Uus Prantsusmaa, uued tuuled

JEAN-MARC BRETON

Hiljuti sai ametisse valitud uus Prantsusmaa president. Seekordsed valimised olid enneolematud: Prantsuse rahvas ja välismaised vaatlejad jälgisid kuude kaupa hinge kinni pidades ootamatuid pöördeid ja üllatusi pakkunud valimiskampaaniat. Pinge püsis kuni 7. maini, kui valimiste võitjaks kuulutati 39aastane Emmanuel Macron, kes pole kunagi olnud üheski valitud ametis ja kellel veel eelmise aasta esimesel poolel ei olnud ka erakonda, toetusliikumist ega üldse mingit taustsüsteemi, mis oleks tal lubanud tõusta Prantsusmaa etteotsa.

Nende valimiste ajal otsustasid Prantsuse traditsioonilised valitsus­erakonnad rakendada Ameerika Ühend­riikidest tuntud praktikat – eelvalimisi. Nii parem- kui ka vasakpoolsed tundsid survet valida erakonda esindav presidendi­kandidaat demokraatlikult, selmet korraldada tavapärane erakonnasisene kukevõitlus. Uus süsteem pidi lubama esile tõusta tavapärastel suurtel liidritel. Eelvalimised ei läinud siiski nii, nagu plaanitud.

Valituks osutunud kandidaadid ei saanud oma erakonnalt soovitud legitiimset mandaati. Sotsialistliku partei (Parti socialiste) kandidaat Benoît Hamon ei suutnud enda taha koondada teisi erakonna raskekaallasi, mis tähendas kogu partei kiiret lagunemist. Parempoolsete eelvalimiste tulemusel sai Vabariiklaste (Les Républicains) kandidaadiks François Fillon, seda peamiselt tänu konservatiivsemale ja katoliiklikumale tiivale, mis sündis omal ajal samasooliste abielude vastasest liikumisest. Filloni kampaania pidi näitama, et ta on puhas kui prillikivi: laitmatu reputatsiooniga rahvaesindaja, kellel pole üheski maksuparadiisis pangakontosid ega kaelas kohtuvaidlusi. Need argumendid pidid Filloni eristama tema peamistest rivaalidest (näiteks Nicolas Sarkozyst), kuid kampaania laskis suure pauguga õhku saja-aastase nädalalehe Le Canard Enchaîné läbi viidud ajakirjanduslik uurimistöö. Ajaleht tõi lagedale terve rea valgustkartvaid asja­olusid (praegu käib juurdlus umbes poole tosina kohtuasjaga seoses). Kahjuks osutus Filloni kaitsestrateegia täiesti enesehävituslikuks: kangekaelne eitamine olukorras, kus ta oli juba niigi täiesti häbistatud, diskvalifitseeris de facto kogu traditsioonilise parempoolse liikumise valimisprotsessist.

Selline sündmuste kulg tähendas rohelist tuld vasakpoolse rahvaliikumise kandidaadile Jean-Luc Mélenchonile, kes lõi sotsialistidest lahku 2008. aastal, kuid veelgi enam Marine Le Penile, oma isa partei Rahvusrinde (Front national) pärijale. Need kaks kandidaati, kes esindavad Prantsuse poliitilise maastiku kaht vastaspoolust, hakkasid püüdma nende valijate hääli, kes ei soovi ei Euroopa Liitu ega ka üleilmastumist, kes kannatavad ühiskonnas ebavõrdsuse all ja ihkavad näha süüdlaste verd. Süüdlased on loomulikult ELiga kokku mängiv korrumpeerunud eliit ja üleilmastumine. Rahvusrinde ja Marine Le Peni valimiskampaania oli enesestmõistetavalt üles ehitatud immigratsioonivastasusele ning tõi põlisprantslaste põhivaenlasena välja igasugused võõramaalased.

Viies suur kandidaat oli endine minister Emmanuel Macron, kes oli kuni kahe suure partei põrmuvarisemiseni autsaider, kuid hakkas kampaania edenedes järjekindlalt valimisküsitlustes favoriidipositsioonile tõusma.

Peale nende viie kandidaadi osales valimistel veel kuus kandidaati. Sirbi lugeja võib end lõbustada, tehes tutvust mägilasest rahvasaadikuga, kes läbis kaheksa kuu jooksul jalgsi 5000 kilomeetrit mööda Prantsusmaad rännates, mitme pesuehtsa trotskisti ja isegi ühe Marsil elu edendada soovijaga.

Filloni häving

Presidendivalimiste esimest vooru ilmestas eelkõige Filloni häving. Järk-järgult said hämmeldunud prantslased teada, kuidas lugupeetud presidendikandidaat oli maksumaksja kulul palganud tööle oma naise ja lapsed (töökohtade tegelik olemasolu on sealjuures tugeva kahtluse all), kuidas üks Fillonile lähedane isik tasus väidetavalt heldelt proua Fillonile selle eest, et viimase abikaasa talle kõrge ametikoha oli andnud, kuidas seesama lähedane isik oli andnud Fillonile 50 000 euro ulatuses deklareerimata laenu, kuidas parlamendisaadik Fillon oli loonud nõustamis­teenust pakkuva ettevõtte, kasutades ära häid suhteid teiste riikide poliitikutest liidritega, ja kuidas Fillon oli kingitusena vastu võtnud ülikondi ligikaudu 50 000 euro ulatuses ja lisaks veel ka kaks käekella 10 000 eurot tükk. See kõik šokeeris tervet hulka valijaid, rõõmustas sama paljusid ja oli vesi Mélenchoni ja Le Peni veskile.

Kummalisel kombel ei mõjutanud samalaadne afäär kuidagi Marine Le Peni reputatsiooni, olgugi et ka teda süüdistati raha kõrvaldamises. Võib-olla leidsid valijad, et Euroopa parlamendi raha endale taskusse ajamine on ühe eurofoobi puhul igati loomulik tegu. Arvati ju ka nõukogude ajal, et riigilt varastamine ei tähenda teps mitte varastamist.

Esimese vooru valimistulemused jahmatasid traditsioonilisi sotsialiste ja vabariiklasi ning valmistasid ränga pettumuse Jean-Luc Mélenchoni juhitud liikumisele Allumatu Prantsusmaa (La France insoumise), kelle kandidaadid ei pääsenud teise vooru. Võistlustulle läksid Emmanuel Macron ja Marine Le Pen, üle poole sajandi Prantsuse poliitikas ilma teinud Jean-Marie Le Peni tütar, kes on oma isa partei üle võtnud.

Macroni meetod

Emmanuel Macronil ei jää puudu intelligentsusest, meelekindlusest ega ambitsioonist. Ta on osanud end osavalt ümbritseda toetajatega, laskmata end aheldada ühegi erakonna külge. Samuti on ta suutnud mööda hiilida vanadest raskekaallastest, kes esindavad Prantsusmaal poliitilist elu halvavat paternalismi. Kuid eelkõige tõi Macron uudisena Prantsusmaale poliitstrateegia ja analüüsitehnikad, mis leidsid kasutamist ka Brexiti ja Trumpi kampaanias. Macron palkas kohe pärast valitsusest tagasiastumist 2016. aasta augustis oma kampaania etteotsa eksperdid, kes andsid tänu suurandmete osavale kasutamisele väga täpse ülevaate valijate soovidest ja nõudmistest. See tehnoloogiline hüpe lubas Macroni liikumisel En marche! tulla vastu valijate soovidele. Aega jäi aga väheks ja Macroni vastased heitsid sellele kuni kampaania lõpusirgeni ette poliitilise programmi puudumist.

Teise vooru teledebatist Le Peni ja Macroni vahel kujunes kogu presidendivalimiste kampaania tipphetk. Nüüdseks on ilmselt kõik Prantsuse psühhoanalüütikud debati ribadeks analüüsinud, püüdes seletada, kuidas Le Pen, sõites üle kogu eelnevast erakonna kuvandi värskendamise strateegiast, end ikka täpselt ise otse-­eetris põhja laskis. Le Pen oleks pidanud ära kasutama võimaluse näidata, et tema erakond ei ole mitte mingil moel rassistlik ega äärmuslik, kuid teleekraanilt vaatas vastu hoopis agressiivne, vulgaarne, solvanguid loopiv ja ebakompetentne kodanik. Macroni debatt Le Peniga 16,5 miljoni televaataja silme all oli nagu malemäng kanaga: kana ajas kõik malenupud ümber, laskis malelaua täis ja patseeris seal uhkelt ringi, kuulutades oma võitu.

Eestlastele on nendest valimistest olulisim meelde jätta (peale kõrvalejuhitud ohu, et Euroopa Liit võiks pärast Frexitit kokku variseda), et kolm suurt russofiili või siis suisa Moskva käepikendust (Mélenchon, Fillon ja Le Pen) ei saanud seekord piletit Elysée paleesse. Prantsusmaal paiknevaid Kremli võrgustikke uurinud autorid on oma teostes tõestanud, et püha Venemaa ei säästa jõudu, et prantslasi oma võrku meelitada. Massiline häkkimine Macroni meeskonna IT-süsteemidesse vaid mõni tund enne valimisi tundub olevat Vene kätetöö. Rünnak, mille eesmärgiks oli häirida valimisprotsessi, halvendas kind­lasti ka Macroni suhtumist Vladimir Putinisse. Kuni viimase ajani tundus Macron olevat tema suhtes neutraalne.

On veel kaks õppetundi seoses nende valimistega. Esiteks jõudis valimisvõitluses teisele kohale valimisel mitte­osalenute, tühja sedeli urni lasknute ja sedeli rikkunute erakond (üks Prantsuse valija kolmest). Kahtlemata ei näita see demokraatia võidukäiku. Teiseks on lääne demokraatliku mudeli toimimiseks igal juhul hädavajalik sõltumatu ja usaldusväärne press. Seda ei tohiks kunagi unustada, ka Eestis mitte.

Järgmised valimised

Gallialased on valinud endale kuninga (andku lugeja mulle see anakronism andeks), nende järgmine ülesanne on valida saadikud rahvusassambleesse 11. kuni 18. juunini toimuvatel parlamendivalimistel. Prantsuse presidendi võim Elysée palee ajutise üürnikuna on küll väiksem kui Kremli valitsejatel, kuid siiski suurem kui Valge Maja elanikel, sest Prantsuse president valib ise peaministri, ta võib laiali saata rahvus­assamblee, ta juhib valitsuskabineti tööd ja määrab ametisse terve rea riikliku tähtsusega võtmetegelasi. Presidendil on võim vajutada tuumanuppu ja tema kontrollib ka Prantsusmaa välispoliitikat. Macron, kes on liiga noor, et olla läbinud sõjaväeteenistust,1 andis oma ametissepühitsemise tseremoonial rõhutatud moel au Prantsuse relvajõududele. Viimastel on praegu hädasti vaja tsiviilühiskonna paid.

Macroni rajatud poliitiline liikumine on juba koostanud kandidaatide nimekirja peaaegu kõigi 570 valimisringkonna jaoks. Tegemist on peamiselt uute nägudega põhimõttel „plats puhtaks!“ ja „uued näod, uued kombed“. Vanad aparatšikud on paanikas ega tea, mida teha, et oma kohta alles hoida.

François Bayrou, kolm korda presidendivalimistel põrunud kandidaat, toetas küll Macroni, kuid ootas selle eest suuremat vastutasu. Macron suutis Bayrou välja vihastada, nagu ka sotsialistist endise peaministri Manuel Vallsi, kes, kohutatuna oma partei kiirest lagunemisest, soovis osaleda parlamendivalimistel La République en marche’i egiidi all. Macroni meeskond ei olnud sellest käigust isegi mitte teadlik ning ütles selle ka avalikult välja. Alandatud ja häbistatud Valls nimetas seepeale nii Hollande’i kui Macroni nõmedaks. Noor parempoolsete juht François Baroin lisas omalt poolt veel õli tulle, märkides: „Ma ei ole kunagi sellist vägivalda näinud.“2

Ka Rahvusrinne on Marine Le Penile osaks saanud kriitikarahe all õmblustest rebenemas. Olukorda võimendab ka tema õetütre Marion Maréchal Le Peni ajutine poliitikaelust taandumine – too oli kogu erakonna tulevikulootus. Jean-Luc Mélenchon on otsustanud kandideerida ringkonnas, kus võit peaks talle ise sülle kukkuma. Seda hoolimata avaldusest, kus Mélenchon just sellise pehme maandumise3 vastu võitleb. Nimelt selle vastu, et riiklikult tähtis poliitiline figuur paigutatakse valimistel kindla edu tagavasse valimisringkonda, ilma et tal selle kohaga mingit seost oleks.

Macroni äsja ametisse nimetatud peaminister Edouard Philippe on saadetud taktikalisele missioonile lõhestama parempoolset tiiba, sest tegemist on Vabariiklaste tõelise insaideriga, ühe nende suure liidri Alain Juppé pikaajalise kodakondse ja ustava kannupoisiga. Philippe on, nagu ka Prantsuse kunagine president Valéry Giscard d’Estaing, poliitikas sümpaatne tundmatu, kellel on kõik šansid avalik arvamus enda kasuks kallutada. Kõrgeima ametnike kooli ENA diplom, mehelik habe ja kogemus tuumaenergiasektoris teevad Philippe’ist ideaalse inimese parempoolsete häälte püüdmiseks. Tegemist on lõhkekehaga, mille Macron on virutanud Vabariiklaste ridadesse. Macroni pooldanud vasakpoolsed ei soovi aga ilmselt Philippe’i toetada.

Lugejad on kindlasti juba mõistnud, et miski ei ole veel ära otsustatud ja et parlamendivalimistel on kõik veel võimalik, nii et need tõotavad tulla sama põnevad kui Taani teleseriaal „Võimu kants“ („Borgen“). Kas president Macron saab parlamendis enamuse, mida oleks vaja tema reformikava elluviimiseks, või peab ta hakkama vanade parteidega kokkuleppeid sõlmima? Kas parem- või vasakäärmuslased suudavad mobiliseerida oma valijad, et peatada noort ja auahnet Euroopa-meelset presidenti? Vastuse saab 18. juunil.

Nende presidendivalimiste kõige populaarsem mõtleja oli kahtlemata Gramsci (prantslased lähenevad alati oma igapäevaelule intellektuaalsel tasandil, muidu poleks nad prantslased) ühe tema ütlemise tõttu: „Vana maailm sureb, kuid uus ei saa veel sündida ja sellest hämarusest ilmub kõige erinevamaid koletisi.“4 Leian, et viimaseid valimisi iseloomustab kõige paremini lõiguke Giuseppe Tomasi di Lampedusa romaanist „Gepard“ (Visconti on selle alusel teinud ka suurepärase filmi Alain Deloniga), kus Tancredi ütleb välja tõe: „Selleks et kõik jääks endiseks, peab kõik muutuma.“5

Tõlkinud Hedvig Priimägi

1 Kohustuslik sõjaväeteenistus kaotati Prantsusmaal 1996. aastal.

2 http://www.atlantico.fr/pepites/ai-jamais-vu-telle-violence-francois-baroin-fustige-reglements-comptes-entre-emmanuel-macron-et-manuel-valls-3045498.html

3 Originaalis parachutage.

4 Antonio Gramsci, Quaderni del Carcere. Einaudi, Torino 1949.

5 Giuseppe Tomasi di Lampedusa, Il Gattopardo. Feltrinelli, Milano 1958.


 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming