Uue põlvkonna tšinovnikud

Ülle Madise

Hiljutine Maalehe intervjuu Jüri Adamsiga väärib mõttega lugemist. Vähesed on senini söandanud otse öelda, et põlvkonnavahetus ei ole juhtimise stiilis loodetud muudatust toonud. Ja lõplik põlvkonnavahetus võib – kui end kokku ei võeta – lõppeda hoopis kehvasti. Seesuguse olukorra põhjuste üle pole samuti kuigivõrd arutletud. Millal ja miks juhtus nii,  et sisulise asjatundlikkuse nõude asemele kergitati ametikohtade täitmisel valmidus ülemusele vastuvaidlematult kuuletuda või kuulumine teatud seltskonda? Miks sai kogemuste puudumisest eelis? Põhjusi ongi vist raske tagantjärele lahti harutada, aga fakt on, et probleem on olemas.      

Kui 1990. aastate alul kerkis esile hulk aatelisi loomeinimesi, õigus- ja majandusteadlasi, kel nupp nokkis ja süda oli rinnus ning kel oli oma vastikule kogemusele tuginedes tugev tahtmine stagna-aja tööstiil lõpetada, siis nüüd on ringiga vaata et tagasi jõutud. Tõepoolest:  „noorte seas on küllaltki palju neid, kes [—] käituvad sisuliselt nii, nagu tahaksid nad olla Nõukogude ülemused”.1 Või nii, nagu tuli nõuka-ajal oma ülemustega käituda: silmakirjalikult, allaheitlikult, kerge irvega suunurgas. Kes tekitas näiteks arutu haridus- ja majandusbürokraatia, kes tekitas arvukalt õhumüüjate töökohti arendus- jms osakondades, kes sunnib nõukoguliku tulemusjuhtimise sildi all ilmselgelt rumalaid aruandehunnikuid  tootma? Kes kargab esimesel võimalusel omaenda ettevõtjale, loovisikule, üldse kaasinimesele ebaloogiliste vormiliste nõuetega turja, selmet õiglase ja hea elukorralduse poole püüelda? Kes külvab umbusaldust töötegija vastu ja üritab kogu otsustamist tsentraliseerida?     

Kes käib Eesti peale kannuste teenimiseks kaebamas? Kes tarvitab juhtimisstiili „Kui minuga räägid, ole vait!” ning sööb välja endast teravama mõistusega alluvaid? Kas ainult nõuka-ajast pärit ametikandjad? Hoopiski mitte, needsamad noored ikka ka. Muidugi oleks oodanud kõikidelt praegu kahe-, kolme- ja neljakümneaastastelt vaba kodaniku mõtteviisi, loogilisust ja ausust.  Ministeeriumidelt, linnavalitsustelt ja teisteltki asutustelt oleks eeldanud, et igaühel, kes palgal, on ka sisuline töö. Et enese vajalikkuse tõestamiseks asendustegevuse väljamõtlejatel ei oleks kohta. Paraku tuleb möönda, et õhus on 1970ndate hõngu. Taas kipub arukate töötegijate juhtloosungiks „lõuad pidada ja edasi teenida”, heaks juhiks peetakse paindumatu mõtlemisega manipuleeritavat tegelast, kes oma kompetentsitaseme juba ammu  ületanud. Siledad pugejad teevad tippjuhtide meele rõõmsaks ja lasevad sisulise töö tegijate seljas karistamatult liugu. Tegelikke probleeme lahendatakse üha vähem, vastastikku välja mõeldud paberimäärimist ja muud asendustegevust on aga palju rohkem. Mõistagi ei puuduta see kõiki ministeeriume, linna- ja vallavalitsusi või muude asutuste töökollektiive, kõiki vanu ega kõiki noori. Ühiskond on kirev ja kõik juhtumid isemoodi. Mõistagi on  paljuski tegemist inimloomuse ja juhtimise üldiste probleemidega. Aga ega see lõpuni vabanda. 

Linnar Viik pani vist päris õige diagnoosi, kui ütles, et Eesti haldusaparaat on pidevas (mõttetus) ülekoormuses ja sestap imeharva suuteline uusi ideid menetlema. Ja veel: mida vähem on formaalset bürokraatiat, seda kergem on näha oma tegude tulemust ja anda hinnangut teiste panusele.2 Ehk siin see kurja juur peitubki? Selge töö ja vastutuse jaotus ning aus koostöö inimestega, keda üks või teine otsustus mõjutab, oleks ju hõlpsasti hinnatav  ja nõuaks kõvasti leidlikku tööd. Näiline tulemuste mõõtmine, kinniste uste taga talitamine ja mõttetud hierarhiad teevad sisulise tulemuse hindamise võimatuks. Nii on asjatundmatust, laiskust ja argust lihtsam peita. Seepärast tuleb nõustuda nendega, kes märgivad, et Eestis on vaja ametnike arvu tublisti kärpida. Muidugi tuleb olla ettevaatlik: arvestades seda, et tippotsustajaks satuvad tihtipeale inimesed, kes juhitavat valdkonda  ei tunne, annab libekeelsel õukonnal neid lihtsalt petta. Tulemuseks võib sel juhul olla oskustega töötegijate veelgi ulatuslikum kokku surumine. Seega ei tuleks mitte minna „eesliini” kallale, vaid neid, kes võiksid asuda sisulisele tööle või õppima, tuleks otsida eelkõige ministeeriumidest, generaalnõunike ja arendajate seast. Üksnes ametnike arvu vähendamisest siiski ei piisa, veel olulisem on töö- ja juhtimisstiili muutmine loogiliseks,  ausaks ja usaldavaks.     

Küsimus, kuidas see ikkagi on võimalik, et  vabas ühiskonnas kasvanud inimene hakkab halvimas tähenduses tšinovnikuna käituma, jääb aga õhku. Võim rikub inimest, olgu see kas või piletikontrolöri, osakonna- või talitusejuhataja võimunatuke. Kas tõesti vaktsineerib võimust pimestumise vastu vaid isiklik tasalülitatu kogemus?       

1 Alo Lõhmus, Intervjuu Jüri Adamsiga. – Maaleht 19. VIII 2010.

2 Kas Eesti vajab vahetust? Kas Eestis on vahetus võtta? – Sirp 19. VIII 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming