Unistuste tiivad: kärbitud!

Kaarel Tarand

Kuulutav ja tööd pakkuv lühijutt tänases karikatuuriaknas ei ole nali. Sirpi välja andva SA Kultuurilehe põhikirjas on sätestatud, et kõigi väljaannete peatoimetajad valitakse avaliku konkursi kaudu, mis on normaalne demokraatlik praktika ja ainus viis jõuda võimalikest parima tulemuseni. Seega, mida rohkem tõsiseid kandidaate, seda tõenäolisemalt on Sirbi sisuline tulevik helge.

Selleks, et võistlus oleks võimalikult aus ja õiglane, pean osutama mõnele pisi- ja mõnele põhimõttelisele asjale, mida kandideerijatel oleks mõistlik silmas pidada, vältides nii lahtistest ustest sissemurdmist. Pisematest asjadest (aga just nende muutmist on igal kandidaadil lihtne lubada) märgin, et Sirbi paberlehe uus kujundus on sisuliselt valmis ja esimese lehe uues kujunduses loodame lugejateni kanda 13. septembril. Samuti käib ettevalmistus Sirbi veebilehe värskendamiseks: ei midagi mastaapset ega radikaalset, vaid mõningast tehnilist nokitsemist võimaluste piires.

Just võimaluste piirid ongi põhimõtteline asi. Kultuurilehtede väljaandmise organiseerimine ühe sihtasutuse alla ligi kümme aastat tagasi oli omas ajas mõistlik ja juriidilist selgust pakkuv idee. Mittetulunduslik tegevus vabastati nii kasumlikkuse sundusest, mis AS Perioodika alluvuses seda rängasti rõhus. Paraku hakkas juba paari aasta jooksul ilmnema, et end juriidiliselt juhtimisest distantseerinud täitevvõim kultuuriministeeriumi isikus näeb kultuuritegevuse korraldamist eraõiguslike sihtasutuste kaudu võimalusena end vabastada põhiseaduse preambulis talle pandud kohustusest rahvuskultuuri elujõu tagamisel. Pikka aega Reformierakonna kamandada olnud ministeeriumis on sihtasutuste tegemisest ja sellega vastutusest lahtiütlemisest saanud kinnismõte, mida häbenematult ja nüri järjekindlusega kohaldatakse kõikjal professionaalse kultuuri vallas.

Konkreetselt kultuuriajakirjanduses väljendub see karmides arvudes, millele olen varemgi osutanud. Aastal 2005 moodustas kultuuriajakirjanduse toetuse osa riigieelarvest 0,345 promilli, tänavu on see näitaja 0,198 promilli. Aga, nagu politrukid jutlustasid, tõusuvesi pidi ühtviisi tõstma kõiki paate. Ei tõstnud. Pilt ei parane, kui see rahaline mahajäämus asetada muusse võrdlusesse. Sama võrdlusperioodi jooksul on tarbijahinnaindeks kosunud 1,44 korda, eelarveline toetus kultuuriajakirjandusele aga 1,22 korda. Seega oleme kaotanud tubli viiendiku ostujõust. Aga ajaleht ei ilmu paberile ega levi ise, need teenused saavad kultuurilehedki vabaturult. Nende arvete maksmiseks on ainus võimalus pigistada oma muid kuluridu, niigi külmunud palku ja hangunud honorare. Selline „majandus”.

Sihtasutuse asutajale paistab vähemasti kultuuriajakirjanduse valdkonnas vähimgi äriloogika – et tulu saada, peab kõigepealt ja üldse pidevalt investeerima – olevat täiesti tundmatu. Kultuuriministeerium oleks meelsasti kogu valdkonna ammu unustanud, aga ei saa ka. Seal majas valitseva arusaama järgi on maksumaksjate panus eelarvetesse jagajate isiklik raha ehk „nemad kulutavad meie raha”. See tähendab, et rahvuskultuuri finantseerimist peetakse mingiks tülikaks ja isiklikele naudingutele pühendumist piiravaks koormaks. Eks ta ole, tarvitseb ministeeriumi lennusalgal (uus mood on rännata parves, mitte ühekaupa) vaid järjekordselt kurnavalt välisreisilt maanduda, kui kodus ootab mingi väiklane ja kiuslik vaestejõuk, kes mangub raha. No ei lasta väärikalt elada, kusjuures mehed (minister ja kantsler) ei saanud tänavu esimese poole aastaga maakerale kolme ringigi peale, ainult lühikesed sutsakad Hiina, Kanadasse, USAsse. Nõmedad Euroopa otsad (tervitused Hamburgi!) toovad nii vähe boonuspunkte, et pole kõneväärsed.

Avalikult kõneväärne võiks siiski olla see, et üldiste kohustuste ignoreerimise kõrval ei täida minister ja ta alamad isegi endale võetud konkreetseid kohustusi. Ministri käskkirjaga kinnitatud ministeeriumi tänavuses tööplaanis seisab punkt 7 kohal: „Kultuuriajakirjanduse ja -kriitika ning kultuuri laiema kajastuse arendamine Eestis. Koostöös kultuuriasutuste, SA Kultuurilehe, ERRi ja teiste meediaväljaannetega valmib tegevuskava kultuuriajakirjanduse arendamiseks ja kultuuri laiemaks kajastamiseks meedias. Tähtaeg: aprill”. On august, kuid antud tööks pole kultuurilehtedega veel kordagi kontaktigi võetud! Nii arendamegi, kui vahepeal just ei tõhusta ega parenda. Stagnatsioon mis stagnatsioon!

Kurb pilt. Plaane võib ju teha, kuid vähemasti 2016. aastani pole just märkimisväärset lootust neid realiseerida, kuna omanik (sihtasutuse asutaja) investeerimiseks raha „ei leia”. Välja arvatud võimalus, et häda on, nagu öeldakse, personaalses keemias. Kui minister kinnitaks avalikult, et minu lahkumisel kahekordistaks ta sihtasutuse eelarve juba uuest aastast, ei kõhkleks ma hetkegi. Me pikkade traditsioonidega kultuuriajakirjandus on väärt enamat kui takerdumine tühistesse personaliprobleemidesse.

Aga olgu maakera kas või kandiline, nemad on sellel lühikesed, kunst aga pikk. Lootust on ja seetõttu õhutan iga huvilist kandideerima. Kogu vajalik info nii Sirbi sisu kui majanduse osas selleks on vaid ühe küsimuse kaugusel sihtasutuse juhataja Toomas Väljataga või ka minu käest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht