Uus Hiina impeerium?

Hannes Hanso

Hiina ei seisa paigal, nagu Terrill näib arvavat.  

Ross Terrill, “Uus Hiina impeerium”. Tõlkinud Andres Kask ja Lia Rajandi.Ilmamaa, 2006. 538 lk.

 

Laias laastus võib Hiina-teemalised raamatud jagada kahte kategooriasse: ühtedes kasutatakse pealkirjas sõnu nagu “draakon”, “tiiger”, “punane”, “maa ja taevas” – need kirjeldavad Hiinat kuidagi müstilisena; teistes kasutatakse sõnu, mis viitavad raamatu sisule. Terrilli “Uus Hiina impeerium” kuulub viimaste hulka. Siiski ei ole Terrilli raamat kuidagi käsitletav teadusliku uurimusena. Raamatus kohtab tihti autori enda kaunis eklektilisi Hiina sündmuste ja arengute tõlgendusi. Kirjeldatakse just neid sündmusi ning seoseid, mis aitavad põhjendada autori seisukohti, valikuliselt on kõrvale jäetud aga teised sündmused, mis autori seisukohti ei toeta. Seega, tegu on pigem arvamuste esitamisega Hiina kohta kui metoodilise lähenemise toel kujundatud seisukohtadega. Kuigi, ajalugu ja poliitika ongi sotsiaalteadused, kus arvamused ja hinnangud omavahel konkureerivad.

Lõik leheküljelt 411 võtab autori arvamuse Hiina kohta kokku: “Pärast 50-aastast kommunistlikku valitsust, mille esireas sammuvad kolm punast keisrit, peavad paljud hiinlased ikka veel diktaatoritest lugu nagu oma vanematest, näevad Läänt ikka veel Hiina-vastasena ning vaatavad Aasiat ikka veel kui Hiina tagaõue.” “Hiinlaste religiooniks võib üldlevinud transtsendentaalse religiooni puududes ning praktiliselt kõiki informatsioonikanaleid (v.a. internetti) kontrolliva parteiriigi tingimustes pidada Hiinat ennast.”

On tõsi, et esimese põlvkonna Hiina kommunistid olid maailmatunnetuslikult kinni Qingi dünastia ksenofoobses, isolatsionistlikus ning Hiina-keskses maailmapildis. Sellele lisandus jäik kinnipidamine marksistlikust-leninistlikust maailmapildist (see fakt iseenesest on märk avatusest millegi võõramaise suhtes!). Nüüd on aga Hiinas võimul juba nn neljanda põlvkonna kommunistid. Väga raske on tõmmata usaldatavaid paralleele nende kahe vägagi erineva perioodi vahele Hiina ajaloos. Siin oleks vahest asjakohane meenutada, et isegi Hiina dünastiate ajalugu ei ole sugugi üheülbaline, nagu raamat kipub väitma. On olemas ekstravertseid (Han, 206 eKr kuni 220 pKr) ja koguni kosmopoliitseid (Tang 618 – 907 pKr) perioode, mil Hiinal olid ulatuslikud suhted välismaailmaga, tolle aja mõistes väga kaugete roomlastega, bütsantslastega, pärslastega ning araablastega. Hiina võttis Indiast üle isegi terve religiooni – budismi. Seega, riik ei olnud ka dünastiate perioodil alati endassevaatav, nagu ta ei ole seda enam täna. Ekspordi osa tänase Hiina majanduses on palju suurem kui näiteks USAs. Raske oleks seda riiki kuidagi kinniseks nimetada. Kes on käinud Hiina idaranniku suurlinnades Pekingis, Shanghais või Guangzhous, on näinud kosmopoliitseid maailmalinnu, mitte ajaloos kinni istuvat ja allakäivat keisririiki. Julgen ka väita, et kel vähegi huvi, saab Hiinas ligi ükskõik millisele, ka valitsusvastasele informatsioonile. Sellesarnase pessimistliku ja kriitilise Hiina-nägemusega on välja tulnud teisedki autorid, näiteks W. J. F. Jenner raamatus “The Tyranny of History: the Roots of China’s Crisis”, aga viimsepäevakuulutused ei ole tänaseni materialiseerunud.

Paralleelid kunagise keisrite- ja Mao-aegse juhikeskse ning tänapäeva Hiina riigijuhtimise vahel on üle pingutatud. Autori sõnul: “Pekingi parteiriik on ülevaltpoolt juhitud projekt. Ta näeb oma legitiimsust tulenevat ajaloolisest mandaadist, just nagu keisridünastiad said oma mandaadi taevalt” (lk 422). Tänast Hiina poliitilist juhtkonda tuleb pidada märgatavalt “maalähedasemaks”, aeg-ajalt suisa populistlikuks, meenutagem siin kas või Hiina viimase, märtsikuise Rahvuskongressi otsuseid (tasuta koolihariduse andmine maapiirkondades, põllumajandustootmise vabastamine maksudest, sotsiaalteenuste parandamine, riiklike investeeringute suurendamine maal jne). Kui me eeldame, et impeerium vajab keisrit, siis ei saa Hiinat enam kuidagi impeeriumiks nimetada. Nii sise- kui välispoliitiliste otsuste tegijate ring on järjest laiem.1 Üha enam tuleb HKP juhtkonnal arvesse võtta huvigruppe ning nende spetsiifilisi vajadusi. HKP peab oma siseriikliku legitiimsuse hoidmise nimel pidevalt töötama, valitsemine pole enam sugugi “ühesuunaline tänav”. Viimasel ajal on üha rohkem märke selle kohta, et keskvalitsus toetab rohujuure tasandi proteste kohaliku tasandi omavolitsevate ja korrumpeerunud võimurite vastu. Nii Hiina välis- kui ka sisepoliitilises protsessis on üha suurem roll institutsioonidel ning regioonidel, mitte isiksustel. On toimumas selgesti jälgitav professionaliseerumine, korporatiivsete huvide mõjulepääsemine ja detsentraliseerumine. Üleilmastumisega kaasneb ka Hiinas vajadus sündmustele paindlikult reageerida: näiteks 2004. aastal WTOga ühinemine nõudis Hiina valitsuselt  tohutu siseriikliku riski võtmist, see oli ääretult ebapopulaarne otsus, kuid äri- ja tootmisringkonnad suutsid oma arvamuse vanameelsete peale suruda. Päris tõenäoline on, et WTO tingimuste täitmine võib ühel päeval saada kirstunaelaks HKP enda võimumonopolile. Hiina ei seisa ajas paigal, nagu kõnealuse raamatu autor näib mõnikord arvavat.

Veel mõned olulised erinevused tänase Hiina ja imperiaalajastu Hiina vahel. Kaasaegse Hiina riikliku identiteedi üks põhilisi osasid on nn alanduste sajand. Hiinat kujutatakse kui ohvrit, kes on maailma kurjade käes kannatanud (oopiumisõjad, lääne kolonialism, Jaapani okupatsioon jne). Nüüd on Hiinas käes aeg, et võidelda tagasi oma endine “õiglane” koht maailmas. Imperiaalajastul oli “õiglane” ehk “keskriigi” koht Hiinal, vähemalt keisrite endi meelest, juba olemas. Ka Hiina ohud on muutunud: imperiaalperioodi ohud tulid läänest ja maismaalt, nüüd idast ja merelt. See on oluline vahe Hiina tänapäeva ning mineviku vahel. Terrill esitab väite, et niipea kui Hiina tunneb, et tema majanduslik ja sõjaline jõud seda lubavad, alustatakse oma “kaotatud” territooriumide (s.o Taiwan, Spratly saared, osa Kesk-Aasiast, isegi Venemaast) tagasivõtmist. See on julge väide, mille tõenäosus on küsitav. Hiina, millest on saanud globaalse majandussüsteemi lahutamatu osa ja mille jõu jätkuv kasv sõltub kaugelt üle mere imporditava energia hulgast, peab arvestama enama kui ajaloolise õigluse jaluleseadmisega. Inimestel peab kõht täis olema. Tänane Hiina valitsus peab pingutama maailma usu nimel, et “kõik on võimalik koos Hiinaga, miski ei ole võimalik ilma Hiinata”. Hiina on saanud osaks globaalsest süsteemist ja peab sellega pidevalt arvestama. Tänapäeva Hiinal puudub sisuliselt igasugune soft power, s.o kultuuriline mõju, film, muusika jne, mida saaks levitada oma kultuuriruumist väljaspool. Sama käib ka Hiina tehnoloogilise arengu kohta: me kõik kanname Made in China odavaid riideid ja jalatseid, meie lapsed mängivad Hiinas toodetud mänguasjadega, aga kes võib nimetada kas või üheainsa globaalse kaubamärgi, mis oleks Hiina oma?

Raamatu tugevateks külgedeks võiks lugeda autori enda pikaajalisi isiklikke kogemusi Hiinas. Tihti lisavad just Terrilli enda kogemused suhtlemisel Hiina tippjuhtkonnaga, ajakirjandusega ning jõustruktuuridega tekstile värvi. Samuti leiab raamatust huvitavaid tähelepanekuid Hiina kui territoriaalse üksuse ning Hiina kui rahvusriigi kujunemise kohta, Terrilli hinnangul pole need protsessid veel kaugeltki lõppenud.

Raamatu pealkiri “Uus Hiina impeerium” oleks võinud sisaldada küsimärki. Hiinat ühe kulbiga tõsta ja ühte purki valada on võimatu. Seda enam, et Ida-Aasia riikide nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Taiwan näitel võib öelda, et jõukuse kasv regiooni riikides on viinud samm-sammult demokratiseerumiseni.

 

 

1 Tõsistele huvilistele võiks siin soovitada David M. Lamptoni toimetatud “The Making of Chinese Foreign and Security Policy in the Reform Era” ja Samuel Kimi toimetatud  “China and the World”, kus lahatakse neid teemasid akadeemiliselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming