Väljavõtteid spordi seletavast sõnaraamatust

Paavo Kivine

Olümpia täidab taas ekraane. Või risustab, kuidas kellelegi, kõik ju ei hooli spordist. Ega peagi hoolima, kõik ei käi ju ka teatris. Leidub selliseid fundamentaliste. Ometi arvaks, et nii ühed kui teised teevad sekka salapattu, see tähendab, et teinekord siiski hoolitakse ja käiakse. Mispuhul oleks hea, kui midagigi aru saadaks. Sellise abi pakkumine ongi käesoleva konspekti eesmärk. Kusjuures nišilehe lugejate huvides tõmbame spordile paralleele kultuurivallast.

Muide, esmalt üksainus osutus, kuidas alghariduse puudujäägi lüngad võõras ainevallas võivad ka tõsise uurija viia täiesti vääratele järeldustele. Nimelt on Vadim Belobrovtsev oma pronksiöö analüüsis leidnud, et meeleavaldajate hüüded „Rossija! Rossija!” olnud meeleheitekarjed, mitte aga armastusavaldus Venemaa vastu. Uurija nähtavasti ei ole informeeritud, et juba ammu kõlab „Rossija! Rossija!” tema kaasmaalaste suust kõikidel maailma staadionidel ning et seda sorti meeleheidet väljendatakse kindlasti ka kõigil Pekingi võistlusareenidel.

Ent asja juurde.

Alustuseks võime lähtuda tõsiasjast, et kunstirahvas ühelt ning spordirahvas teiselt poolt on ühed mängijad kõik, võiks isegi öelda, et lausa verevennad.

Mis imet siis, kui üksteisele öeldes vennaarmu ei tunta. Eks ole ju inimesel siin elus kaks põhimuret: oma kasu ja teiste moraal. Ehk inimkeeli: au, kuulsus, raha ja rahva armastus. Kõike seda on ühe meelest ikka teisel rohkem, ja vastupidi. Vaene vend ja rikas vend.

Rahva armastusega on lühikeses ajaperioodis asi klaar: tuled olümpiavõitjaks, oled nii vaeste kui rikaste, nii kodanike kui mittekodanike meelest aasta inimene. Millal on selline tunnustus osaks langenud kirjanikule?

Auga on asi haralisem. Sportlane elab ränga sunni all, tal tuleb ööd-päevad käia lausa mööda nööri. Uhab ta hullu kombel maanteel, reklaamib humalajooki või on muidu ülbe, kukuvad ta aktsiad armutult. Ehkki ta töötulemused sellest ju ei sõltu! Nagu ei sõltu ju ka kunstnikul. Aga temalt ei oodata ega nõutagi midagi, vaata et loetletud kaasusi lausa ei eeldata. Mõõdud teised.

Või karmim näide. Nolk sõidab kolm inimest surnuks – ning kohus mõistab talle näpuga viibutamise kõrval  ü h e k s  aastaks autojuhtimiskeelu. Samas teeb mõni autosportlane veidi sohki – ning alaliit mõistab talle  k o l m e­-aastase võistluskeelu. Järeldus surub end ise peale: spordis on sohk kaugelt hullem värk kui mujal eluvõtmine.

Kuulsust, no seda pole tõenäoliselt kummalgi poolel kunagi parasjagu. Sportlane on täna tipus ja homme unustatud. Kes teaks täna Kerest, Antsonit, Taltsi? Aga tuleb leppida.

Teiselt poolt kirjeldab lehemees, kuidas ta sõidab kohtuma Tartu parima ja tuntuima kirjaniku M.K-ga. Paanikas helistad sõpradele: jumal hoidku, kas tõesti on korraga meie seast lahkunud nii Kaplinski kui Runnel! „Noo, kust sa seda võtad?” imestavad sõbrad. Kust, eks ikka kvaliteetajakirjandusest… Mõtled seejärel veidi ja leiad, et ei tea sa Vändrast kedagi peale Aveli.

Lõpuks raha. No seda jagatakse sportlastele küll üleliia, leiab kultuurirahvas. Riik laduda olümpiakulla eest välja 1,6 miljonit! Jah, selle peale on tõesti raske midagi kosta. Kui ehk seda, et vaat kui tore, riik on rikkamaks saanud, veel 2000. aastal ei saanud kullavõitja riigilt punast pennigi. Nüüd aga oleks igaühel rõõmu rohkem kui rubla eest. Ehk täpsemalt: kroon kakskümmend per capita, imikud kaasa arvatud.

Kokkuvõttes saab öelda, et spordimees – pardon, mitte iga spordimees, ainult parimatest parim – saab kõik selle, mida rooste rikub, kätte ühekorraga või ka kahe-kolmega. Pärast mida on ta sunnitud sukelduma elumere lainetesse, kus enam ei koteerita ihurammu, vaid mõistust. Millist muret kultuuriheerostel ei ole, nemad saavad oma tasu, mis kujul tahes, kätte küll jupphaaval, kuid seda kindlamini ning enamasti viimse päevani välja.

Kes meist ei tunneks vaimustavat sententsi: kui mõistust jagati, olid sportlased trennis. Võrdselt ilusat vastulauset ühegi sportlase pea välja ei mõtle. Nii ei jäägi neil hädaga üle muud, kui laenata kõigi kirjanike isalt, vanalt Homeroselt, kes ta on postuleerinud: „Sest mehel kuulsust ju muud pole nii kõrget maailmas, kui mis ta on käe rammu ja jalgade jooksuga võitnud”. Eks ole, pole põrmugi paha, ainult et miskipärast ei ole läinud käibesse.

Aga isegi öeldut kõrvale jättes on kõige kurja juur muidugi võrreldavuses, mõõdetavuses. Spordis käibib mõõt, kunstis maitse. Spordis mõõdetakse absoluuti, kunstis maitstakse erisusi. Pruugib spordiski hakata maitse põhjal mekutama, on kohe jama lahti. Võimlemises või iluuisutamises enam muud polegi kui protestid ja vastuprotestid.

Mõõdetavusel on muidugi plusse ja miinuseid. Sportlasel, kes jääb kettas Kanterile kümne meetriga alla, on raskevõitu pidada end maailma parimaks, õigupoolest võimatu. Kunstniku, kirjaniku, muusiku puhul pole see põrmugi kindel. Kui ikka seda kuulutavad ka kõik sõbrad. Kui on hoolega järgitud moetrendi. Kui kvaliteedimärgi lööb ajastu lõppautoriteet, press. Pole siis enam midagi häbeneda, tagasihoidlikku mängida!

Kokkuvõttes. Sportlasele toob mõõdetavus kaasa üleelamisi ja mõõtmistulemus pea alati stressi, mida on võimatu vältida. Kunstnikul tasub aga alati end ise mõõta, siis saab ka tulemus õige ja hingekosutav.

Ja kui lõpuks küsitakse, kuidas peaksime kaasa elama Pekingi olümpiamängudele, saab vastus olla ainult üks: muidugi täpselt samuti nagu 28 aasta tagustele Moskvas. Ei tohi reeta oma noorusaegade ideaale!

Ja ceterum censeo: ärgem unustagem kõrvale panemast 1.20 EEKi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming