Uus tee vaimupimedusse

Kaarel Tarand

Harva tuleb meie raamatuturul ette sedavõrd ulatuslikke reklaamikampaaniaid, nagu on aastavahetusel algatanud rahvalt üleliigset raha kokku korjav TEA kirjastus („Uus ajastu, uus entsüklopeedia!”). Kirjastusel on lisaks nimetatule veel kaks õilsat eesmärki: rahva vaimu valgustada ning ka ise kenasti teenida ehk turgutada jahtuvat majandust. Ent nagu heade kavatsustega alatasa juhtub, nii sillutatakse ka TEA lubatud entsüklopeedia 22 köitega ikka põrguteed. Miks ma mingil juhul seda entsüklopeediat ei telli ja lisaks veel ettevõtmist halvustan? Esiteks, tegu oleks põrsa kotis ostmisega. Kuidas saan ma kindel olla, et kirjastusel, mis pole varem entsüklopeediat välja andnud, on ka tegelikult olemas vajalik tööjõud ja oskusteave? Pigem tean ma, et tööjõudu napib ühegi toimetuse jaoks ning kui kuskile on aastakümnete jooksul kogunenud entsüklopeedilise info baas, siis pole see kindlasti TEA kirjastus.

Teiseks, reklaamipakkumises pole ühtki silpi garantiide kohta. Mis saab minu rahast, kui ettevõtmine mingil põhjusel siiski enne lõppu katkeb? Makstes kogu raha kuueks aastaks ette, võin ma mingist osast üldse ilma jääda, saada pooliku komplekti omanikuks. Põhimõtteliselt ma krediteeriksin üht ettevõtet intressivabalt. Kui väljaandmine peaks katkema ja ma mingi trikiga (näiteks kohut käies) osa makstud rahast tagasi saaksingi, siis oleks inflatsioon selle ostujõust suure tüki ära söönud. Ettevõtete vettpidavate äriplaanide krediteerimiseks on olemas pangad, mitte kliendid.

Või harrastabki TEA kirjastustegevuse katte all väikestviisi tulusat investeerimist? Kui soodsaima pakkumise peale reageerib 1000 inimest, koguneb kirjastuse kätte 11 miljonit krooni (selle raha eest anname Sirpi välja rohkem kui kaks aastat!), mille paigutamise pealt saab miljonikese aastas ikka teenida. Kui aga lihtsameelseid ettetellijaid on 10 000 („Ühes korralikus haritud eesti kodus peab entsüklopeedia ikka olema!”), on kirjastusel kasutada 110 miljonit vaba raha. Otsast kulub natuke tööks ka, kuid suurema osa eest võib kas või sms-pangandust harrastada.

Ja ikkagi, ka sooduspakkumise hind on liiga kõrge. Kui suur osa laia ilma käsitlevat tõlgitakse näiteks Encyclopedia Britannica’st, siis miks ma peaksin kallist tõlget ostma? Praegu, kui Britannica kirjastusel pole ühtki sooduspakkumist, saab 32-köitelise seeria koos DVD-versiooniga ja kingitustega 1395 dollari eest kohe kätte (kui postikulu lisada, siis umbes 16 000 krooni eest). Aga mõne kampaania ajal maksab sama seeria alla 1000 dollari.

Olgu, ettevõtjat pole kasumi ihaldamises mõtet süüdistada, kuid raha kõrval on veel terve rida moraalseid küsitavusi, mis selle rahvuslik-patriootilisena reklaamitud algatuse juures häirivad. Kõigepealt seatakse raske valiku ette inimesed, kes on tänaseni entsüklopeedilisi artikleid kirjutanud-toimetanud. Seadus ühest töökohast teise minekut ei piira, kuid erinevalt jalgpallist ei kehti kirjastusäris üleminekutasude süsteemi, s.t et peaks senisele tööandjale maksma senise ettevalmistuse ja tööalaselt teatavaks saanud info eest. Pealegi on teatmeteose artikkel rangete vorminõuetega, fakti ei saa ega tohi neis kunstilisel ega kujundlikul viisil esitada, mistõttu pole ka võimalik kontrollida, kas ja kuidas keegi uue peremehe kasuks eelmises töökohas kogutud infot kasutab.

Kõige halvem on asja juures see, et turu tõmbetuultesse on kistud kirjakultuuri üks vundamendikividest, mis ei taha alluda konkurentsiseadustele ka arvult meist palju suuremates kultuurides. Teisisõnu, kirjastuste konkurents entsüklopeedia väljaandmisel ei anna meile kaht ja paremat (ja samas odavamat) entsüklopeediat, vaid kaks ebakvaliteetset, poolsugust või siis mitte ühtki, sest mõlemad tegijad langevad enne võidujooksu lõppu surnult maha. Ma ei tea, et kuskil oleks jõude vedelemas üks täis- või kas või poolik komplekt entsüklopeedia koostamiseks vajalikke autoreid-toimetajaid, lisaks uute sõnade ja terminite tekitajaid. Need, kes olemas, rebitakse lihtsalt pooleks, aga tükkidena ei tööta inimene eriti hästi.

Et asi oleks selge: ma ei kõnele Eesti Entsüklopeediakirjastuse kasuks TEA vastu. Oli saatuslik viga üldrahvaliku rahastamise abil ja aastakümnete jooksul kogutud teave koos kirjastusega erastada. Aga see viga on parandatav, Eesti Entsüklopeediakirjastuse omanikelt tuleb see kirjastus lihtsalt riigi kätte tagasi osta ja siis reorganiseerida avalik-õiguslikuks asutuseks seaduse kaitse all. Sest toimetatud, kontrollitud ja keeleliselt korrektne ning ühtlustatud info on rahvuskultuuri arengu seisukohalt ülioluline avalik asi, mitte eralõbu. Mõistagi ka juurdepääs sellele rahalise või tehnoloogilise barjäärita. Entsüklopeedilise teabe pakkumine peaks olema avalik teenus. Praegu meil seda ei ole, mistõttu tühja kohta täidab juhutekkeline, keelelise hoolitsuseta ja pahatihti täiesti vale info. Või on koht üldse täitmata. Igal juhul vilets tee, mis, kui ta ka põrgusse ei vii, siis Kilplasse kindlasti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming