Uus vaade viikingiaegsele Eestile

MIHKEL MÄESALU

Viikingiaeg (VIII ja IX sajandi vahetus – XI sajandi esimene pool) on nähtavasti saanud kõige populaarsemaks Eesti muinasaja perioodiks. Kuidas muidu seletada kolme laiemale lugejaskonnale suunatud mahuka viikingiaegsest Eestist kõneleva raamatu ilmumist viimase nelja aasta jooksul, kusjuures kõigi kolme autorid pole mitte asjaarmastajad, vaid tunnustatud teadlased.

Marika Mäe Eesti viikingiaja käsitlus erineb mitmes punktis Andres Tvauri1 ja Mauri Kiudsoo2 eelnevatel aastatel ilmunud nägemustest. Arheoloogiline aines ongi mitmeti tõlgendatav, mistõttu tuleneb selle alusel koostatud minevikupilt peaasjalikult uurija enda lähenemisest, kuigi toetub suuremal või vähemal määral kolleegide uurimustele ja rahvusvahelise teaduse trendidele. Viikingiaja Eesti peale vaatab Mägi tõesti regiooniülese pilguga, puudutades pikemalt ka Skandinaavia maid, Soomet, Lätit ja Loode-Vene alasid. Selline perspektiiv sai autori sõnul valitud vastandumaks senistele käsitlustele: „Olen lähtunud veendumusest, et asjade vaatlemine laiemas kui üksnes Eesti või Eesti-ja-lähinaabrid-kontekstis avab hoopis uued võimalused tõlgendusteks ning võimaldab tihtipeale näha asju teisest vaatevinklist, kui siinmail ehk seni tavaks“.

Ebakindlad tõlgendused

Mägi diskuteerib mitmete Eesti arheoloogias üldiselt aktsepteeritud seisukohtadega, avades lugejale elegantselt kaugema mineviku uurimisega seotud ebakindluse ja allikmaterjali mitmeti tõlgendatavuse. Kuigi autor püüab lugejat veenda oma nägemuse tõepärasuses, tuletab ta pidevalt meelde faktiteabe vähesust ja oma seisukohtade oletuslikku iseloomu.

Arheoloogilise materjali kõrval toetub Mägi suures osas ka kirjalikele allikatele. Sellise interdistsiplinaarse lähenemise korral kasvab suuresti teabe hulk, kuid see nõuab kahe väga erineva uurimisvaldkonna, arheoloogia ja ajalooteaduse oskuslikku valdamist. Kirjalike allikate kaasamist Eesti viikingiaja uurimisel raskendab tõsiasi, et kõigis neis tekstides vaadeldakse Eesti ala väljastpoolt ning suurem osa neist toetub suulisele teabele, mis on üles kirjutatud alles sajandeid hiljem. Skandinaavia saagad pandi kirja XIII sajandil Islandil, Saxo Grammaticus kirjutas oma „Taanlaste vägiteod“ XII ja XIII sajandi vahetusel ning vene leetopissi-traditsioon sai alguse XII sajandil.

Sajandid viikingiaegsete sündmuste ja nende kirjapaneku vahel on kaasa toonud moonutusi ja täiendusi, mida on lugudesse lisanud nii nende suulised vahendajad kui ka keskaegsed kirjamehed ise. Fakti fiktsioonist eristamine on nende tekstide puhul äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu ülesanne. Mäe peamiseks lähtekohaks kirjalike allikate seostamisel Eesti alaga näib olevat „mulje, et mitte alati ei pruugi nimed tingimata tähistada seda ala, mille kohta need hilisemal ajal käinud on“ (lk 265). Näiteks kui Skandinaavia tekstide toponüümia osutab sündmuste toimumisele Venemaal või Idateel, siis tekstis endas kirjeldatav topograafia näib pigem vastavat Läänemere idakalda omale.

Seda, et nimed ja kohad ei kattu, selgitab Mägi kahel moel. Esiteks eeldab ta, et keskaegsed Skandinaavia kirjamehed paigutasid viikingiaegsete lugude tegevuspaiga teadlikult kaugemale itta, kui see tegelikult oli olnud. Teiseks võis Skandinaavia saagades Garðaríkiks nimetatud paikkond, mida on enamasti peetud Venemaaks, enne aastat 1000 tähendada laiemat soome-ugri hõimudega asustatud ala, mis hõlmas vähemalt Eesti idaosa. Ka Idateena tuntud piirkond võis viikingiaegse Skandinaavia traditsioonis tähendada ka vähemalt Eesti rannikuala.

Autori sõnul ei ole tema raamatu „eesmärgiks valgustada süstemaatiliselt viikingiaegse Eesti kõiki teadaolevaid aspekte“. Tegelikult on ta käsitlenud pikemat ajavahemikku umbes VI sajandist kuni XII sajandi lõpuni, kuigi raskuskese on viikingiajal. Peaaegu kõiki peatükke läbivad teemad on ühiskond ja Eesti ala sidemed naaberpiirkondadega. Põhiteemade kõrval leiab pikemaid käsitlusi ka religiooni ja matmiskommete, meresõidu ja laevaehituse, teede ja kommunikatsiooni, sõdalas- ja kaupmeheelu, asustuse, käsitöö ja igapäevase majapidamise kohta. Seevastu viljelusmajandust, millega oli seotud enamik tolleaegseid inimesi ja mis oli nii-öelda ühiskonna selgroog, on vaadeldud vaid põgusalt.

Viikingiaegne Eesti ja naabermaad

Arheoloogid on jaotanud muinasaegse Eesti kahte suuremasse kultuuriareaali, nimelt Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. Nende vahele jäi suur asustamata ala. Kui üldlevinud seisukoha järgi mõeldakse Sise-Eesti all Viljandi- ja Tartumaad ning neist lõuna poole jäänud Eesti alasid, siis Mägi on hõlmanud Sise-Eesti kultuuriareaali ka Virumaa. Ranniku-Eesti oli orienteeritud Skandinaavia, täpsemalt Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Ahvenamaa suunale, Sise-Eesti seevastu moodustas ühtse laiema kultuuriareaali Loode-Venemaaga, kuhu slaavlased saabusid arvatavasti alles viikingiaja lõpus.

Juba enne viikingiaja algust, s.t VI–VII sajandil, hakkasid Läänemere piirkonnas tooni andma sõdalased. Samal ajal algasid ka skandinaavlaste rüüste- ja kaubaretked mere idakaldale. Ajapikku kujunes nende kokkupuudete tõttu Läänemere-äärsetel aladel teatavate ühisjoontega sõdalaskultuur. Seejuures peab Mägi täiesti mõeldavaks, et Skandinaavia päritolu sõdalased võisid leida teenistust Eesti alal ja vastupidi, siinsed sõjamehed Skandinaavias. See lähtekoht on aluseks ka Salme laevamatuse täiesti uuele tõlgendusele. Kui seni on eeldatud, et Salmest leitud VII-VIII sajandi laevadesse oli maetud salk skandinaavlasi, kes olid hukkunud relvakonfliktis saarlastega, siis Mäe arvates ei pruugi sugugi tegemist olla ühe sündmuse käigus hukkunud inimestega. Tema nägemuses on need kaks laeva matusepaigaks mõne saarlasest pealiku (või pealike) teenistuses olnud skandinaavlastest sõdalastele, kusjuures surnud võisid olla maetud pikema ajavahemiku jooksul.

Nagu tänapäeval läbisid ka viikingiajal Eesti ala ida-lääne suunas kaubateed. Läänest võidi Eesti rannikule jõuda kas Ojamaalt Saaremaa suunas või üle Ahvenamaa ja Soome lõunaranniku tulles, keerates umbes tänapäevase Helsingi kohal lõunasse Tallinna lahele. Eesti põhjarannikult läks laevatee edasi Laadoga järve juurde ja sealt juba kaugemale itta. Mereteed sai kasutada üksnes jääminekust sügiseste tormideni, kuid talvisel ajal võidi vedada kaupa regedega Pärnu jõe suudmest üle jõgede ja soode läinud taliteed mööda, mis viis Emajõe kaudu Peipsi järvele ja sealt edasi lõunasse.

Kuna viikingiaegsed kaubalaevad liikusid üksnes purje jõul ja sõltusid seega ilmaoludest, oli meresõitjail vaja randumis- ja sadamakohti, mida võis Mäe arvates Eesti rannikualadel olla hulganisti. Mõned neist olid ühtlasi turukohad. Viikingiaegsed linnused on Mäe tõlgenduses olnud otseselt seotud kauplemisega, toimides turvatud turukohtadena. Need võisid olla asustatud üksnes hooajaliselt, nii et näiteks rannikul asunud linnused võisid talvel, kui laevasõit polnud võimalik, maha jäetud olla. Linnuse valdajad ei pruukinud seejuures linnuses tegutseda, vaid võisid elada mõnevõrra kaugemal suurtalus ehk muinasmõisas. Püsiasustus paiknes toona rannikust eemal, seal, kus olid viljakamad põllumaad.

Eestist itta liikunud kaupmehed suundusid nn Idateele, arvatavasti juba eelviikingiajal soome-ugri rahvaste kaubateele Läänemerelt, ja Volga jõele. Skandinaavlased hakkasid Idateed intensiivsemalt kasutama IX sajandil ja kaotasid selle vastu huvi umbes aasta 1000 paiku. Samal ajal hakkas kaduma ka huvi liikuda Laadogalt itta ning selle asemel suunati Loode-Vene kaubateed ümber lõunasse Konstantinoopoli poole. Selle muutusega seoses võtsid Skandinaavia kaupmehed intensiivsemalt kasutusele ka Väina jõge mööda kulgeva kaubatee.

Mägi toonitab, et on ekslik arvata, nagu oleksid Idateel liikunud üksnes skandinaavlased. Tõenäoliselt kasutasid neid kaubateid ka Eesti elanikud, kusjuures kaupmeeste reisiseltskonnad ei pruukinud sugugi moodustuda vaid etnilisel alusel. Suure tõenäosusega ei tähendanud russid enne aastat 1000 ei rootslasi ega venelasi, vaid etniliselt kireva taustaga kaupmehi ja sõdalasi, kes Idateel ringi liikusid. Tähenduse „venelane“ omandas see sõna alles XI sajandil. Üks olulisi kaubaartikleid, mida Loode-Vene aladele vahendati, oli raud. Kui viikingiajal tuli see peamiselt Skandinaaviast, siis XII–XIII sajandil kasvas sooraua tootmine Eesti aladel. Sellest järeldab Mägi, et siin toodetud rauda turustati arvatavasti Vene aladel.

Viikingid ja russid ei olnud sugugi ainult kaupmehed, vaid ka rüüstajad ja mereröövlid. Viikingite sõjalaevad liikusid purje ja aerude jõul ning olid niivõrd operatiivsed, et selliseid laevu kasutati Läänemerel veel keskajalgi. Mäe käsitluses ei olnud viikingiaegne Eesti pelgalt skandinaavlaste rüüsteretkede ohver. Siinsetes rannikuvetes seilanud kauba- ja sõjalaevu ohustasid kohapealsed rüüstajad ning arvatavasti korraldasid ka siinsed pealikud rüüsteretki kaugematele maadele. Eesti rannikualad olid arvatavasti kaetud vahipostidega nii ootamatu rüüstesalga eest hoiatamiseks kui ka sama ootamatult saabuda võivate kaubalaevade ründamiseks valmistumiseks. Rannikuvetes ei valitsenud ometigi täielik anarhia. Kirjalikud allikad annavad mõista, et laevaliikluse turvalisuse tagamiseks on Skandinaavia ja Eesti ülikud omavahelisi kokkuleppeid sõlminud.

Viikingiaegse Eesti ühiskond

Eesti arheoloogide seas on viimastel kümnenditel aktsepteeritud tõdemus, et siinne muinasühiskond oli pronksiajast peale elitaarne. Ühiskondlik juhtpositsioon ja jõukus olid koondunud eliidi kätte, kes domineeris enamiku inimeste üle. Võimu korraldamise ja selle täpsema teostamise ning eliidi hierarhia üle võib aga vaielda. Mäe meelest osutab hilisviikingiaegne matusekombestik eliidi kollektiivsele identiteedile. See omakorda viitab heterarhilisele ühiskonnale, kus võim kuulus juhtivatele suguvõsadele, kes valitsesid korporatiivselt.

Arheoloogiline materjal osutab ka mehe ja naise „võrdlemisi tasakaalustatud soorollidele“ (lk 113): mehed ja naised kandsid samu ehteid ning „üsna tihti on võimalik täheldada soospetsiifiliste esemete leidumist teise sugupoole matustes“ (lk 114). Pealikud ei olnud Mäe järgi seega mitte kogukonna liidrid, vaid täitsid peaasjalikult sõjalisi funktsioone. Sõdalaskultuuri peab ta meestekeskseks nähtuseks ja oletab, et viikingiaja lõpuks võisid sõdalased hakata ka siinses ühiskonnas domineerima.

Naiste tähtsus ühiskonnas seisnes Mäe arvates selles, et muistses Eestis olevat maavaldused pärandatud emalt tüt(a)r(d)ele ning abielludes olevat mees liitunud oma abikaasa suguvõsaga. Selline pärimissüsteem olevat kadunud XIII sajandil ristiusustamise tõttu patriarhaalse ladina kristliku kultuuri mõjul. Niisuguse väitega tuli 2005. aastal lagedale Rootsi ajaloolane Nils Blomkvist, kes omistas seesuguse pärilussüsteemi aga latgalitele.3 Mägi on käsitlenud seda küsimust pikemalt juba aastal 2009.4 Tema arvates ei vasta naisliinis pärilussüsteem kuidagi baltikeelsete rahvaste arheoloogilisele ainesele, vaid kehtis hoopis eesti- ja liivikeelsetel aladel. Eesti ajaloolased ja arheoloogid ei ole Blom­kvisti-Mäe muinasaegse naisliinis pärilussüsteemi teesi seni omaks võtnud. Võib-olla tuleneb selline hoiak vananenud ja väärast eeldusest, nagu oleks tugeva matriarhaalse komponendiga ühiskond madalama arengutasemega kui patriarhaalne, mistõttu eelistatakse näha muistset ühiskonda pigem patriarhaalse ja seega ka arenenumana.

Blomkvisti-Mäe teesi allikad on siiski mitmeti tõlgendatavad. Väide tugineb nn Liivimaa talurahvaseaduse kõige vanemale versioonile, mille vanim ärakiri pärineb alles XVI sajandi esimesest poolest. Jevgenia Nazarova arvates pandi see tekst esialgsel kujul kirja juba aastal 1212, Leonid Arbusow juuniori seisukoha järgi hoopis XIV sajandil.5 Seega tuleb Nazarova väga varasesse dateeringusse suhtuta teatava ettevaatlikkusega. Igal juhul pidid Blomkvisti ja Mäe tõlgenduses ainult naisliinis pärimisõigusele viitavad klauslid olema kasutusel ka keskajal, mil valitses juba vaieldamatult patriarhaalne ühiskonnakorraldus. Seejuures ei osuta mainitud talurahvaseaduse pärimist puudutavad klauslid ühemõtteliselt ainult naisliinis pärimisele. Klausel 17 viitab otseselt võimalusele pärida oma venna vara tingimusel, et pärija on venna võlad tasunud. Niisiis osutab see alliktekst pigem mõlema sugupoole pärimisõigusele. Kuivõrd see keskaegse talurahva õigustavasid sisaldav allikas ka viikingaegset ühiskonnakorraldust valgustab, on juba omaette küsimus.

Lõpetuseks

Vormilise külje puhul väärivad esiletõstmist rikkalikud illustratsioonid: fotod, joonised ja kaardid võimaldavad lugejal jälgida autori mõttelõnga ja heita pilgu viikingiaja kultuuripärandile esemete, ehitiste jms näol. Illustratsioonid ja nende kohta käivad tekstilõigud on paigutatud lehekülgedele niivõrd osavalt, et enamasti ei ole lugejal vaja kujutise vaatamiseks lehte keerata. Omaette väärtus on kaardimaterjal: on nii kogu Euroopa poliitilisi kaarte läbi käsitletud sajandite kui ka detailseid lähivaateid näiteks mõne rannikulinnuse ümbrusest, kus on näha ka viikingiaegse rannajoone erinevus tänapäevasest. Esmapilgul tekitas teatavat võõristust lühike ilukirjanduslik jutuke iga peatüki eel. Lugemisel aga selgus, et need jutukesed pole üksnes peatüki hea sissejuhatus, vaid annavad hästi edasi autori arusaamu muistsest eluolust.

Kokkuvõttes on „Viikingiaegne Eesti“ põnev lugemine, mis haarab nii hea stiili kui ka poleemilise sisu tõttu. Teatavasti on poleemilist kirjutist alati huvitavam lugeda kui ülevaadet üldaktsepteeritud seisukohtadest. Pealegi on akadeemiline debatt sageli üksnes erialakirjanduse pärusmaa ega jõua laiema lugejaskonnani. Marika Mäe uus raamat on juba varem ilmunud kahele viikingiaegse Eesti käsitlusele vaieldamatult hea täiendus. Jääb lugeja otsustada, kelle seisukohad tunduvad talle kõige veenvamad.

1 Andres Tvauri, Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2014.

2 Mauri Kiudsoo, Viikingiaja aarded Eestist. Idateest, rauast ja hõbedast. AS Äripäev, Eesti Meremuuseum, Tallinn 2016.

3 Nils Blomkvist, The Discovery of the Baltic. The Reception of a Catholic World-System in the European North (AD 1075–1225). Brill, Leiden, Boston 2005.

4 Marika Mägi. Abielu, kristianiseerimine ja akulturatsioon. Perekondliku korralduse vanemast ajaloost Eestis. – Ariadne Lõng 2009, nr 1-2, lk 76–101.

5 Евгения Л. Назарова, «Ливонские правды» как исторический источник. Древнейсшие государства на территории СССР. Материалы и исследованиа 1979 год. Nauka, Moskva 1980, lk 5–218; Die altlivländischen Bauerrechte. Neu herausgegeben von Leonid Arbusow. Mit einem Anhang von Urkunden. Vlj Leonid Arbusow [jun].Rmt: Mitteilungen aus der livländischen Geschichte, kd 23 (1926), lk 1–144 ja 634–645.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming