Usk ja kliima

Kaarel Tarand

Tänasest, kui Stockholmis avalikustatakse esimene jagu Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) järjekordsest aruandest globaalse kliimamuutuse (soojenemise) hetkeseisu kohta, pole maailm enam endine. Selle mõju kõigi maailma riikide ja rahvaste poliitilistele otsustele on suurem kui mõne lokaalse sõja või kriisi oma, sõltumata sellest, kas valitsused teadlaste argumentatsiooni usuvad või mitte.Eelmise korra negatiivne kogemus aruande avalikkusele esitlemisel on organisatsiooni üsna ettevaatlikuks teinud. Selle peatükid tehakse nüüd kättesaadavaks range korra järgi: teine ja kolmas osa valmivad järgmiseks kevadeks ning süntees esitatakse aasta pärast oktoobris. Need on läbinud keskmisest teadusest hoopis kõvema kontrolli ja arvustamise. Eelmise korra näpuvead andsid pahatahtlikele kriitikutele võimaluse kliimamuutuse inimtekkelised põhjused sootuks kahtluse alla seada, nagu ka sadade ühes ajaloo suurimas rahvusvahelises ühisprojektis osalenud teadlaste pädevuse. Tagasilööke soovitakse nüüd vältida, sest kliimamuutustega toimetulekul on aeg inimkonnale kriitilise tähtsusega. Teadustöö tulemused peavad ju jõudma poliitilistesse strateegiatesse ja otsustesse. Need aga vormuvad maailma vabadel maadel ainult siis, kui valijad tahavad. Niisiis peavad kliimamuutuse sisu ja tagajärgi kõigepealt mõistma valijad, kes ei saa teadlaste järeldusi iseseisvalt kontrollida.

Tõenäoliselt saavad aruandest julgust need, kes arvavad, et „tegelikult polegi asi nii hull”. Maailmamajanduse mõningane jahtumine annab tõesti otsustajatele pisut armuaega, kuid mitte jõudeeluks. Ka suursaastaja USA turul toimunud gaasirevolutsioon, mis on ameeriklastel aidanud kliimapoliitiliste sihtide saavutamisele lähemale jõuda riigivõimu otsustetagi, võib luua petliku mulje tegutsemise tarbetusest. Kui realiseerub soojenemise mitte äärmuslik, vaid kõigest keskmine arengustsenaarium, on see küllalt tume perspektiiv, mida peab iga hinna eest püüdma vältida.
Kahetsusega peab märkima, et aruande koostajate maailmakaardil on Eesti kohal valge laik. Õigupoolest on kogu Kesk- ja Ida-Euroopa olnud silmatorkavalt passiivne, sarnaneb pigem Aafrika kui keskmiselt jõukate maailmaosadega. Tähendab, Eestis, nagu ka Lätis ja Leedus pole inimtekkeliste kliimamuutuste kohta võimalik saada infot otseallikast. Kindlasti pole siin tegu Eesti teadlaste süü või leigusega. Eestis on kliimateaduslikku kompetentsi piisavalt ja see on rahvusvaheliselt teada. Läänemere piirkond on ideaalne koht ilmateaduslike pikkade aegridade koostamiseks tänu õhutemperatuuri sagedasele kõikumisele vee külmumiskraadi ümber. Näiteks jää tekke ja sulamise andmed on usaldusväärsed ka teaduseelse ajajärgu kohta. Meie teadlaste õnnetuseks on kliimamuutuste nõukogu aga valitsuste moodustatud ning Eesti teadlaste puudumine asjaosaliste seas on märk meie valitsuse kliima­poliitilisest ükskõiksusest.
Ei saa öelda, et Eestis kliimamuutuste kohta poliitiline seisukoht üldse puuduks, kuid rõhuvas osas pole see tulnud mitte iseenese tarkusest, vaid Brüsseli kohustusliku suunisena. Euroopa Liidu haardest väljaspool on kohalikud vaated juhuslikud ja heitlikud. Kvoodikaubanduses on Eesti valitsus tipptegija ning vahel tundub, et ostetakse enne, kui mõistus järele jõuab (näiteks elektriautod). Seejuures ei ole valitsus aastaid suutnud midagi mõistlikku ette võtta maailma ühe räpasema elektri­majandusega. Põlevkivisektoril lubatakse süüdimatult unistada (ja ka kulutada) oma keskkonnavaenuliku tootmise üleilmseks laiendamisest. Asjaolu, et kildagaas on USAs järsult kahandanud isegi põlevkivist hoopis kütteväärtuslikuma kivisöe kasutamist, pole paraku sendigi ulatuses pärssinud Sandor Liive energoerootilisi fantaasiaid. Kui ka kodus ei tilgu, küll ta Uintas hakkab!
Eks see kõik ole kriipivas vastuolus Eesti erakondade programmiliste seisukohtadega keskkonnapoliitikas, kuid millegipärast kestab Eestis juba aastaid olukord, et valitsusele enesele kuuluvad ettevõtted valitsusele ja selle poliitilistele plaanidele ei allu. Ja kuni on arukalt ja keskkonnasõbralikult lahendamata elektri tootmise küsimus Eestis, pole ka mingit alust loota valitsuselt muid tõsisemaid samme inimtekkeliste kliimamuutuste ohjeldamisel. On täiesti kujuteldamatu, et Eestis langetataks selline otsus sõiduautode kütusekulu normi osas, nagu seda tehti tänavu kevadel Hiinas. Ülejärgmisest aastast ei tohi Hiinas kasutada sõiduautosid, mis kulutavad kütust rohkem kui 6,9 liitrit 100 km läbimiseks. Aastal 2020 langeb see norm 5 liitri peale. Mõistagi jääb Hiina ka nende reeglite järgimisel summaarselt Eestist hoopis suuremaks õhusaastajaks. Selle varju pole võimalik pugeda siiski ühelgi arukal globaalkodanikul, kes soovib maamunal mõnusasti elada ka aastakümnete pärast – nii mõnigi valitsuskabineti liige võib 50 aasta pärast veel elus olla.
Kui sisemotivatsiooni napib, võib abiks võtta välise. Eesti valitsused on iga ebamugava poliitilise otsuse puhul harjunud viitama rahvusvahelistele organisatsioonidele, siduvatele välislepingutele jne. IPCC staatus globaalpoliitikas on praegu madal ja selle kehandi juttu on lihtne eirata. Hääli, mis soovivad kliima­muutuste nõukogu asemele moodustada Maailma Terviseorganisatsiooni või Rahvusvahelise Energiaagentuuri vägevusega kliimaorganit, leidub maailmas hulgi. See soov võiks olla ka Eesti valitsuse ametlik seisukoht, sest keskkond on täpselt samasugune globaalset ühishooldust vajav poliitikavaldkond nagu julgeolek. Eesti õigustab oma osalemist kaugetes sõdades alati väitega, et julgeolek ei tunne riigipiire ja meie peame seda tootma, mitte ainult tarbima. Veel vähem tunnevad riigipiire süsihappegaasi molekulid, mille hulk sissehingatavas õhus suureneb järjekindlalt ja sõltumata sellest, kas me kliima­teadlaste järeldusi usume või mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming