest. Kunagi suuremeelselt antud põhikirjalist vabadust kirikust lahkuda on rahvas liigagi usinasti kasutanud. ?Aktiivse liikmeskonna poolest on luterlik kirik jäänud 20. sajandi lõpuks sedavõrd väikesearvuliseks (annetajaliikmeskond moodustas 1999. aastal vaid 3,5%  Eesti elanikest), et tal pole ühiskonnas taolist mõju, mis lubaks rääkida ecclesia tüüpi rahvuskiriku eksisteerimisest? (Plaat 2001: 331).

Võib-olla oleks kergem, kui loobuda lootusest olla vajalik kogu rahvale  ning piirduda usutunnistuskiriku (Bekenntniskirche) rolliga. Aga kuna tegemist on enesemääratlemisega, mis annab kogu organisatsiooni eksistentsile aluse ja õigustuse, siis küllap on õigem taotleda kas või võimatut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming