Väärikust otsides – pärimuse fenomen

Sofia Joons,Ave Matsin,Meelika Hainsoo,Anzori Barkalaja

Sofia Joons,

rahvamuusik:

Hasso Krull kirjutab, et ta tunneb end vaeslapsena vanarahva pärimust lahti mõtestades. Sülle on kukkunud varandus, mille päritolu ta ei tunne ja mille kasutamise viisi talle ette ei öelda. Arvan, et enamik tänapäeva pärimuskultuuri viljelejaid tunneb end samuti vaeslastena. Mida rohkem ma mängin-laulan, seletan, õpetan, seda rohkem kohtan mõistatusi, mille teadjad/tundjad on teisel pool maapinda. Krull kirjutab, et meie vanarahva pärimust mõtestatakse peamiselt kahel viisil: tegeldakse üldistuste või võrdlustega ning vaid harva esineb kolmas võimalus, sügavusse suunatud käsitlus, lähenemisviis, mida ta ise pooldab. See meenutab muusiku lähenemist pärimusmuusikale. Valime välja lugusid ja laule, mis meile lihtsalt meeldivad, mis meile midagi ütlevad.

Krull käsitleb laulu väge maagilise lausumisena ning laulu mõnu kui fenomeni, milles inimene tunneb, et ta on tabanud õiget “kosmilist rütmi”. Kui on tunne, et kõik on õige, et asi on käima läinud, aeg on seisma jäänud ega eksisteeri muud kui see konkreetne hetk. Mul on hea meel, et Krull üritab seletada, mis asi see on, ja ma tunnen end ära tema muusikakaifi käsitluses, mis on pärimusmuusikas äärmiselt oluline. Pärimusmuusika kui musitseerimiskultuur ja õppimiskeskkond erineb muusikakoolikultuurist. Muusikapedagoogika tuum on tihtipeale etüüdidest koostatud teekond Muusika suunas. Pärimusmuusikas on muidugi ka lihtsad ja keerulised lood ja laulud, aga miski ei ole harjutamiseks selles tähenduses, et ma õpin praegu selleks, et musitseerida kunagi tulevikus. Õpetades pärimusmuusikat muusikakoolilastele on kõige raskem seletada, et esimesed lood ei kao kuskile, need ei ole etüüdid, vaid päris lood ja laulud, mis muidugi ka viivad edasi keerulisemate lugude juurde aga mida saab esitada suure mõnuga kohe algusest peale, kuigi mängija on algaja. 

Mäletan oma esimesi kokkupuuteid regilauludega, kui olin juba harjunud rootsi  rahvalaulude ja eepiliste keskaegsete ballaadidega, kus lauldakse uhketest rüütlitest, vapratest neitsitest, karmidest saatustest jms. Minu esimene küsimus regilauludele oli, mis ometi toimub. Kus on stoori? Otsisin narratiivi, aga avastasin hoopis uue lauljapositsiooni, mida ka Krull käsitleb oma tekstis, nimetades fenomeni “laulja kogukond maailma südames”. Selle asemel, et laulda kunagi ammu ja kuskil kaugel juhtunust, peab asetama end maailma keskpunkti ja tooma laulus toimuva käesolevasse hetke. Laulu-mina näeb, kuuleb, lausub ja maailm vastab. Mina laulan ja maailm luuakse meie juures. Mulle kui lauljale ja ka kuulajatele antakse võimalus piiluda ja tajuda teistsugust ja müütilist maailma, mis muutub koos meie endaga ja mis omakorda muudab meid. Olen kuulnud mitmed regilauljad Viljandi kultuuriakadeemias ütlemas, et neil on selline tunne, et nad peavad inimestena kasvama, enne kui oskavad päriselt laulda regilaule. Ei aita laulude, sümbolite ja müütide teadmisest. Võtab aega, enne kui teadmistest saab tundmine.

Krull kirjutab essee lõpus võimalusest luua endale healoomuline labürint vanarahva pärimusest, mis kui mitte ravib ja aitab, siis vähemalt annab distantsi ja tõmbab pagemisjoone nii tänapäeva müütide, ideoloogiate ja popkultuuri rägastikus kui ka Eesti vabariigis, mis “triivib nagu pudenenud lehti meile enesele teadmata suunas”. Paljud Viljandi koolkonna pärimusmuusika pedagoogid ütlevad, et õpetavad pärimusmuusika kaudu eelkõige, kuidas end hästi tunda ja kuidas olla teiste inimestega koos. Küsimusele, mis siis tavainimesel puudu on, ütlevad nad, et väärikust on vähe. Mulle tundub, et Krull, kuigi ta seda ise ei kirjuta, on tajunud regilaulikute ja regimaailma väärikust ja ma arvan, et tema essee mõjub hästi nendele, kes seda otsivad.

 

 

Ave Matsin,

TÜ Viljandi kultuuri­akadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja:

Traditsioonilistele kultuuridele on omane terviklikkus: ükski eluvaldkond ei eksisteeri iseseisvalt, vaid on väga tihedalt põimunud teiste valdkondadega. Ka Hasso Krulli essee on terviklik ja universaalne, ühe rahvakunsti valdkonna kohta öeldut on võimalik üle kanda ka teistele valdkondadele. Krull väidab, et keel ja pärimus on üks tervik, kus on oluline vorm, s.t keel, sest see kannab endas ununenud traditsioonide tähendust. Sama käib minu meelest ka esemelise rahvakunsti kohta, kus visuaalne pilt peegeldab tänaseni osa sellest ununenud traditsioonist, mille kandjaks suulise pärimus juures on keel. Seetõttu on oluline säilitada ka visuaalset keeleoskust – see on meile rahvusena sama oluline kui emakeel.

Püüdes leida seoseid rahvakultuuri valdkondade vahel, võiks võrrelda regilaulu vanade etnograafiliste mustritega. Nende võrdlemine ja sarnasuste leidmine pole iseenesest uus mõte: Ants Viires on oma 1980. aastal Sirbi eelkäijas ilmunud artiklis “Sõnumit otsimas” viidanud vene rahvakunsti semantika uurimisele folkloori valguses. Sarnaselt sellele leiab Viires seoseid eesti geomeetrilise ornamendi struktuuri ja vana regivärsilise rahvalaulu heietava, kordustest küllastatud vormi vahel. Samuti viitab ta mõlemas toimunud analoogsetele muudatustele XVIII sajandil, kui laulus hakkas levima uuem riimiline rahvalaul ja ornamendis võõrapärane barokne lillkiri. Viires juhib veel tähelepanu sellele, et kui uuemas rahvalaulus pole kunagi mingit erilist muinsust nähtud, siis nimetatud lillkirja on kasutatud palju kui iidset eestluse sümbolit. 

Ka Krull peatub pikemalt mustri ja vana laulu sarnasustel, väites, et kiri esitab loomise mustrit silmaga nähtavate märkidena. Sama kosmiline tervik luuakse lauldes. Vormiline sarnasus ilmneb eriti tugevalt just vanema arhailisema mustrikasutuse juures, kus analoogselt regilaulu algriimide mustrile ja vaheldusrikkusele võib leida ornamente, kus pealtnäha sarnases rütmis on lähemalt süüvides iga kujund või triip pisut erinev. Vanema näitena võib siin tuua Lõuna-Eesti (Siksälä) XIII sajandi sõbad, mille servapookades kasutatud mustrid on pealtnäha sarnase rütmiga. Lähemal vaatlusel selgub, et kasutatud on mitmeid erinevaid kolme kaupa varieeruvaid ja vahelduvaid kujundeid, mis ilmuvad teises kohas pisut teisenenuna. Ka varasemate etnograafiliste sõbakirjaliste tekkide juures on näiteid, kus üldiselt sarnase rütmi sees pole sisuliselt kaht täpselt korduvat triipu.

Tõustes tasandi võrra kõrgemale, võib sama öelda iga konkreetse piirkonna ja aja traditsioonilise ornamendikasutuse kohta: pealtnäha sarnastes rütmides on  olemas oma iseloomulik joon, mis ühest küljest toetab traditsiooni ja teisest küljest eristub üldisest. Parim näide on siinjuures rahvarõivad, mis ühes piirkonnas paistavad olevat sarnased ja moodustavat ühtse terviku, kuid lähemal vaatlusel osutuvad kõik pisut erinevaks. Tänaseks on kahjuks selline variatsioonirikkus kaduma läinud nii rõivastuses kui laulus – puudub loomise mõnu.

 

 

Meelika Hainsoo,

rahvamuusik:

Hasso Krulli  “Loomise mõnu ja kiri” mõjus nagu kevadine vihm – jahedalt, värskelt ja ergastavalt. Mitte seetõttu, et ma kirjutatuga igati nõustuksin, vaid et see mõtiskles millegi üle, mida oluliseks pean: meie kulgemise, ennemuistse vaimu ja, mis ehk kõige peamine, iseennast üha uuesti loova olemise, meie elujõu üle. Selle tabamatu millegi üle, mida tänapäeval armastatakse nimetada kosmoseks või igavikuks ning mida “ennemuistsed inimesed” ei nimetanudki. Nad panid selle oma liikumistesse ja laulmistesse. Meie aga, oma segases ajas ja olemises, püüame seda seletamatut tükkideks harutada, aina uuesti analüüsida, keerulistesse terminitesse suruda, et nõnda sellele värssidesse peidetud saladusele jälile jõuda. Saladus aga ei ava ennast mitte sõnades ega sümbolites, vaid tegemises endas. Loovutades oma meeled tegevusele ja kogemisele, näidatakse sulle, mis on selle kõige sees; lauldes neid iidseid lugusid üha uuesti, hakkab lõpuks miski sinu sees laulule vastu kõlama, sulle seda “vanarahva tarkuste väravat” paotama. Ja sellest, mis sealt paistab, ei saagi rääkida, seda saab jagada. Viimases seisneb regilaulu üks peamisi omadusi – võimalus kogeda maailma kogukonnaga ühiselt. 

Kas me saame nende lugude abil katsuda aega, inimest või vaimu 100, 1000 või 3000 aastat tagasi? Kas neis on midagi ajatut, muutumatut, üldinimlikku või kosmilist? Minu jaoks on iga laulmine omamoodi rännak, aga mitte minevikku ega ennemuitsesse aega, vaid sellesse millessegi, millel nime polegi. Iga lauliku jaoks on sümbolitel oma tähendus ja lugu. Kui kogukond on ühtsem, on ka sõnade tähendus inimestele ühesugusem. Tundub, et Krull otsib nendest lugudest midagi universaalset, mis seletaks meile pisut “ennemuistse aja” ehk ka praeguse aja inimese ilmapilti. Või otsib ta midagi müstilist, mis aitaks tal tunda uhkust oma mineviku ehk seeläbi ka oleviku üle? Või hoopis midagi enamat, kosmilist ajas muutumatut sõnumit? Aga lahendust ei tule, kui vaadelda vaid üht sadadest variantidest. Looming ning mäng reaalsuse ja poeesiaga hakkab toimima, kui oled laulnud/lugenud palju erinevaid variante. Võtan näiteks sellesama loomislaulu. On palju lugusid, kus lind ei tee pesa mitte põõsa, vaid kiige külge; kus ta ei mune mitte kolm, vaid viis muna; kus peale tähe, kuu ja päikese sünnivad tema poegadest maa, kadakas, kivi, mängumees, pereema jne. Igas uues variandis avaneb loomisloo uus nägu, maailm saab rikkamaks. Iga lauliku “eksimus” lisab pildile uue värvi ja nii ei lõpegi loomislaulu loomine mitte kunagi. See on see kosmiline telg, millest Krull räägib – võti kestvuse salakambrisse. Samas jääb loomislaulu puhul alati mõistatuseks see, kus kasvab puu, kui maailm on alles loomata, kus asub kiik või koppel, kui loomine on alles algusjärgus… selles on midagi müstilist. Tühjust kui sellist pole, algus on olemas enne algust, koht enne kohta. Kus asub maailm enne “loodud maailma”, seda meie inimestena ilmselt päriselt teada ei saagi. Nagu kõik laulud on üks laul ja kõik lood üks lugu, nii on ka aeg üks ja seesama lõppematu hetk, millel pole algust. Loomislaulu algus on ühes teises keeles ja kirjas, ühes teises loos, mida lauldakse kusagil mujal. Ja ometi on see teine ilm läbi loomislaulu kummalise alguse alati meiega.

Üks paljudest saladustest, millele Krull kõlavate sõnade abil lahendust otsib, on “laulu mõnu” või ka “loomise mõnu”. Tundub, et üks oluline märksõna võiks siinkohal olla “katkematus” või “kulg”. Regilaulu eristab tänapäeva lühikestest ja tempokatest lauludest see, et ta võtab endale aega, aega jutustamiseks, osalemiseks, kulgemiseks. Regilaul ise ongi kui ilmadevaheline labürint, rada, mis läbib ilma eri tasandeid. Rännak, mis lõpeb alati uue tee alguses. Ka liikumised, mida me “ennemuistsest” ajast teame, on sellised, mille lõpp on samal ajal algus – ringliikumised. Mõnu peitubki rahus, liigutuse rahus, laulmise rahus, on aega mustrit luua, laulu ja liikumist jätkata. “Kirvekiri”, “käokiri”… Tundub, et need on justkui märgid meie ümber, mis jutustavad meile sellest, milline maailm on. Ja ega igaüks neid ei näegi – sellest ka lauludes peituv pühadus, mis märgimõistjaid ümbritseb. Meie pärimus on kirju. Iga ese, ka loodus ise on märke täis, aga need on olemas vaid nende jaoks, kes neid märkavad. Eks see ongi omamoodi väljavalitus – olla nende hulgas, kes märkavad.

 

Anzori Barkalaja,

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia

direktor:

Hasso Krulli essee “Loomise mõnu ja kiri” mõjub nagu kevadine jalutuskäik päikesest hapraks sulanud jõejääl. Värske õhk, varjude ja valguse mäng, ebakindel jalgealune, fooniks nii ere valgus, et see tundub valge pimedusena… Kõik see teeb kulgeja vaimu erksaks. Paar lahvandust ja mitu muidu ohtlikku pragu varitsevad siiski kõndijat sellel jalutuskäigul.

Rahvaluule surumine “suulise kirjanduse” Prokrustese sängi võib ja peabki tekitama valdkonda tundvates inimestes teatud protesti. Selle loogika järjekindel järgimine paneb paratamatult naasma aja, mil näiteks klassitäied eesti lapsi retsiteerisid inspektori valvsalt heakskiitva pilgu all rahvalaulutekste ja eriti “Kalevipoega”. Mõni tõsises ja kurjas tujus antropoloog võib siin-seal esinevat hoiakut, näiteks rahvalaulu kirjanduslikul lahkamisel või Loomislaulu tõlgendamisel, nimetada lausa romantiliseks essentsialismiks. Samuti võib piisava tahtmise korral viidata seikadele, kus teksti kõrval ignoreeritakse seda mõtestavat konteksti. Näiteks Väinämöise ja Joukahaise võistulaulmine leiab paralleeli kõige tavalisemate šamaani(väe)võitluste näol terves Põhja polaarvöö kultuuriareaalis ning seega jääb küsimus ühe osapoole valetamise osas suhteliselt alusetuks. Värvisümboolikal on tegelikult oma kindel kosmoloogiline kood sama ruumi küllaltki laialdasel alal. Sarnaseid kohti on piisavalt, et osutada teatud süstemaatikale.

Tegelikult tundub seletus peituvat instrumendivalikus. Keele- või kirjandusteaduslikult lineaarloogilise pilgu all kipub rahvaluulelise aegruumi kõver loomus tunduma skisofreeniline või siis vähemalt escherlikult paradoksaalne. Sestap ongi vahest loomulik reaktsioon selle range pilgu “naguaalselt” hajevile ning impressionistlikult uitvele laskmine. Vähemalt siis, kui (muu hulgas ka enda vastu) aus ollakse. Ja Hasso Krull seda kahtlematult on.

Essee on tegelikult hea, äratades palju olulisi mõtteid, küsimusi (ja loomulikult ka väitlushimu). Väga terane on algupära mõiste ja nähtuse käsitlus, mis annaks palju juurde autentsuse küsimuse ümber käivale folkloristide keskustelule. Samamoodi toimib arutluskäik laulu, loomise, mälu ja maailma seoste vahel (või ka arutlus täpi ja kirja seostest), mis kirjeldab sisuliselt nähtustevahelist fraktaalset iseloomu (viimast küll otseselt nimetamata).

Uudne on triksteri mõiste sissetoomine eesti pärimuslike tekstide lahtimõtestamisel. Ma pole küll täiesti kindel kunstkirjanduslike (A. H. Tammsaare) või poolrahvaluuleliste (J. Jaik) tekstide rahvaluulelistega kriitikavaba rinnastamise kõigis mõjudes või tulemuste tõsiseltvõetavustes. Kuid  siiski on pärimusliku suulise ja materiaalse (labürindid, kaheksakand) materjali, seni märkamata seoste esiletoomisel olnud Hasso Krulli mõttekäik vägagi virgutav. Tuleviku tarbeks mainiksin, et triksteri kirjeldus vastab suuresti nende olendite kirjeldusele, keda läänemeresoome kultuuriruumis kutsutakse haldjateks (soome k haltia aga ka väki). Seega tasuks järgmisena vaatluse alla võtta haldjaid puudutavad andmed.

Essee lõpus selgub, et loomuldasa on tegemist tekstiga, mida ma nimetaksin lausa programmiliseks reaktsiooniks ühelt poolt “võiduka poole anastavale ajaloole”, teiselt poolt “postmodernsele kaoselisele kõigesöömisele”. Selles kontekstis pole tegu enam kerge jalutuskäiguga – tee viib Scylla ja Charybdise vahelt läbi. Isegi siis, kui kulgeja seda ei näe, vaid vaevu aimab.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming