Uus ÕS 2006

K?ud Aili K?ler

Selgitusi annab Eesti Keele Instituudi grammatika- ja keelekorraldussektori teadur SIRJE MÄEARU.  

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Eesti Keele Instituut. Toimetanud Tiiu Erelt. Koostanud Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu ja Maire Raadik. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2006. 1220 lk.

 

ÕS 1976 – ligikaudu 125 000 märksõna

ÕS 1999 – umbes 50 000 sõnaartiklit, ligi 130 000 sõna

ÕS 2006 – lisatud ligikaudu 5000 uut sõna, millest 1400 on märksõnad

 

ÕS 2006 uusi üld- ja oskuskeele sõnu: allergiseerima, antioksüdant, asendusema, blogi, buliimik, eeltäitesüstal, eurone, geenmuundama, isapuhkus, jätkusuutlik, kinkekaart, kirjapomm, kaardimakse, kivipesu, klaustrofoobia, kodanikuühiskond, kuskuss, käsimüügiravim, laineahi, lavašš, leegitama, lõimima, mahemesi, mentaalne, mälupulk, optometrist, pensionisammas, presskann, probiootikum, raamatulaat, rodo, seinaronimine, sertima, sinilipp, spaa, šampoonitama, teavik, termopesu, toidulisand, tolmulest, uusvill (-a), vabakäeseade.

 

Eelmise ÕS 1999 ilmumisest pole ju nii palju aega möödas. Miks oli vaja uut ÕSi? Kas eesti kirjakeelde on lisandunud nii palju uut, millele tuleb anda normeeritud kuju?

Eelmine ÕS ilmus seitse aastat tagasi, selle aja jooksul on keelde juurde tulnud suur hulk sõnu. ÕS 2006 sisaldab umbes 5000 uut sõna: ligi 1400 uut märksõna ja sõnaartiklite sees üle 3500 uue liitsõna ja tuletise. Nende seas on nii eelmisest väljaandest välja jäänud kui ka vahepeal juurde tekkinud sõnu, nt blogi, isapuhkus, jätkusuutlik, kodanikuühiskond, lõimima, mahemesi, mentaalne, mälupulk, pensionisammas, spaa, teavik, vabakäeseade.

Peale eestikeelsete sõnade esitab ÕS ka üksikuid võõrkeelendeid koos eesti vaste või seletusega, lisandunud on nt café au lait, unisex., ka uuemat argisõnavara nagu itt ‘infotehnoloogia’, jurama ‘jamama, jorama’.

ÕS 2006st leiab ka uusi tähendusi, nt sõnale stereo tähendus ‘stereoseade’, argitähendus sõnale triip ‘pulbriline narkootikum’. Tähelepanu on juhitud uutele soovimatutele tähendusnihetele, nt on sõna volüüm puhul märgitud, et tähenduses ‘kohevus; helitugevus; köide, väljaanne’ ei peaks sõna volüüm kasutama, kasutada võiks just nimetatud sõnu.

Sõnakuju ja käänamist on muudetud ainult mõnel üksikul juhul, nt jetisõitjate soovil on ÕS 2006s jett (mitte: jeti), muusikute järgi kaver (mitte: kover), tegelikku keelekasutust arvestades hostel (mitte: hostell, kuigi on hotell ja motell).

 

Eelmisse ÕSi oli ehk sattunud ka vigu ja eksitavat?

Sellise mahuka ja täiesti uuelaadse sõnaraamatu puhul nagu ÕS 1999 on loomulik, et sisse võis jääda vigu ja ebaühtlust, mida uues ÕSis on korrigeeritud. Oleme püüdnud arvesse võtta ka ÕS 1999 ilmumise järel saadud tagasisidet ja kriitikat ning vormistust sõnaraamatu kasutajale veelgi arusaadavamaks teinud. Näiteks on ÕS 2006s muuseum- ja akvaarium-tüüpi sõnade puhul hääldusinfo andmisest loobutud ja esitatud üksnes kaks võimalikku käändtüüpi. Selle põhjuseks on asjaolu, et mõni ÕS 1999 kasutaja pidas muuseum- ja akvaarium-sõnade juures noolsulgudes esitatud hääldusvariante hoopis lubatud kirjakujudeks: ak.vaarium <-ri-um 6: -i, -i; -rjum 9: -i, -it>. ÕS 2006s on selgemini eristatud ka sõnad ja väljendid, mida tuleks vältida: need on antud samamoodi looksulgudes ja väiksemas kirjas nagu ÕS 1999s, lisatud on nool, mis osutab sobivamale kirjakujule või väljendusele, nt {drel´l_puur}  → trel´l, trel´l_puur.

 

Keeleinimesele on see üllatav, kuid väga sageli tahetakse ÕSist teada saada ka näiteks seda, kas miski kirjutatakse suure või väikse algustähega. Kui kahtlane sõna n-ö alustab lauset, siis seda, et see käib väikse tähega, saab vormistusloogika alusel öelda, kuid… äkki käib siiski suurega? Kui palju olete mõelnud ortograafiavea-ohtlike sõnade esitamisele?

Varasemates ÕSides seisid sõnaraamatu lõpus õigekirjutusjuhised. Nüüd tuleks neid vaadata Tiiu Erelti “Eesti ortograafiast” (4. tr 2005) või Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi “Eesti keele käsiraamatust” (2. tr 2000), mis on mõeldudki kasutamiseks koos ilmunud sõnaraamatuga. Siiski on uues ÕSis püütud materjali esitada nii, et keeletarvitaja eest ei jääks varjatuks info ühe või teise probleemse sõna algustäheortograafia kohta selle tõttu, et keelend paikneb lause alguses. Näiteks ÕS 2006s tuleb nüüd artiklist kelk selgemini välja see, et ühendis Soome kelk kirjutatakse Soome suure tähega: tõukekelk = Soome kelk. Artiklis number seisab: Oskab araabia ja Rooma numbreid.

 

Olete kaaneinfot muutnud. Eelmise väljaande peal seisab “Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999”.

Eelmise ÕSi pealkiri tahtis osutada eeskätt sellele, et tegu on universaalse eesti keele põhivara sõnaraamatuga. Tavakasutajat silmas pidades oli õige raamatu pealkirja lisada lühend ÕS, viidates sellele, et uuelaadne sõnaraamat jätkab 1918. aastal alustatud eesti õigekeelsussõnaraamatute traditsiooni. Pealkirjas “Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006” esinev topeltosutus toonitab seda veelgi ning ühtaegu rõhutab sõnaraamatu normatiivsust.

 

Kas tavaline inimene saab aru, mis raamat see on ning mida ja millisel juhul tasub siit raamatust otsida? Kas rõhuasetus on jäänud samaks ning tegu on, nagu 1999. aasta väljaande peal kirjas, ennekõike kirjakeele, tänapäeva keele ning suunava ja soovitava sõnaraamatuga?

Mõlema ÕSi tegemisel oli silme ees tavaline kasutaja oma soovidega, keeletarvitaja, kes võiks tahta teada, kuidas üht või teist sõna kirjutada, käänata-pöörata või mida sõna või väljend tähendab, kas mingit keelendit sobib kasutada või mitte. Eesti rahvas on ligi 90 aasta jooksul saanud õigekeelsussõnaraamatutega harjuda ja arvab teadvat, mida sealt leida võiks – õiget keelt. Ehkki ÕS 1999 ja ÕS 2006 on tehtud nii kasutajasõbralikuks kui võimalik, on nende ülesehitus siiski küllaltki keeruline ja nõuab kasutajalt tähelepanelikku süvenemist, harjumist nende raamatute kaaluva-hindava laadiga ning materjali esitamise võtetega. Nagu iga keerulise seadme puhul peaks enne selle kallale asumist tutvuma kasutusjuhendiga, tuleks toimida ka ÕSi  puhul.

Uue ÕSi ülesehitus ja olemus on jäänud samaks. Ülalloetletu kõrval tuleb rõhutada ka sõnaraamatu normatiivsust, seda, et see sisaldab kirjakeele norme, on kirjakeele normi alus. Hiljaaegu, 7. septembril võttis Vabariigi Valitsus vastu määruse nr 196 “Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord”, mis selgitab kirjakeele normi – see on õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteem, mis peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning suunama avalikku keelekasutust. Määrus nimetab ka allikad, kus need normingud ja soovitused kirjas on. Nimetatute hulka kuulub esimesena EKI uusim õigekeelsussõnaraamat, mille tiitellehe pöördele on märgitud asjakohane tekst: “Kirjakeele normi alus alates 1. detsembrist 2006”.

 

Mis tagab uuele sõnale pääsu ÕSi? Keelenõuandele esitatud küsimuste hulk, esinemissagedus või mis nimelt?

Keelekorraldajatena ja ÕSi tegijatena oleme katsunud jälgida keelekasutust, olla tänapäeva kirjakeele sees ning seda sõnaraamatusse panna. Eelmisse ÕSi püüdsime valida ajakohast ja põhilist 1990. aastate sõnavara, ÕS 2006 sisaldab XXI sajandi alguse keelt. Materjali valikul on toeks olnud ka EKI keelenõuandele ning keelehooldeloengutel esitatud küsimused. Ühelt poolt võivad siis ÕSi jõuda kõige harilikumad nüüdisaja sõnad, teiselt poolt need uusi mõisteid väljendavad sõnad, mis võivad keelekasutajale uudsuse tõttu huvi pakkuda. ÕS esitab ka sõnu, mis pole veel levinud, aga mida siiski võiks vaja minna. 

 

Kui otsustate paralleelvormide kasuks, siis mille alusel?

Paralleelvormide esitamisel ÕSides on enamasti lähtutud vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis (VÕK) ja Emakeele Seltsi keeletoimkonnas otsustatud normingumuudatustest. Rohkesti uusi ortograafia- ja morfoloogianorminguid (sh paralleelvorme) lisandus 1999. aasta ÕSi, sest selle ja eelmise (1976. a) ÕSi vahele jäi ligi veerand sajandit. ÕS 2006s on muudatusi vähe, nt tegelikku keelekasutust arvestades on lisatud omadussõnale siivus veel omadussõna siivas. Mõnel juhul on paralleelvorme hoopis vähendatud. Näiteks saab ÕS 1999 järgi sõnu kaart ja poort käänata omastavas nii III kui ka II vältes kaardi ja poordi, ÕS 2006 annab üksnes teisevältelise vormi.

 

Kas ei tähenda seni sobimatu sõnavormi aktsepteerimine kirjakeelsena – seetõttu ju, et selle tarvitussagedus nii tihe – ühtlasi selle eelistamist endisele vormile? Kas igasugust muutust keeles on ikka otstarbekohane soosida?

Näiteks vohavad eesti argikeeles taodelda, töödata, paar õlle jms, aga kirjakeele normingute muutmist ei pea selliste vormide sage kasutus veel kaasa tooma. ÕS 2006s püüame nt tõrjuda (kui kaua veel?) pasta kasutamist makarontoote ja makaronitoidu tähenduses ning õpetame, et maaletooja asemel on paremad importija, sissevedaja, sissetooja (vrd eksportija, väljavedaja, väljaviija). Normingute muutmisel tuleb kaaluda muutmise otstarbekust ja arvestada kirjakeele arenguga. Soosida tuleks sellist muutust, mis suurendab keele väljendusvõimet. Samas on eesti keele ajaloost teada, et nii mõnigi esialgu sobimatuna tundunud keelend on aja jooksul jõudnud kirjakeelseks saada. Näiteks on 1976. aasta ÕS kõnekeelseks märkinud sõnad makk, proff, rokk, trenn. 1999. aasta ÕSis on makk, proff ja rokk saanud täieõiguslike kirjakeele sõnade staatuse, 2006. aasta ÕSis on neile lisandunud trenn. Sõnad makk, proff, rokk ja trenn sobivad oma lühiduse tõttu liitsõnadesse paremini kui neile aluseks olnud sõnad magnetofon, professionaal, rock ‘n’roll ja treening.

Osa sõnu jäi kindlasti ka välja. Millised ja miks?

Sõnaraamatu maht ei saa olla lõputu, seetõttu tuli uutele sõnadele ruumi tegemiseks välja jätta vananenud, käibelt kadunud keelendeid või tähendusi nii märksõnade hulgast kui ka sõnaartiklite seest, samuti haruldasemaid murdekeelendeid. Välja jäänud sõnad pole siiski kadunud eelmisest ÕSist – ÕS 1999 paber- ja veebiversioonist (viimane on tasuta vaadata “Keelevaras”). EKI kodulehel on huvilistele vaadata ka 1976. aasta ÕS.

 

Kuhu lähevad need sõnad, mis selle sõnaraamatu iseloomuga ei sobi? Kas seletavasse või kõne- ehk tavakeele sõnaraamatusse? Või on mõni selline elektroonilisel kujul olemas? Või tulemas?

Õigekeelsussõnaraamatusse mahub eeskätt üldsõnavara, mis pakub huvi keelekorralduse seisukohast. Eesti keeles on palju igasuguseid sõnaraamatuid, mis keeletarvitajale abiks: oskussõnastikud, seletussõnaraamat, sünonüümisõnastikud, antonüümisõnastik, slängisõnaraamatud, vormisõnastik, võõrsõnade leksikon. Sõnade valik neis oleneb sõnaraamatu funktsioonist ja tegijate tehtud valikust. Parimagi tahtmise juures ei suuda ükski sõnaraamat tegeliku keeletarvitusega sammu pidada ning jääb sellest paratamatult maha. Võib-olla tasuks mõelda pidevalt täiendatavale veebisõnastikule, mis sisaldaks võimalikult palju keeles olevat.

 

Kas järgmine ÕS valmib ja täieneb pidevalt elektroonilisena või tuleb uus ülevaatamine ikkagi korraga ja raamatuna avaldamiseks? Millal see juhtub?

Järgmise ÕSi ettevalmistus, s.o parandus- ja täiendusettepanekute kogumine on tegelikult juba käivitunud. Suurem ülevaatamine tuleb korraga ja intensiivsemaks tööks kulub kindlasti paar-kolm aastat. Uus ÕS võiks valmida kuue-seitsme aasta pärast. Esmaeesmärk on muidugi  pabersõnaraamat, ent ühtaegu uuendatakse ka elektroonilist versiooni. ÕS 2006 jaoks loodi spetsiaalne sõnaraamatuprogramm, mis võimaldas olemasoleva materjali arvutiga töödeldavasse kujju viia. Struktuurilt väga keerulise sõnaraamatu sobitamine programmile “söödavasse” vormi nõudis kõigilt palju aega, vaeva ja kompromisse. Seejuures tuli alati hoida silme ees sihti, et sõnaraamat selle elektroonistamise tõttu midagi olulist ei kaotaks. Keelekasutajatel oli selle valmimisele pikka aega võimalus kaasa elada tänu veebi üles pandud tööversioonile ning soovi korral ÕSi vormi ja sisu kohta tegijatele ettepanekuid ja märkusi saata. Elektrooniline ÕS 2006 on veebis aadressil http://www.eki.ee/dict/qs2006/ kõigile tasuta kasutada.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming