Uue ajastu soovhirm

Hasso Krull

Modernse inimese enesepilt on põhinenud arusaamal, et elame tänapäevas, mis on enneolematu ja eriline. Seda tänapäeva saab kritiseerida ainult eeldusel, et on toimumas areng millegi veel erilisema poole, mis oleks nii uudne, et me ei suuda seda isegi ette kujutada. Kui see ükskord tuleb, on seda esialgu raske ära tunda. Kuid kui see on tõesti kätte jõudnud, muutub ta niisama enesestmõistetavaks nagu XX sajandil autod ja lennukid või XXI sajandi algul arvutid ja Internet.

Sellise enesepildi taustal näib ehk kummaline, et sõnapaar „uus ajastu” on hakanud meie jaoks märkima midagi hämarat ja müstilist, või koguni mõistusevastast, segast ja ebateaduslikku, mis ühtaegu erutab ning teeb valvsaks. Eesti keelde ei juleta kinnisfraasi „new age” tavaliselt isegi tõlkida, justkui oleks sinna peidetud mingi tõlkimatu sõnamäng. Ometi on selge, et kui teosoof Alice Bailey selle möödunud sajandi keskel käiku laskis, pidas ta ennekõike silmas saabuvat ajastut, mida valitseks uut tüüpi vaimne kultuur. Samas tähenduses on fraas kasutusel praegugi. Kas peaks siis arvama, et seda ei taheta tõlkida mingi teadvustamata hirmu tõttu, mis emakeelse sõnastuse mõjul saaks liiga avalikuks? Võib-olla on see progressiusus kasvanud inimese paradoksaalne soovhirm, mis sunnib uut ajastut ühtaegu tõrjuma ja ihaldama?

Võimalik. Kuid kindlasti ei seisne probleem ainult selles. Niinimetatud uue ajastu liikumised on ju valdavalt religioosse iseloomuga, nad suhtuvad kriitiliselt mõnedesse modernsuse aspektidesse, aga eeldavad samas, et just nüüdisaegne areng võiks viia inimkonna endisest parema eluvormini. Nii talitades seotakse teaduse ja tehnika progressi idee kokku vaimse, spirituaalse või metafüüsilise uuestisünni ideega. See radikaalne seos lööbki uue ajastu liikumised lahku etableerunud usunditest, mis viitavad lunastusele pärast surma või individuaalsele vabanemisele ühiskonnast sõltumatult. Samas tingib see radikaalne seos nende liikumiste lähenemise kõigele, mis on õhtumaa ajaloos vastandunud ametlikule religioonile: hermetism, okultism, gnostitsism, maagia, alkeemia, astroloogia, mingil määral ka muistsed usundid ja paganlus. Kuidas on ometi võimalik niisugune topeltsuhe ühelt poolt tehnilise progressi ja teiselt poolt esoteeriliste salateadustega?

Vastus sellele küsimusele võib olla lihtsam kui esialgu paistab. Hollandi usundiloolane Wouter J. Hanegraaff on kõnelnud Suurest Poleemilisest Narratiivist (Grand Polemical Narrative), mille abil lääne peavoolukultuur on algusest peale ehitanud oma identiteeti. „Suure Poleemilise Narratiivi esimene otsustav käik tehti siis, kui konstrueeriti „paganlik teine”… Ometi on lihtne näidata ajaloolist tõsiasja, et paganlikud ideed ja traditsioonid on juba varasest ajast olnud kristluse olemuslikeks komponentideks.” Hiljem on Suur Poleemiline Narratiiv järjest täienenud: sinna lisandusid ketserlus, alkeemia, hermetism jpm; 1669. aastal võeti kasutusele „gnostitsismi” mõiste, mis oli esialgu vajalik vaid selleks, et protestandid saaksid süüdistada katoliiklasi „ebajumalate kummardamises”. Seejärel võttis kirikumeestelt järje üle ratsionalistlik valgustus, mis hakkas ideoloogiliselt sobimatuid voole nimetama „mõistusevastasteks”. Pärast seda hakkasid IX sajandi alternatiivsed liikumised end juba teadlikult samastama peavoolu vastandiga ning spiritismi ja teosoofia laineharjal kujuneski välja tänapäeva lääne esoteerika.

„Uue ajastu” katusmõiste on seega täiesti reeglipärane, sest lääne kultuurile on algusest peale omane kalduvus kuhjata ühtekokku erinevaid tõrjutud ilminguid, mis seejärel samastatakse. Kuigi need ilmingud on õigupoolest lääne kultuuri loomulik osa, mida pole vaja kuskilt importida, hakatakse neid seepeale tajuma millegi võõrana. Küllap on see ka veel üks põhjus, miks teistes Euroopa keeltes new age tavaliselt tõlkimata jäetakse: nii jääb ikkagi mulje, et tegemist on mingi Ameerika veidrusega, mis meile, eurooplastele, päriselt omane ei ole. Aga tegelikult on, ja kuidas veel! Sest esiteks, need religioossed liikumised põhinevad traditsioonil, mis ulatab mäletamatutesse aegadesse; ja teiseks, nad vastavad modernse inimese sügavale teadvustamata vajadusele, mida ei suuda rahuldada ükski institutsionaalne religioon ega akadeemiline filosoofia.

Uue ajastu soovhirm tuleneb seega lääne kultuuri põlisest paradoksist, mis võiks laheneda alles siis, kui kogu see kultuur tõepoolest kesta vahetaks. Mingit topeltsuhet pole aga olemas, sest hämar esoteerika on vaid ideoloogiline konstruktsioon. Pole üldsegi imelik arvata, et tehnoloogiline areng ei võiks kaasa tuua muutusi inimestes enestes. Pole ka imelik neid muutusi kritiseerida, et õppida vahet tegema, mida tulevikult loodetakse ja mida mitte. Ja siis on loomulik paratamatus, et kõik see mühiseb võimsalt populaarkultuuri tasandile. Ehk nagu korra on öelnud üks tuntud tänapäeva mõtleja: populaarkultuur ongi lahinguväli.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming