Uus rekord

Kaarel Tarand

Igal sügisel kirjutan ma vähemasti korra riigieelarve eelnõust ja eriti selle kultuuri rahastamise peatükist. Iga kord on aga selle kohta eelmisest vähem öelda. Veel vähem siis rõõmustavat. 2006. aasta sügisel, kui kultuuriministri kohta täitis Raivo Palmaru, kirjutasin (27. X): „… võimalik, et [---] kultuuri osakaalu langus asendub eelarves järgmisel aastal taas väikese tõusuga. Paraku on teada, et mõni aasta tagasi (2002) tähistati maksimumi 3,8  protsendiga riigieelarve kogumahust, järgmisel aastal jõutakse aga parimal juhul tagasi 3,2 protsendi piirimaile.” Oli paremaks minemise lootus. Aga siis algasid head ajad, buum ja kaos, tõus ja mõõn, välk ja pauk.  

Riigieelarve eelnõu seletuskirjas seisab 160. leheküljel järgmise aasta kultuurielu kohta: „Valitsemisala 2011. aasta konsolideeritud eelarve maht on 146 468 232 eurot (2 291 729 846 krooni), moodustades riigi eelarvest 2,47%. Koos riigisiseste tehingutega on  valitsemisala kulud 2011. aastal kokku 168 503 165 eurot (2 636 501 625 krooni).” Mida öelda? Nelja aastaga on õnnestunud kultuuri finantseerimisel lasta kaotsi või teiste alade kätte veel ligi veerand (23%) allesjäänud varast või võimalustest. Kaheksa aasta tagusest tipust on osakaaluna kadunud 35%. Selle kaotuse võib panna ka konkreetsetesse kroonidesse või, nagu tulevas eelarves, eurodesse, kuid see ei anna asjade ebasoodsast  arengust kultuuri rahastamisel protsentväljendusest täpsemat pilti. Meie krooniaja ajalugu on ju ka küllalt tempoka inflatsiooni ajalugu, mistõttu peaks veel võrdlusandmeid parandama raha ostujõu muutusega.     

Piltlikult väljendudes on kultuuri igast sajakroonisest järel 65 krooni. Raha ju seegi, kuid kõigega kaasneb kontekst, sõnum. Kultuuriministeeriumi valitsemisalasse kandub  aastast aastasse sõnum, et riigil on teisi, hoopis tähtsamaid valdkondi, mida rahastada, ja kultuur võib oodata. Seesama pool miljardit krooni, mida Eesti Rahva Muuseumi jaoks kui hingeõnnistust Brüsselist oodatakse, langeb igal aastal kergel käel poolenisti või täiesti inimtühjadesse maapiirkondadesse „Kogu maa asfalteerimise” programmi raames. Vastandus „asfalt või ajud” mängiti mõned aastad tagasi hariduse teemal läbi ning eelarvete  järgi otsustades paistab avalik võim üldjoontes ajude väärtust koolides tunnustavat. Veel aasta tagasi märkis ka rahandusminister Jürgen Ligi, et ajusid tuleb asfaldile otsustavalt eelistama hakata. Ju siis ei ole kultuuriministeeriumi valitsemisala seosed ajudega valitsusele silma hakanud, mistõttu raha lendub endistviisi kultuurikaugelt Mäo ja Kukruse väljadel.   

Eelöeldu sisaldab ka vastust küsimusele, miks kultuuriuudistes on järsult suurenenud  intriigi- ja tüliteadete osakaal ning miks suured ja põlised institutsioonidki ebakindluse tõttu oma eksistentsi avalikkusele samal moel põhjendama on sunnitud nagu puruvaestel 1990ndatel. Nii mõnegi rahva armastust nautiva asutuse juht peab end ilmselt tundma nagu nn tavainimene okupatsiooniaegses korterijärjekorras – et kui oled kaameli kannatusega aastate jooksul nimekirjas esimeseks tõusnud, vupsab ikka kuskilt välja  mõni eelisjärjekorda kuuluv veteran, tööeesrindlane või muidu punane ning lootused elujärje parandamisele luhtuvad taas ja taas. Märkimisväärse bravuuriga käivitab riik raharohkeid kampaaniaid talentide ja haritute välismaalt kojupöördumise soodustamiseks. 

Eitamata selliste programmide vajalikkust mõnes teadusvaldkonnas, osutan siiski, et põhjuse asemel võideldakse siin tagajärjega. Mulle ei ole lõpuni selge, kas talendiks võib programmide kohaselt osutuda ka isik, kes naasnuna ei lähe tööle ettevõttesse ega hakka kohe kasumit genereerima, vaid tuleb koju eelarve kulupoolele (näiteks rahvusooperi  lavale). Vaevalt küll, sest kultuuriökonoomika distsipliini kõrvuti näiteks haridusvõi tervishoiuökonoomikaga Eesti avalikus sektoris ei eksisteeri, mistõttu harjumusest näeb nii mõnigi otsustaja vaimukultuuris puhtakujulist kulu. Ja kulud, teadagi, hoiab parempoolsus kontrolli all. Ja nii ei jäägi üle muud kui koos valitsuse ja eriti selle kultuuriministriga rõõmustada: kultuurikulud on riigis parema kontrolli all kui kunagi varem,  suhteliselt nii vähe kui aastaks 2011 pole riik kõrgkultuuri finantseerimiseks sel aastatuhandel veel kunagi varem välja pannud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming