Uue põlvkonna Eesti keskaeg

Marek Tamm, Linda Kaljundi

Marek Tamm: „Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg” on ennekõike uuel iseseisvusajal sirgunud keskajauurijate põlvkonna esimene ühine etteaste laiema publiku ees (paari vanema põlvkonna uurija tõhusal toetusel). Inimesele, kes on regulaarselt jälginud eesti medievistide teadustööd viimasel viieteistkümnel aastal, on selles koguteoses võrdlemisi vähe uut. Uus on ennekõike see, et esimest korda on ühiselt püütud seni tehtut sünteesida ja süstematiseerida. Selle köite koostamise ja kirjutamise juures oligi minule kõige huvitavam see, kuidas tervik sai suurem kui tema osad. Keegi autoritest poleks üksi olnud suuteline seda laadi teost kirjutama, isegi mitte kavandama, ent koostöös osutus see kenasti võimalikuks. Selline koostöö ei sündinud tühjalt pinnalt, vaid selle nimel on tehtud aastaid sihikindlat tööd. Sümboolne stardipunkt oli kindlasti 2005. aasta oktoobris Tallinna ülikooli ajaloo instituudi juurde asutatud Keskaja Keskus (KK), mis seadis sihiks ühendada asutusteüleselt kõiki Eesti kutselisi medieviste (KK asutamisest andsime märku siinsamas Sirbis omaette väikese erilehega, 17. III 2006). Praegu kuulub KKsse 16 teadlast ja ühiselt on läbi viidud terve rida teadusprojekte, nii Eesti-siseseid kui ka üle-euroopalikke. Samuti on peetud regulaarselt igakuiseid seminare ja korraldatud suur hulk erialaseid konverentse. Kõik „Eesti ajaloo II” autorid on KK pikaajalised liikmed ja see institutsionaalne raam oli kindlasti viljaka koostöö lähte-eeldus. Nii nagu KK seadis algusest peale oma eesmärgiks ühendada kõiki Eesti keskajaga tegelevaid teadlasi, sõltumata nende kitsamast erialast, nii on ka „Eesti ajalugu II” hea näide ajaloolaste, arheoloogide ja kunstiajaloolaste koostööst. Eesti varasema ajaloo uurimist on liiga sageli piiranud distsiplinaarsed rajajooned, kuigi ainuüksi napp uurimisaines eeldab interdistsiplinaarset lähenemist, nii kirjalike, aineliste kui ka visuaalsete allikate kompleksset analüüsi. Loodan, et selles plaanis kujuneb raamat Eestis üheks teenäitajaks.

Minevik vajab pidevat uurimist ja tõlgendamist, et ükski põlvkond ei kaotaks elavat ja usutavat sidet olnuga. Iial ei saabu aeg, mil minevik saab kõik kirja pandud ja ajalugu sellega otsa. Ajalooteadus on tõlgendav teadus ja iga põlvkond vajab minevikust tõlgendusi, mis on kirjutatud selles keeles, milles teadus parasjagu räägib. „Eesti ajalugu II” on kirjutatud selles tõlgenduskeeles, mis prevaleerib tänapäeva rahvusvahelises medievistikas. See on teadlik katse värskendada senist Eesti keskaja tõlgenduskeelt ja mõistevara, tuua käibele uusi vaatenurki Eesti varasemale möödanikule, katkestamata sealjuures sidet eelmiste põlvkondade teadustööga. Eesti ajalooteaduse probleem on olnud pikaaegne äralõigatus normaalsest arengust, mistõttu nüüd ilmunud koguteos on esimene katse 75 aasta järel pakkuda terviklik ülevaade Eesti keskajast. Selline pikaajaline katkestus sünnitab kindlasti mõistmatust, sest inimestel, kes on üles kasvanud vanade tõlgenduste peal, on keeruline kohe uusi omaks võtta. Seega loodan väga, et järgmist Eesti keskaja üldkäsitlust ei tule jälle oodata aastakümneid, vaid selle paneb kirja juba järgmine medievistide põlvkond 10-15 aasta pärast.

Linda Kaljundi: Muistse vabadusvõitluse kontseptsiooni puhul on ristisõja kujutamine vaid asja üks tahk. Selle teine ja vahest isegi olulisem aspekt on tulevikku suunatud ning puudutab seda, kuidas muistne vabadusvõitlus toimib eesti ajalugu organiseeriva kategooriana. Muster, mis käsitleb eesti ajalugu võitlusena ristisõdijatele kaotatud iseseisvuse taastamise eest, sündis oma esialgsel kujul koos Jüriöö ülestõusu esiletõusuga eesti rahvuslikus ajaloos. Järjepanu liideti sellele veel teisigi võitlusi (nt Mahtra sõda) ning koos Vabadussõja võiduga saavutas see struktuur ka võiduka lõppakordi. Kaotused omandasid mõtte ning seni veel hägusa idee muistsest vabadusest asendas arusaam muistsest Eesti riigist – mis mõistagi võttis kuju äsja sündinud vabariigi järgi. Just sellest mustrist lähtuvad ka 1930. aastatel ilmunud Eesti ajaloo köited, sealhulgas muinas- ja keskaja ajalugu. See on lugu muistsest omariiklusest ja selle kaotamisest, kuid samavõrd on selle eesmärk ka noore riigi legitimeerimine tema iidse eelkäija kaudu. Äsja ilmunud ajaloos on sellest mudelist loobutud ning see tähendab põhimõttelist erinevust keskaja tõlgendamises, kuid laiemas plaanis tähendab see ka kogu Eesti ajaloo struktuurimuutust. See ei ole juhtunud mõistagi alles nüüd ja ainult tänu meie raamatule, vaid tänu uuema eesti ajalooteaduse arengule ülepea – üldajaloo formaat teeb selle paremini hoomatavaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming