Väljaspool Platoni koobast

Peeter Linnap

 

Susan Sontag 1974.  peter hujar

 

Susan Sontag, Fotograafiast. Tõlkinud Olavi Teppan.

Tänapäev, 2006.

215 lk.

 

 

Susan Sontagi fotograafia metafoorid

 

Fotograafia-alastes tekstides ütleb Susan Sontag meile tihti sedasama, mida on öelnud paljud teised ütlejad samadel aastatel (enne ja pärast teda), või siis seda, mille kallal on pusinud fotograafiaga palju lähemalt seotud eksperdid. Nõnda on meil küllalt raske hinnata tema otseselt innovaatilist panust fototeooriasse, küll aga võib kõrgelt hinnata Sontagi panust fotost kirjutamise viisi. Olgu need kirjutised kõigest esseistika või mitte, on just Susan Sontag see, kellele võlgneme tänu rea mõttetihedate, kontsentreeritud ja kujundlike väljendusvormelite eest, mis on aidanud laiemal publikul / lihtsatel inimestel fotograafiat paremini mõista ja kauem mäletada.

Sontag kirjutab fotograafia paljudest aspektidest: fotograafiast üldse, fotograafist kui tegelasest, pildistamise protsessist, fotodest kui piltidest ja muidugi fotode tõlgendamisest/kasutamisest. Kuigi Sontag tsiteerib oma tekstides suhteliselt harva, toetuvad tema mõtteavaldused ometi reale tuntud ja omal ajal teedrajavatele kirjutajatele ja kunstnikele. Kunstnikud, keda tsiteeritakse, on pärit Euroopa ja Ameerika fotograafia ja visuaalkultuuri kaugemast ja lähemast ajaloost, kriitikute vähene nimistu aga sisaldab isikuid, kelle tekstid olid määrava tähendusega 1960. – 1980. aastatel: Szarkowski, Berger jt. Seejuures on märgatav Sontagi sümpaatia praktikutest kirjutajate suhtes: tihti lähtub ta refleksiivsuse põhimõttest, lastes just tegijatel enestel kirjeldada seda, kuidas nad oma tulemusteni jõudsid. Refleksiivsus on kindlasti sümpaatsem tõlgenduslik metoodika kui atributsioon, mille käigus kriitikud sisuliselt vaid projitseerivad omaenda “mulle näib” tüüpi mõttekäike kunstnike töödesse ja teevad näo, nagu oleks seejuures tegemist tõsikindlate teadmistega.

Sontagi tekstide juures on hästi märgatav veel üks metoodiline võte, nimelt see, kuidas ta mängleva kerguse ja teatava kroonilisusega lülitub ühelt kultuurivaldkonnalt teisele. Nii loob ta tihti fotodele asjakohaseid taustu teiste kultuurivaldkondade abil või vahendusel – kirjandus ja film on seejuures tema lemmikud. Kirjandusest Zola, Lesy, T. S. Eliot, A. Huxley jpt, filmiasjandusest aga Dziga Vertov, Michelangelo Antonioni, Jean-Luc Godard, Ingmar Bergman ja Chris Marker on need, kellega Sontag oma mõtisklusi fotograafiast meelsasti taustab. Vilksamisi terendub paralleelide hulgas ka muusika, kus mõned teosed (Steve Reich jt) leitakse olevat omal viisil fotograafilised. Just fotograafilisuse käsitlemine omadusena on Sontagi ilusamaid ja targemaid leide. Selle kaudu on võimalik näidata, et fotograafia ei ole mitte omaette “vaakumis” toimuv/toimiv praktika, vaid see on kõigest ühiskonna või indiviidi palju üldisemate taotluste üks võimalikke inkarnatsioone. Selline taotlus on näiteks reaalsuse teisikute loomine ja see on Sontagi arvates sürreaalsem kui sürrealism ise. “Fotograafilisi” maailmu luuakse mujalgi kui fotograafias: üldtuntud näideteks kirjanduslik naturalism, kujutav muusika jmt. Sellele lisaks näitab Sontag, kuidas käsitletakse filmides fotograafi, pildistamist kui tegevust ja fotograafilisi pilte. Nõnda väljubki Sontag omal viisil Platoni koopast, fikseerides alused ja kired, mis motiveerivad pildistamist ja fotograafiat.

 

Sontagi asendist fotost kirjutajate leeris

 

Paigutades Sontagi foto teoreetilise mõtestamise diakroonsesse, ajaloolisse konteksti, näeme, et tema eel on käinud Benjamin, Grierson, Bazin, Morin, Barthes, Kracauer ja Eco, pärast teda tulevad aga Dubois, Van Lier, Metz, Burgin, Jussim, Tagg, Sekula, Mulvey, Kuhn, Batchen jpt. Sontagiga umbes samal ajal arutlesid fotograafia üle Lindekens, Burgin, Kozloff, Coleman jt. Detaile kõrvale jättes on Sontagi-eelne kirjutajaskond (v.a Eco) märgatavalt seotud humanistliku maailmavaatega; talle järgnev seltskond aga raamitud kas semiootilise või poststrukturalistliku-postmodernistliku ideestikuga. Nõnda on Sontagi esseed fotograafiast vaadeldavad teatava ristmikuna, kus saavad kokku ja segistuvad vanemad romantilised ja uuemad iroonilised suhtumised nii pilti kui maailmapilti. Nõnda ei pruugi eriti imestada selle üle, et raamatu kuus esseed, millest siinkohal lähemalt vaatlen “Platoni koopas” ja “Nägemise kangelaslikkuses” leiduvaid mõtteid, sisaldavad ka teatud vastolusid ning väga eriilmeliste allikate kaudseid mõjutusi. Seda enam, et erinevalt nii 1960. kui 1980. aastatest olid fotograafia teooria juhtivad ideed üsna “segases” seisus, mida leevendasid alles selle kümnendi lõpuaastad ja 1980. aastate algus. Et mulle pakuvad huvi ennekõike Sontagi vaated fotograafilisele pildile ja fotografeerimisele kui tegevusele, siis keskendun peaasjalikult just neile valdkondadele. 

 

Tähenduse annab kasutusviis

 

Sontag postuleerib esmalt oma raamatu avaessees, et (juba 1970. aastatel) fotod on absoluutselt kõikjal: massimeedias, riiulitel, albumites, taskutes… Maailmas eksisteerivat kõik koguni selle jaoks, et saada fotoks. Ent milline on fotode olemus? Kui varasemad autorid püüdsid postuleerida fotograafiliste piltide (muust sõltumatuid) ontilisi omadusi, siis Sontag teeb nii-öelda algusest peale pöörde postmodernse arusaama juurde, mis tema jaoks sai alguse juba Wittgensteinist. Nimelt: tähenduse annab kasutusviis (lk 122). Nõnda ei räägigi kõnealune raamat meile mitte niivõrd sellest, mis fotod on, vaid pigem nendest asjadest, mida fotod teevad.

Essees “Nägemise kangelaslikkus” (1973) näitab Sontag fotode kasutamisviisi fataalset kõikemääravust: “Ühiskonnatundlikud fotograafid arvavad, et nende tööd edastavad mingisugust püsitähendust, suudavad paljastada tõde. Kuid osalt seetõttu, et foto asub alati mingis kontekstis, kipub see tähendus käest libisema…” (lk 122). Täpselt nõndasamuti postuleerib fotode osalust tähendusloome protsessides enamik Sontagi-järgseid teoretiseerijaid, kuni selleni välja, et fotol polegi mingit olemust ega iseseisvat identiteeti. Ent sellele võib ka vastu vaielda. Nõnda on näiteks Hollandi narratoloog Mieke Bal oma kirjutistes kritiseerinud konteksti mõiste halba piiritlemist ja selle liigkasutamist. Teisisõnu, peaksime siinkohal esmalt küsimuse alla panema idee kontekstide lõputust hulgast ja seejärel näitama vastupidist. Fotode puhul, mille  kasutamisviise vaevalt pärast hüpertekstuaalse keskkonna tekkimist enam kuigi suurel määral lisandub, oleks sellise “menüü” koostamine tõenäoliselt isegi mõeldav. Teiseks kriitiliseks märkuseks kontekstuaalse determinismi puhul võiks olla kas või see, et fotograafiline meedium ise seab oma kasutamisele teatud piirid, ja seda ainuüksi oma representatsioonilise ulatuvusega. On küllalt palju neid reaalsuse aspekte, mida fotod lihtsalt pole võimelised kommunikeerima.   

Edasi keskendubki Sontag peaasjalikult sellele valdkonnale, mida võiks pidada fotode fenomenoloogiaks või isegi pragmaatikaks. Fotode abil luuakse (petlik) mulje, …et asju ja elamusi saab endaga “kaasa võtta” (lk 11). Nii see tõepoolest on. Sellisele väitele ehitati hiljem üles psühhoanalüütilised teooriad fotost kui fetišist (Christian Metz, 1983 jt): foto kui suveniir, talisman jne. Huvitaval kombel on aga muidu prantsuskeelse kultuuriga hästi kursis Sontagile märkamata jäänud Edgar Morini suurepärane raamat “Cinema or the Imaginary Man” (1956), kus fotograafilisele pildile on pühendatud terve peatükk, mille üks tõsiseid uurimisobjekte on teisiku iidne fenomen. Kuid olgu, edasi tuleb muidki põnevaid määratlusi.

 

Mida fotod “teevad”? 

 

Fotod on näiteks mudelid (minu termin – P. L.): “Fotod, püüdes hõlmata maailma mastaapsust, osutuvad ise vähendatuks, suurendatuks, kärbituks, retušeerituks, töödelduks, ilustatuks” (lk 12). Fotod eksisteerivad paljudes formaatides: “Neid pistetakse albumitesse, raamistatakse ja seatakse lauale, kinnitatakse seintele, projitseeritakse slaididena ekraanile. Neid trükitakse ajalehtedes ja ajakirjades, politseinikud sätivad neid tähestikulisse järjekorda; muuseumid panevad neid näitusele; kirjastajad koostavad neist üllitisi” (lk 13). Sontagi jaoks on sellised foto inkarnaadid ikka “fotod” – ta räägib mujal sellest, kuidas fotod saavad lõviosa oma tähendustest kasutamise läbi, kuid selged seosed formaadi ja sellest sõltuva tähendusloome vahel jäävad siiski häguseks. Vaid raamatus avaldatud fotodele atribueerib Sontag teatava “teistsugususe”: nende vaatamise järjekord olevat selles formaadis ette antud.

Edasi – “fotod loovad tõendeid” (lk 13) märgib fotode kasutamist ühiskonna tuvastustoimingutes ja toob markantse näitena fotode kaasabi Pariisi kommunaaride leidmisel, arreteerimisel ja hukkamisel. Selle valdkonna – süü, ja asitõendite fotomaailma arendas põhjalikult välja inglise sotsiaalteadlane John Tagg oma raamatuga “The Burden of Representation” (1988), seda nüansseeris oma 1995. aastal kirjutatud doktoritöös (“A Visual Economy of Individuals: The Use of Portrait Photography in the Nineteenth-Century Human Sciences”) Hollandi uurija Andreas Broeckmann.

Fotode abil konstitueeritakse identiteeti, luuakse perekonna, suguvõsa jm kaasaskantavaid kroonikaid, mis annab tunnistust pildilolijate lähedastest sidemetest (lk 17). See fotode funktsioon on mõneti seotud eelmisega – tõestusega: jääb vaid lisada, et fotode abil tsementeeritakse enamiku sotsiaalsete koosluste “tõepoolest koosolemist” ehk identiteeti. Ka seda valdkonda on hiljem eraldi ja põhjalikult uuritud nii visuaalantropoloogilises (R. Chalfen, J. Ruby jt.) kui sotsioloogilises võtmes, tihti kombineerituna psühhoanalüütiliste elementidega (A. Kuhn, M. Hirsch jpt). Fenomenoloogilistele tähelepanekutele lisandub siin-seal veel katseid fotode kasutamist määratleda vojerismina, valdkonnana, mille detailsem uurimine teostus seoses turismi uuringute (nt Z. Baumann) ja visuaalkultuuri psühhoanalüütiliste käsitlusmeetodite populariseerumisega (J. Kristeva, P. Wollen, V. Burgin, L. Mulvey jpt). Sontagi käsitlustest ei puudu ka mälu-massikommunikatsiooni-väljenduse triaadiga määratletud (J. Lotman) fotode kasutamine ega ka mitte fotod, mida motiveerib teadmis-võimutahe (Niezsche-Foucault). Iseasi on see, et Sontag loendab fotode funktsioone pigem läbisegi kui süstematiseerib hierarhiliselt. 

 

Fotografeerimise akt – pildistamine kui tegevus

 

Kõigis kuues essees vilksab Sontagi raamatus kommentaare pildistamisele kui tegevusele ja siingi esineb põgusaid defineerimiskatseid. Nendest kõige kergem on nõustuda sellega, et …”fotograafiast on saanud üks peamisi vahendeid millegi kogemiseks, osasaamise väliskesta loomiseks” (lk 19). Eriti probleemne ei tundu mulle ka väide, et …”pildistamine on sündmus omaette” (lk 20) – kuigi siin sõltub see, kas tegu on “sündmusega”, ennekõike pildistamise viisist: on eri asi, kas pildistatakse ateljees või luuratakse illegaalselt strateegilisi vm. kellegi poolt keelatud objekte. Hoopiski raske on nõus olla aga väitega, mille kohaselt “pildistamine on olemuselt mittesekkumise akt” (lk 20). Kui siin üldse mingist invariantsest olemusest rääkida saab, siis asetub pildistamine mitmetest osalistest koosnevale sotsiaalsete kokkulepete maastikule ja nende vahel võib esineda väga erinevaid suhteid. Nagu Sontag ka ise mujal targu näitab, võib pildistada ka salaja (à la Hitchcocki “Tagaaken”), vastu tahtmist jne. Lisagem siia, et pildistamise akti tüürivad mõnikord ka kolmandad isikud, kes akrediteerimise läbi pildistamist reguleerivad jne. Nõnda ongi pildistamine kui tegevus erakordselt heteroloogiline ja invariantsena raskesti defineeritav. Nõnda polegi küsimus mitte selles, et kontseptsioonid fotografeerimisest kui agressioonist (Bill Jay), vojerismist (Laura Mulvey) või kollektsioneerimisest/tõestamisest/identiteediloomisest (Sontag) oleksid läbinisti valed või õiged. Pigem oleme silmitsi probleemiga, et mitte ükski fotograafi (autori)suhet määrata püüdev mudel pole siiani suutnud modelleerida kõiki eriilmelisi pildistamistegevusi. Selleks aga, et niisugune probleemide ring jõuaks üldse meieni, tuleks see eesti keelde tõlkida. Just seepärast oligi mulle kui asjassepühendatule ootamatu ja meeldiv üllatus, et Eesti kirjastus Tänapäev (millest ma ei teadnud seni suurt midagi) on välja võidelnud tõlkeloa ja ladusalt eestindanud (tõlkija Olavi Teppan) selle suurepärase raamatu, mis on pikemat aega ja paljudes maailma keeltes-kultuurides olnud legendaarne, lausa keskne allikas populaarseks teoreetiliseks suhestumiseks fotograafiaga. Ehk võtaks keegi veel ette midagi sellest valdkonnast eestindada?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming