Uus raamat Hansa liidust

Juhan Kreem

Vajame ka Hansa-käsitlust, mis olekski kohe algusest peale kirjutatud eesti lugejat silmas pidades. Gisela Graichen, Rolf Hammel-Kiesow jt. Hansa liidu ajalugu. Varjatud ülemvõim. Saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, toimetanud Kristiina Ainelo. Tänapäev, 2012, 216 lk. „Hansa” on armastatud etikett. Eestis leiab seda nii Peterburi tee grilliputkalt kui Lions Clubi naisteosakonnalt. „Hansa” on nii puukool, buss kui turvafirma. Loomulikult kleepub hansa-märk justkui iseenesest külge kõigele Tallinna vanalinnas tehtavale. Hansa-eesliitega võib rõhutada suursugust ajaloolist pärandit ja kuuluvust läände. Hansal on meie keskaja ajaloos üdini positiivne kuvand. Erinevalt piiskop Albertist või ordurüütlitest, Hansat me armastame. Tasub siiski rõhutada, et Hansa on piirkondlik ihalusobjekt. Skandinaavias on Hansal hoopis teistsugune mekk ja see seostub eelkõige võõraste saksa kaupmeeste ülemvõimuga (millele kuningas, jumal tänatud, lõpu tegi). Ka Euroopas on Hansa pärand eelkõige Hollandi või Põhja-Saksa kommunaalse ja regionaalse uhkuse allikaks. Näiteks Frankfurdis ja kaugemal lõuna pool on sellega suhestumine juba päris raske, hoolimata asjaolust, et XIX sajandi natsionalistlik ajalookirjutus tegi Hansast Saksamaa ülemerekolonialismi ettekuulutaja.

Vaatamata Hansa-teema populaarsusele, ei ole eestikeelne historiograafia Hansa liidu kohta kuigi ulatuslik. Eesti autoritest on Hansast kirjutanud vaid Jüri Kivimäe ja Ivar Leimus. Ka tõlkekäsitlusi on seni ilmunud vaid üks, Rolf Hammel-Kiesow’ asjalik ja täpne lühikokkuvõte (2008). Niisuguse olukorra taustal on äärmiselt tervitatav, et ilmunud on uus „Hansa liidu ajalugu”. Esmatutvumisel äratavad selle juures sümpaatiat esinduslik väljanägemine, informatiivsed kaardid ja asjakohased illustratsioonid. Kindlasti väärib kiitust ka kirjastuse operatiivsus: raamatu originaali esmatükk jääb alles eelmisesse aastasse.

Kuigi kaanel on autoreid kaks ja tiitellehelt leiame neile lisaks veel ühe, on tegelikke autoreid kokku isegi viis. Lõviosa tekstist on seegi kord kirjutanud teenekas Lübecki ajaloolane ja Hansa ajaloo komisjoni liige Rolf Hammel-Kiesow. Ülejäänud autorid on piirdunud igaüks ühe peatükiga: nii kirjutab näiteks Hamburgi professor Jürgen Sarnowsky Hansast ja Saksa ordust, Viini dotsent Natascha Mehler Hansa arheoloogiast. Kaks ülejäänud autorit Gisela Graichen ja Alexander Hesse, kes kirjutavad vastavalt Hansa-Taani konfliktidest ja linnasisestest rahutustest, ei ole akadeemilise, vaid ajakirjanikutaustaga.

Kas on tingimata olnud vaja jaotada mitte just kuigi mahukas raamat nii mitme autori vahel, jäägu tegijate südametunnistusele. Peatükkide mõnevõrra erinev lähenemine ja jutustamislaad on igatahes tuntav: osa on üldistavamad, osa jälle püüavad üldistuseni jõuda ajaloole üksikisiku-keskselt lähenedes. Paratamatult lipsab niimoodi teksti vasturääkivusi. Näiteks leheküljel 77 räägitakse „Saksa Hansa” asutamisest XIV sajandil, kuigi 63. leheküljel on just rõhutatud, et „Saksa Hansat” ei asutatud, vaid et ammu olemas olnud Põhja-Saksa linnade ühendus võttis endale poliitilistel kaalutlustel koondnime. Üldiselt võib teksti tervikuks sulatamist siiski pidada õnnestunuks. Autorid on püüdnud olla mõistetavad sügavamate taustateadmisteta publikule ega esita lugejate intellektuaalsele tasemele kuigi kõrgeid nõudmisi. Inimesi või sündmusi kujutades kasutatakse oskuslikult dramatiseerivat ja lugejat kaasa haaravat jutustamistehnikat. Võib arvata, et just viimased jooned viitavad raamatu ajakirjanikest autorite panusele.

Milline pilt meile Hansast avaneb? Varem nähti Hansa liidus rangemapoolset organisatsiooni, mis oli suuteline kaupmeeste huvisid efektiivselt kaitsma. Käesolev teos vahendab meile uuema Hansa-uurimuse seisukohti, mille järgi on palju olulisem Hansa rohujuuretasand: kaupmeeste isiklikud võrgustikud ja nende huvide kokkulangemine teatud ajahetkel. Fookuses on teisisõnu see raskesti tabatav miski, mis Hansa vormitut organisatsiooni ilma pealinna, valitsuse, parlamendi ja sõjaväeta koos hoidis. Kuigi Hansa on tuntud ka mõne üsna eduka sõjalise ja poliitilise aktsiooni poolest, juhitakse raamatus meie tähelepanu asjaolule, et sugugi kõik hansapäevadele kogunenud linnasaadikute otsused ei leidnud alati aktsepteerimist ning mõnikord kohtasid need hoopis vastuseisu.

Hansa liidu toimimispõhimõtted ei ole mõistagi raamatu ainus teema. Palju saame lugeda kaubanduse argipäevast ja Põhja-Euroopat keskajal mõjutanud majandusmehhanismidest. Samuti võib lugeda hansalinnade elualade esindajate sisemisest käärimisest mis viis tihtipeale väga veriste konfliktideni. Lõpuks saame raamatust sissejuhatuse Hansa kuvandi muutumisse hilisema ajaloo jooksul, ülevaate Hansa historiograafiast ja praegustest olulisematest uurimissuundadest.

Kõnealune raamat on kahtlemata kergem lugemine kui Hammel-Kiesow’ eespoolmainitud varasem eesti keeles ilmunud ülevaade. Populariseerivale tekstile iseloomulikult mängib osa tekstist sakslase praegusele argipäevale, mis ei pruugi eesti lugejale haaravaid seoseid siiski tekitada. Kui Saksa autonumbrite iseärasused on ka meil kasutatud sõiduvahenditega kokkupuutunute seas üldiselt teada, siis kindlasti on palju vähem neid, kellele ütleb midagi Valhalla Regensburgis. Kohati näib, et publiku tasemele on isegi liialt lõivu makstud. Näiteks tekitab nõutust keskaegsete vääringute arvutamine eurodeks. Loomulikult on tänapäevasele lugejale vaja omaaegsete summade ettekujutamiseks mingit võrdlusalust, kuid sel juhul peaksid autorid ka ütlema, mille alusel arvutus on tehtud. Kas hõbeda maailmaturu hinna või hoopis põhitoiduainete hinna järgi? See, kas mingi summa eest sai vaadi õlut, hobuse, mõisa või maja kesklinnas, annaks suurusjärkudest kindlasti parema ettekujutuse kui x kogus eurosid. Rangelt võttes on näiteks Lübecki markade eurodeks konverteerimine üldse kohatu: isegi kui me euro väärtust hetkel teame, on see ju pidevalt muutuv suurus.

Raamat on tõlgitud ladusasse eesti keelde. Tõlkele oleks aga sisulisest küljest kasuks tulnud, kui see oleks enne ilmumist ka mõne asjatundja kätte sattunud. Olgu siinkohal toodud mõned näited. Akkoni all asutatud välilaatsaretti pidanud sakslastest saavad tõlkes johanniidid (lk 88). Jah, ka Johanniitide ordu pidas hospitale, kuid kõik hospitalipidajad ei olnud johanniidid. Saksa ordu vennad ei olnud preestrid, nagu tõlgitakse lk 87, vaid kuulusid vaimulikku seisusesse: iga vaimulik ei oma preestripühitsust. Saksa ordu ülemšaffer Königsbergis (Großschäffer des Deutschen Ordens zu Königsberg) tõlgitakse eksitavalt Königsbergi rüütelkonna (!) ülemvarahoidjaks(lk 87 ja 96). Rüütelkond ei ole eesti keeles ordu sünonüüm ja ülemvarahoidja oli Saksa ordus Tressler. Schaffer, mis uuemas eesti ajalookirjanduses ka tõlkimata jäetakse, oli pigem varustaja.

Leheküljel 54 räägitakse pärast isa surma sündinud poegadest kui tavalisest nähtusest. Tegelikult viitavad raamatu autorid hoopis laiemalt noorematele poegadele, kes, nagu me juba muinasjuttudest teame, ei pärinud midagi peale kassi ja pidid minema laia ilma õnne otsima, samal ajal kui isa vara jäi esmasündinule. Sisuliseks eksituseks tuleks lugeda ka vendi linnade tõlkimine sorbi linnadeks. Vendide nimetus on germaanlaste üldnimetus lääneslaavlaste kohta, mis hiljem tõepoolest kitsenes ja kinnistus sorbidele. Sõnaühendis vendi hansalinnad aga ei mõelda lääneslaavi linnu, vaid saksa linnu, mis asuvad kunagisel slaavlaste maal Elbe ja Läänemere vahel. Selles piirkonnas elasid varem slaavlastest obodriidid ja polaabid, mitte sorbid. Väiksemaid vigu leiab veel. Ministeriaali tõlkimine oriteenriks (lk 11) on ebaadekvaatne selle mõisa- või linnusevalitseja staatuses isiku kohta. Jne.

Hoopis imelik on raamatus kasutatud kohanimede kirjaviis. Kramplikult Eesti ajaloost rääkides saksa nimedest kinnipidamine võiks ju olla maitseküsimus, aga minu arvates on see halb maitse. Dorpat on eesti keeles Tartu nii nagu Eesti on läti keeles Igaunia. Tallinna eestlased ei vandunud XVI sajandil truudust mitte Revali linnale vaid justnimelt Tallinna linnale. Selle kohta on isegi vastav dokument säilinud. Oldaks siis oma valitud stiili juures järjekindlad, aga ei. Kõrvuti seisavad Dorpat ja Riia, Alt-Lübeck ja Maini-äärne Frankfurt. Miks siis juba mitte Riga ja Frankfurt am Main? Poolele teele on jäädud ka 13. leheküljel leiduva kaardi tõlkimisel: Läänemere kõrval (miks siis mitte Ostsee) on näiteks Abotriten (tegemist on slaavi hõimu obodriitide ehk bodritšitega), ja Franki hertsogkonna kõrval ilutseb Thüringen.

Selline tõlkimise ja toimetamise kvaliteet teeb kahtlemata nukraks. Aimeraamatut ei ole võimalik tõlkida ilma asjast enesest aimu omamata. Tulemuse seisukohalt on üsna ükskõik, keda süüdistada, kas tõlkijat, toimetajat või kirjastust.

Mida aga öelda lõpetuseks? Hansa liidul on meie ajaloos äärmiselt oluline osa. Päris selge on ka, et Hansa fenomeni lahtimõtestamisega ei ole meil veel kuigi kaugele jõutud. Mujal maailmas kirjutatu eesti keelde tõlkimine on seega vajalik, õigupoolest lausa möödapääsmatu. Siin arvustatav raamat on ulatuslikust Hansa-kirjandusest olnud tõlkimiseks õnnestunud valik. Pelgalt tõlkeraamatutest Hansa puhul siiski ei piisa. Vajame Hansa-käsitlust, mis olekski kohe algusest peale kirjutatud eesti lugejat silmas pidades.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht