Ustava kodaniku eeldus ja kodaniku õigused globaliseerunud maailmas

MATS VOLBERG

Dominique Leydet’1 järgi on kõige üldisem definitsioon: kodanik on mingi poliitilise kogukonna liige, kellel on seeläbi teatud õigused ning kohustused. Sellest määratlusest paistab, et kodanikuks olemine hõlmab kolme elementi. Esiteks kodanike seaduslik seisus ehk millised täpselt on tema õigused ja kohustused. Teiseks kodaniku poliitiline hõivatus – kuidas ja mil määral peaks kodanik olema poliitiline tegutseja. Kolmandaks kodanik kui kogukonna liige ehk mil moel mõjutab kodanikuks olemine kellegi identiteeti. Nende kolme elemendi üle mõtisklemise teeb keeruliseks kaks asjaolu: esiteks tänapäevaste liberaalsete ühiskondade suur sisemine mitmekesisus ning teiseks globaliseeruva maailma surve rahvusriikide eraldiseisvusele ja puutumatusele. Keskendun peamiselt esimesele elemendile teise probleemi valguses. Ehk siis kodaniku õigused ja kohustused globaliseerunud maailmas.

Traditsiooniliselt on kodanikuks olemisest mõeldud kahe erineva teooria alusel: vabariiklik ja liberaalne. Esimese juured on Antiik-Kreekas ja -Roomas ning seda on hiljem edasi arendanud sellised mõtlejad nagu Niccolò Machiavelli ja Jean-Jacques Rousseau. Selle keskmes on ettekujutus kodanikust, kes osaleb aktiivselt poliitikas ning on seetõttu iseend valitsev. Aristotelese sõnadega „kodanikku täielikus mõttes ei määratleta millegi muu järgi kui osalemise põhjal õigusemõistmises ja riigiametites“,2 seega rõhk on pigem kodanikuks olemise teisel elemendil, poliitilisel hõivatusel. Teine teooria kerkiks esile XVII sajandil koos muu liberaalse mõtlemisega, kui riigi ja indiviidide suhet hakati ümber hindama ning indiviidile erasfääris järjest rohkem vabadusi ja õigusi lubama. Viimastel kümnenditel on mitmed filosoofid (nt Michael Walzer, Bruce Ackermann) püüdnud neid kaht mudelit ühendada. Kui nüüd veidi lihtsustada, siis võib öelda, et vabariigi traditsioon annab meile loetelu kohustustest, mida kodanik peab täitma, ning liberaalne traditsioon annab meile loetelu õigustest, mida kodanik võib nautida. Ühelt poolt aitavad kohustused õigusi tagada, kuid teiselt poolt annavad õigused kohustustele mingi mõtte või eesmärgi.

Nende loetelud on tavaliselt riigi (põhi)seadustes sätestatud ning hoolimata teatavast mitmekesisusest saab rääkida üsnagi sarnasest tuumast. Mind huvitab siinkohal täpsemalt üks õigus – riigipoolne kaitse – ja selle n-ö vastu­tasuks saadud kohustus – olla ustav riigile. Riigipoolset kaitset kasutan siin laias tähenduses, seega hõlmab see otsest füüsilist kaitset nii riigisiseselt kui ka võimalike välisohtude eest, samuti õiguslikku, majanduslikku abi ja tuge. Ustavuse all mõistan nii praktilist poolt (ei sooritata tegu, mis on riigile kahjulik) kui ka teoreetilist (kodanik on veendunud, et riik, kus ta elab, on legitiimne võimu kandja).

Peale ustavusvande andmise peab naturalisatsiooni käigus sooritama ka teadmiste eksami. Seega tundub, et riigi perspektiivist on naturaliseerunud kodanikud eelistatumad: peale selle, et nad on oma ustavust selge sõnaga väljendanud kohe kodanikuks saades, on nad ilmutanud teadlikkust enda kui kodaniku õigustest, kohustustest ning võimalustest antud riigis. Pildil mõne aasta tagune kodakondsustunnistuste üleandmine uutele alla 15aastastele Eesti kodanikele. Esinevad Piip ja Tuut.

Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Ustava kodaniku eeldus ja nõusolek valitsemiseks

Vaatleme esmalt kodaniku kohustust olla riigile ustav, mis on Eesti puhul sätestatud põhiseaduses § 54. Tänapäevase liberalismi üks ideelisi alustalasid on, et riigi sunnivõim saab olla legitiimne vaid juhul, kui see on põhjendatud neile, kelle osas seda sunnivõimu rakendatakse. On levinud mitmeid täpsustusi. Näiteks, kas peab olema mingi tegelik põhjendus, ja kui, siis kas see peab olema ka teatavaks tehtud neile, kellele sunnivõimu rakendatakse. Või piisab sellest, kui sunnivõim on põhimõtteliselt põhjendatav, s.t on mingid tunnused, mis määratlevad sobivat tüüpi põhjenduse ning kõik sellistele tunnustele vastavad põhjendused sobivad riigi sunnivõimu õigustamiseks. Selle teemaga on seotud veel teisigi olulisi lahkarvamusi: kas põhjendama peab iga konkreetset sunnivõimujuhtumi esinemist või ainult mingit üldist raamistikku, kas põhjendama peab tegelikele kodanikele või idealiseeritud tegutsejatele jne. Kuid ühes on kõik selles valdkonnas kirjutavad mõtlejad veendunud: isikul on loomulik vabadus, mida riigi sunnivõim piirab, ning seda piiramist peab mingil määral talle põhjendama, et seda õigustada. Sellise mõtlemise juured on varauusajas, kui hakati rääkima ühiskondlikust lepingust ja nõusolekust.

Eelkõige on Thomas Hobbes ja John Locke leidnud, et riigi legitiimsust saab põhjendada sellega, et selle valitsuse all olevad isikud on selleks andnud oma nõusoleku. Inimesed on oma loomuliku vabaduse tingimustes n-ö sõlminud lepingu ja lubanud riigile alluda, väljudes seega loomuseisundist ja saanud kodanikuks. Riik võtab eelduseks, et „kodanik on keegi, kes on ustav ja andnud oma nõusoleku riigi valitsuse all olemiseks“ ja seega saab riigi tunnistada legitiimseks, ühtlasi on riigil alus pakkuda neile inimestele oma kaitset. Selle eelduse paikapidavust kontrollitakse väga harva, ja kui kontrollitakse, siis üldsegi mitte süstemaatiliselt. See tähendab, et ei ole nii, et kõik kodanikud ühel kindal eluhetkel annavad ühtlustatud protseduuri käigus ustavusvande. Sellist nõusolekut on selge sõnaga väljendanud vaid teatud osa kodanikest – need, kes on seda teinud kaitseväelase tõotust andes, need, kes on seda teinud riigikogu liikme või presidendi ametisse astudes, ning viimaks need, kes on saanud Eesti kodanikuks naturalisatsiooni käigus.

Minu meelest on veider, et esimesele kahele grupile laienevad kodanikuõigused juba ammu enne seda, kui nad on väljendanud oma valmidust ja võimekust kanda kodanikukohustust. Aga kui keegi saab kodanikuks naturalisatsiooni korras, siis nõutakse talt ustavust kohe – see on eelduseks, et kodanikuks üldse saada. Mis on see põhimõtteline erinevus tavalise kodaniku ja naturalisatsiooni korras kodanikus saanud inimese vahel, et ühelt nõuame eksplitsiitselt ustavusvannet, et teda üldse kodanikuks nimetada, aga teiselt mitte? Erinevus seisneb selles, et naturalisatsiooni käigus kodanikuks saav inimene peab ustavusvande andma, sest eelnevalt oli ta ustav olnud mõnele teisele riigile. Kuid kui tema eelmine riik toimis sarnaselt Eestiga, siis temalt ka pigem eeldati seda ustavust ja nõusolekut.

Omakorda huvitav aspekt on see, et peale vande andmise peab naturalisatsiooni käigus sooritama ka teadmiste eksami. Seega tundub, et riigi perspektiivist on naturaliseerunud kodanikud eelistatumad: peale selle, et nad on oma ustavust selge sõnaga väljendanud kohe kodanikuks saades, on nad ilmutanud teadlikkust enda kui kodaniku õigustest, kohustustest ning võimalustest antud riigis.

Praktilise poole pealt võib muidugi vastu väita, et kodakondsuseksam pole ülemäära keeruline ja seega pole selle sooritamine mingi näitaja. Tõesti, eksam on valikvastustega ning eeldab teadmisi vaid põhiseaduse ja kodakondsusseaduse kohta. Eksamit korraldava Innove välja antud käsiraamatust leiab ka hulga näidisvastusevariante: „Eestis tohivad oma õiguste rikkumise korral kohtusse pöörduda: üldjuhul ainult Eesti kodanikud; üldjuhul ainult Eesti kodanikud ja teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud; kõik inimesed“ või „Vabariigi Valitsuse poolt seaduse alusel ja seaduste täitmiseks antavad õigusaktid on: direktiivid; määrused ja korraldused; seadused ja käskkirjad“. Huvi pärast küsisin Tartus möödakõndivatelt inimestelt neid ja teisi näidisküsimusi. Loomulikult ei taotle minu väike eksperiment mingit teaduslikkust (alustuseks oli valim liiga väike, vaid 12 inimest). Teeksin siiski kaks tähelepanekut: esiteks, kuigi õigeid vastuseid oli keskmiselt rohkem kui valesid, oli neid siiski vähem, kui on vaja eksami edukaks sooritamiseks (68% vs. 75%). Teiseks, mis on veelgi tähtsam, peaaegu kõik inimesed olid enamikus vastustes ebakindlad. Mida me sellest järeldame, kui üldse midagi? Võib-olla seda, et ustava kodaniku eeldus, millest riigid tavaliselt lähtuvad, ei seisa nii kindlal alusel, kui arvatakse, ning see on pigem tõene uuskodanike puhul.

Kodanikuks saamise loterii

Osaliselt on selline ebaühtlane olukord tingitud sellest, kuidas kodanikuks tavaliselt saadakse. Enamikul juhtudel on kodanikuks saadud sünnijärgselt ning seal rakendatakse üht kahest põhimõttest: ius sanguinis (vere õigus), kus kõik need, kes on sündinud kodanikele, on ka ise automaatselt kodanikud, või ius soli (päikese õigus), mille puhul kõik need, kes on teatud territooriumil sündinud, on automaatselt selle territooriumi kodanikud.

Mõlemad süsteemid võivad puhtal kujul anda ebaintuitiivseid tulemusi: esimese puhul on kõik sisserännanute järglased põhimõtteliselt välistatud, kuigi nad võib-olla sünnivad vanematele, kes on seal riigis elanud juba aastakümneid ning sama teevad ka nende lapsed. Kuna kodanikuõigused teenitakse välja ustavusega, siis selliste sisserändajate puhul oleks ustavuse eeldus õigustatud, või vähemalt sama õigustatud kui teiste kohalike puhul. Mündi teine pool on aga see, et aastakümneid võõrsil elanud inimestele sündinud lapsed, kes n-ö koduriiki eales isegi ei külasta, saavad endale tolle riigi kodakondsuse. Paljude väliseestlaste näitel teame, et sellistel puhkudel tihti ustavus püsib. Kuid ei ole mingit paratamatut põhjust, miks see peaks säilima, eriti kui vanemate väljaränne oli olnud vabatahtlik, mistõttu sellises olukorras sündinud lastele kodakondsuse andmine tundub alusetu.

Teise põhimõtte, ius soli, puhul võib kodakondsuse andmine paista meelevaldne. Kujutagem ette kolme last: Annika, kes sünnib ja elab kogu oma elu riigis X, Beti, kes sünnib riigis X, aga veedab seal vaid ühe nädala ning elab kogu ülejäänud elu riigis Y, ja Carmen, kes sünnib riigis Y, aga veedab seal vaid ühe nädala ning elab kogu ülejäänud elu riigis X. Kui riigis X kehtib ius soli ja riigis Y mitte, siis Annika ja Beti on riigi X kodanikud ning Carmen mitte. Kuigi erinevus Annika ja Carmeni vahel on väiksem kui Annika ja Beti vahel. Kui eeldame, et sarnaseid peab kohtlema sarnaselt, siis Carmeni kodakondsusest ilmajätmine ei tundu põhjendatud.

Kui pöörame nüüd pilgu riigipoolse kaitse õigusele, siis näeme, et see, kuidas kodanikuks saadakse, on paras loterii. Kuigi riigiti on mingi ühine tuum nendes põhimõtetes, kuidas oma kodanikke kaitstakse, esineb siiski märkimisväärseid erinevusi.

Näiteks on Ameerika Ühendriigid otsustanud, et kui terroristid röövivad mõne kodaniku, siis riik läbirääkimisi ei pea ja lunaraha maksmisel ei abista, erinevalt näiteks mitmest Euroopa riigist. Samuti on riike, kus majandusliku kaitse osas eeldatakse oma kodanikelt teatavat iseseisvust. Peale selle on riikidel väga erinevad võimalused kaitset teostada. Mõni vaesem riik võib küll põhimõtteliselt pühenduda oma kodanike kriisikoldest evakueerimisele või riikliku tervishoiu pakkumisele, aga kui diplomaatilist mõjuvõimu või majanduslikke võimalusi jääb väheks, siis ei ole võimalik nende eesmärkideni jõuda. Kui inimese kodakondsus otsustatakse temast täiesti mittesõltuvate asjaolude põhjal, s.t sünnipaiga või vanemate kodakondsuse alusel, ja riikide pakutav kaitse on erinev, kuid nn vastutasuks eeldatav ustavus on sama määraga, siis võib küll öelda, et osal meist veab ja teistel jälle mitte.

Kodanikud globaalses maailmas

Alguses lubasin, et puudutan ka neid probleeme, mida seab õiguste ja kohustuste kimbuna mõeldud kodaniku mõistele järjest enam globaliseeriv maailm. Eeldusel, et ollakse mingi riigi kodanik ja sellele ustav, ollakse ära teeninud riigipiiriülese kaitse selle riigi poolt. Eelnevalt mainisin küllaltki ekstreemset näidet – inimröövi –, kuid abi ja kaitset vajavad inimesed ka vähem tõsiste kuritegude ja õnnetusjuhtumite puhul ning enamik riike püüab tavaliselt oma võimete piires seda abi ka pakkuda. Kuna inimesed reisivad globaliseerunud maailmas üha rohkem ning suurem osa elanikkonnast on mobiilne, siis paistab, et kodaniku mõiste selles tähenduses on praegu olulisem kui näiteks eelmise sajandi alguses. Inimene, kes satub välismaal olles probleemidesse, aga pole ühegi riigi kodanik, ei saa lootma jääda sellele, et leidub mingi institutsioon, kes temast hoolib ja teda aitab. Kui sedasama olukorda aga teisest küljest vaadata, siis võib praeguse üleilmastumise tingimustes hoopis teistsuguse järelduse teha: just nimelt selle tõttu, et inimesed on nii mobiilsed ja oma koduriigist eemal ning mõnel juhul ei plaanigi sinna naasta, ei ole eelkirjeldatud kodaniku mõistel enam mõtet. Sest miks peaks üks institutsioon – kellel on hulga inimesi, kelle eest peab hoolitsema – kulutama oma ressursse, et võtta oma kaitse alla veel inimesi, kes de facto enam selle liige ei ole? Mis huvi on ühel riigil kaitsta oma kodanikku, kes sõna otseses mõttes elab maailmakodaniku elu? Vahest oleks meil palju mõttekam püüda leida mingi selline uus õiguslik vorm, mis annaks selle osa kodanik-olemise üle kellelegi teisele?

Midagi lõpetuseks

Ma ei saa väita, et mul oleks õnnestunud selles lühikeses essees mõnd tõsisemat teesi kaitsta. Kuid usun, et olen siiski suutnud kodanikuks olemise juures veenvalt illustreerida paari punkti, mis väärivad mõtestamist. Esiteks seda, et kodanikuks olemise ühe olulise kohustusega – ustavusega – on lood keerulised, sest ühtedelt seda eeldatakse, kuid teistelt nõutakse, kuigi nad kõik peaksid ühtmoodi võrdsed kodanikud olema. Teiseks seda, et kodanikuks olemise ühe olulise õigusega – riigi kaitsega – on lood samavõrd keerulised, sest see, kuidas see saadakse, ei paista sõltuvat inimesest endast ning praktilistest kaalutlustest tulenevalt pole ehk mõistlik jätta selle õiguse tagamine ühe konkreetse riigi kohustuseks.3

1 Leydet, D., Citizenship – The Stanford Encyclopedia of Philosophy, kevad 2014.

2 Aristoteles, Poliitika. Tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill, Tartu: Ilmamaa, 2015.

3 Autor tänab Keiu Telvet kommentaaride eest artikli varasemale versioonile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming