Välispoliitika stabiilse demokraatia ajastul

Vahur Made

  Välispoliitika, mis peegeldub Eesti erakondade valimisprogrammides, on lausa särav. Kui õnnestuks kõik see, mida Reformierakond, Keskerakond, IRL, Rahvaliit, sotsiaaldemokraadid ja rohelised oma välispoliitilistes lausungites lubavad, koondada ja ellu viia, oleks tulemuseks täiesti arvestatav suurriik. On näha, et nii mõneski erakonnas on välispoliitika tundjate potentsiaal tähelepanuväärsel kombel olemas. Ning ka need, kes välispoliitikat ehk oma valijate esimeseks eelistuseks ei pea, on võtnud vaevaks midagi kaasaja vaatepunktist relevantset öelda.

Välispoliitika ei ole kusagil valimisvõitluse kandev teema. Välispoliitiliste teemade tõusmine siseriiklikest sotsiaalmajanduslikest muredest ettepoole on kriisi tunnus. Riik on kas agressiooni ohver, sõjas või sõja lävel või on tema eksistentsiaalsed huvid muul moel piiritaguste mõjurite tõttu ohus. Normaalsetel aegadel välispoliitilised teemad elektoraadi põhihulkade meeli ei eruta ning parlamenti kandideerivad erakonnad ei riski tegelikult paljuga, kui nad oma kampaanias välispoliitilisi teemasid üldse ei rõhuta. Seega  pole ime, et ka lähenevate riigikogu valimiste eel on erakondade valimisprogrammides välispoliitilised osad jäänud tagapoole, Reformierakonna kuuendast Keskerakonna kaheteistkümnenda alajaotuseni. Oluline on muu. See, millise tonaalsuse on välispoliitikale oma programmis üks või teine erakond andnud ning milliseid välispoliitilisi teemasid pidanud oluliseks esile tõsta.

Vastavalt sihtgrupist, keda erakond peab oma peamiseks valijaskonnaks, on programmides antud välispoliitikale selgelt kas positiivne või negatiivne varjund. Kui elad miinimumpalgast või töötu abirahast, vaatad oma ümbruskonna allakäiku ning oled kindel, et ei tõuse mitte iialgi välispoliitikat tegeva eliidi hulka, paistab piiri taha suunatud pusimine härrade mõnusa ja peene ajaviitmisena. Milleks kulutada miljoneid saatkonnale Pekingis, kui koduvallas pole ei bussiliiklust ega kooli ning sinu ja su tuttavate pere elab jumal teab millest.

Rahvaliidu programmi mõte ongi, et Eesti “väheseid ressursse” tuleb rakendada ainult kõige hädapärasemate välis- ja julgeolekupoliitiliste sammude astumiseks, Eesti iseseisvuse säilitamiseks, langeb selle elektoraadi osa mõtetega ilmselt üksüheselt kokku. Välispoliitika negatiivsele alatoonile rõhuvate erakondade programmides leidub palju seda, mis osutab vajadusele teha vastupidist sellele, mida on seni tehtud. Keskerakonna ja Rahvaliidu range dieedi läbinud välispoliitilised programmiosad (Rahvaliidul 12, Keskerakonnal 22 rida), aga ka roheliste programm osutab vajadusele oluliselt panustada ÜRO tegevusse (Eesti ametlikus välispoliitikas on ÜRO üsnagi tagaplaanil). Keskerakond lubab tuua Eesti sõdurid 2007. aasta juunis Iraagist koju ning annab loa saata Eesti vägesid ainult sellistele välismissioonidele, millel on ÜRO julgeolekunõukogu mandaat. Risti vastupidi sellele, mida soovib praegune välisminister.

Peaaegu kõikidel erakondadel, välja arvatud Reformierakond, on seatud esikohale ka Eesti huvide kaitsmine välispoliitika kaudu. Selline loosung püüab välispoliitika suhtes negatiivselt meelestatud valijat, kelle arvates on nii, et kui üldse midagi piiri taga teha, siis ainult seda, millest omal kasu tõuseks. Kuid, mida jõukamaks ühiskond muutub, seda rohkem on neid, kes välispoliitikasse positiivselt suhtuvad ning soovivad, et selles valdkonnas aktiivsemaid ja ambitsioonikamaid samme astutaks. Kui negativist peab elitaarset välispoliitilist visioonitsemist põhimõtteliselt ebaeetiliseks (Armeenia kümne aastaga ELi, maksumaksja miljonid Kongo abistamiseks, rohkem Eestist pärit euroametnikke jne), siis positivistile on sellised visioonid vaid hiilgava tuleviku tagasihoidlik algus.

Välispoliitika osas positiivselt meelestatud erakonnad ei põrku tagasi kõikvõimalike lubaduste ees, mis lõppkokkuvõttes suunaksid välispoliitikasse senisest palju rohkem eelarveraha. Juba eesmärk muuta Eesti ELi tasandil ühe või teise valdkonna poliitika aktiivseks algatajaks nõuaks välisministeeriumi eelarverea mitmekordistamist. Näiteks roheliste programmi kirjutaja pole ilmselt mõelnud, mida tähendaks rahaliselt see, kui Eesti hakkaks globaalses mastaabis tegema aktiivset propagandat säästva arengu või militaarkulutuste vähendamise toetuseks. Ka Reformierakonnalt ja IRLilt ootaks suuremat selgust, kui nad kutsuvad Eestit üles võtma ELis liidrirolli Venemaa suuna või ühise energiapoliitika kujundamisel.

Muidugi võib välispoliitikat kasutada ka kärbsepaberina, s.t igasuguse taustaga valijate püüdmiseks. Hädasti toetajaskonna laiendamist vajav IRL on mängu pannud kõikvõimalikud retoorilised argumendid. Kõhklevat ja vasakpoolitsema kippuvat valijat püütakse loosungiga “Eesti huvid kõigepealt” ning jutuga Tartu rahust, kommunismi kuritegudest ja Vabadussõja ausambast. Kui Mart Laaril õnnestub peaministrina Tartu rahule tuginedes tuua Eesti-Vene suhted välja madalseisust, see oleks juba tegu! Laar oleks siis auga teeninud ära järjekordse tunnustuse: Donald Rumsfeldi nimelise Euroopa Üksmeele auhinna.

Edumeelsetele “tuleviku tegijatele” pakub IRL välja üha rohkem töökohti Brüsselis ning aina avatuma Euroopa Liidu. Elame, näeme. Minule isiklikult on aga IRLi välispoliitikaosa tõeliseks hingepalsamiks. Välispoliitiliste mõttekodade eestkõneleja Marko Mihkelsoni tänuväärne käejälg on programmis selgelt näha. IRL pakub välja kas asutada või arendada lausa viit (või rohkemat?) uurimiskeskust või mõttekoda: kommunismi kuritegusid uuriv keskus, välis- ja julgeolekupoliitika ajutrustid, Eesti poliitilisi ja majandusreforme koguv ja süstematiseeriv uurimiskeskus, sõjateaduse ja julgeolekualaste uuringute keskus, lisaks veel Eesti ekspertiis Aasia ja Aafrika alal. Mina toetan! Kes veel minuga sarnaselt mõtleb?

Võib-olla Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed? Nende parteiprogrammis leidub kõige täiuslikum Euroopa Liidu ja NATO tulevase laienemise kirjeldus. Mitte ühtegi potentsiaalset uut liikmesriiki pole jäetud nimetamata. Tublid poisid! Aga miks olete jätnud mainimata suhete arendamise Valgevene demokraatidega? Reformierakonnal on see sees.

On näha, et Eesti demokraatia on stabiilne. Poliitilise spektri jõudude valitsuskoostöö sujub juba praegu väga hästi. Välispoliitikas tegelikult erimeelsused puuduvad. Kui üks erakond mõnda asja  ei tea, ei suuda, saab teistelt kindlasti abi. Näiteks, kus rohelised näevad probleemi („Siiski arvestab meie kaitsepoliitika ka musta stsenaariumiga ehk sõjalise kallaletungi võimalusega Eestile”), on Keskerakonnal juba lahendus olemas („Eesti eesmärgiks peab olema võimekus kaitsta ennast igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu”). Alus tulevasele valitsuskoostööle on juba pandud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht