Unistus eesti disainist linnamööbli näitel

Kaarel Tarand

Kulunud lendlause järgi ei ole me Eestis kaugeltki nii rikkad, et osta odavaid asju. Seda väidet ei tohi kasutada ettekäändena küsida asjade eest rohkem raha, kui need väärt on. Kuid odavalt ei saa ei ilusat ega tulusat. Ei saa  disaini, mis on definitsiooni järgi „kunst luua lahendusi, tooteid ja teenuseid, mis on tulusamad, lihtsamad, huvitavamad, inimsõbralikumad, ilusamad, loodust säästvamad ja turvalisemad”. 2007. aastal viidi Eestis läbi disainiaasta. Korraldajad lootsid sellega iga tõugu kasutajate ja otsustajate teadvusse pressida põhimõtted, mis sõnastatud disainiredeli pulkadena: disain kui kujundus, disain kui protsess ning disain kui innovatsioon. Kõige ülemisel  pulgal on disainer kaasatud visioonide ja strateegiate väljatöötamisse ning disain on meie toimingute lahutamatu osa (www.disainikeskus.ee).    

Eesti kui ruumi ilmselt kõige kallim (ruutvõi kuupmeetri kohta) osa on Tallinna vanalinn. Kui kuskil, siis UNE SCO maailmapärandi nimekirja kuuluvas Tallinna vanalinnas ei tohiks teha odavaid või läbimõtlemata liigutusi. Ja linnavõim on sellest vormiliselt täiesti teadlik. 2008. aasta augustis linnavolikogus heaks kiidetud Tallinna vanalinna arengukavas heliseb sõna „disain” korduvalt, sealhulgas linnaväljakuid puudutavas alalõigus: „Tallinna vanalinnas on mitmeid seni teadvustamata platse, ruumiliselt väljaku iseloomuga kohti. [—] Esimesel juhul on tegemist avalike platsidega, mis on teadvustatud ja laiemalt avalikus kasutuses, kuid vajaksid terviklikku väljanägemist ja läbimõeldud disaini. Teisel juhul on tegemist avalike platsidega, mis on üldiselt seni teadvustamata. Neile tuleks leida sobiv funktsioon ja nad seejärel sellest  lähtuvalt kasutusele võtta, samuti tuleb lahendada disaini küsimus. [—] Platside disainilahenduste leidmine ja kasutuselevõtmine on üks võimalus vanalinna piirkondi eristada ja ruumilist mitmekesisust tekitada.     

[—] Kõigis Euroopa vanalinnades on sellised platsid ja väljakud olemas ja kasutusel. Küsimus on selles, milliseid ideid nende kohtade kujundamisel kasutada. Kõigi vanalinna platside kujundusidee leidmiseks tuleks korraldada disaini-, skulptuuri- ja/või arhitektuuriideede võistlus. Ideelahenduses täpsustatakse valgustuse, liikluse, pinnakatendite, väikevormide  ja linnamööbli paiknemine ja disain.”     

Tallinnas on aastaid ametis ka linnadisainer, seega on formaalselt kõik korras. Paraku istub ta parematel päevadel ehk disainiredeli  teisel pulgal, osaleb kujundustöös, kuid mitte enamat. Ka kujundust tuleb ette vaid tükati. Euroopalike linnaväljakute avastusretkel Tallinnas jalutaja jääks kohe kimbatusse, kui peaks näitama, kus siin siis ka eesti disain on. Polegi teist õieti. Aga peaks olema, kui arvestame, et kõikvõimalikel majanduskonverentsidel on disainist aastaid räägitud kui ühest perspektiivikast ekspordivaldkonnast, disaini peetakse loomemajanduse tähtsaks haruks. Ja  kõige krooniks saab Tallinnast mõne kuu pärast Euroopa kultuuripealinn, mille programmis on loomemajandusel ulatuslik osa.     

Raske on välisturgudel müüa midagi, mida kodumaal ise ei kasuta. Miks peaks keegi Saksamaal või Itaalias uskuma, et eestlaste pargimööbel on väärt asi, kui me oma avalikus ruumis seda ise ei eksponeeri, vaid eelistame pigem kataloogikaupa sisse osta? Pealegi, kui sõnades „eelistame eestimaist”, siis vähemasti Tallinna vanalinna kaitsevööndis ei paista see väide kehtivat. Erandiks osa Vabaduse väljaku nn liikuvast mööblist (Tammsaare pargi mööbli tervislik seisund ei võimalda päritolu  täpselt hinnata, arvatavasti nõukogude aeg ja kohalik disain). Tallinna pargikujunduse-alast uudistevoogu jälgides saab teha ainult ühe järelduse: hoolimata vanalinna arengukavast ja muudes dokumentides sisalduvatest üllastest põhimõtetest jookseb tegelik elu „tehingupõhiselt”. Tsitaat Õhtulehest (11. IX 2008): „Välisministeeriumi hoone taga asuvasse parki paigaldas 14 prügikasti ja 26 pargipinki reklaamifirma Prisma Meedia. Linn inventari eest  ei maksa, kuna kohustus park uue mööbliga sisustada oli üheks tingimuseks kesklinna reklaamipindade konkursil, mille reklaamifirma võitis.” Sel korral tekkis pargimööbel reklaamikonkursi kõrvalnähuna (tootja Euroform W). Stroomi ranna pinkide soetamiseks aga korraldas kommunaalamet ajalehe Pealinn andmetel mullu riigihanke. Pingid saadi osaühingult Parkdisain, tüübiks Flash ja tüki hinnaks 7106 krooni.     

Vanalinna, Sõpruse kino esisele skväärile telliti lahendus koguni arhitektuuribüroolt, rõhuga purskkaevul, kuid, nagu selgub linnavalitsuse  istungi protokollist, „paigaldatakse platsile metallist istepingid ja prügikastid”. Tegelikkuses selgub, et Hispaania ettevõtte Benito toodetud pinkide (mis on osaliselt puust), taga kõrguvad lisaks ka sama firma laternad – silmariivavalt ebatüüpilised Tallinna vanalinnale. Kui stiilist välja langevad valgustid on näiteks Musumäel või isegi Harjumäel, häirib see vähem, Vana-Posti ja Müürivahe tänavat aga valgustavad ju vanad, nn traditsioonilised  Tallinna laternad. Samasugused on suudetud paigaldada ka kunagise peapostkontori juurde skväärist ümber nurga. Kas linnadisainer tukastas hetkeks või käisid need kooskõlastused lihtsalt läbi transpordiosakonna?   

Kabjahoobi korras sobib siinkohal küsida, kas Savoy hotelli esisele skväärile täiesti plaaniväliselt tekkinud pronksmehikese ümber paigaldatud (ikka sellesama Benito) malmpostid olid juba varasemast laovarus või osteti need ekstra selleks puhuks ja küsiti linnadisainerilt ka tarka ilunõuannet?     

Kohaliku disaineri teema juurest veel sammuke ja seal seisab kõrge kvalifikatsiooniga kohalik tootja – kes veel paremini tunneks  metalli ja puu vastupanuvõimet meie ilmastikule kui just kohalik tootja. Aga talle pole mitte võimaluse poegagi antud, olgugi et kogu Tallinna vanalinn on aastasadade vältel ehitatud ja disainitud peaasjalikult eestlaste kätetööna. Kas Tallinnas puuduvad malmivalukojad, et Harju tänava haljasala laternapostid pidi Peterburist tooma (rääkimata siis kogu sellest roostetavast kraamist, millega on piiratud Tartu maantee uuendus nn torniga maja juures)?  Kas ei leidu Eestis saekaatrit ega tislerit, kes disaineri näpunäidete järgi pargipinke teeks, et neid kaugelt Hispaaniast-Itaaliast kohale peab vedama? Kuidas need töökohad Eestis üldse tekivad ja püsivad, kui avalik võim oma raha importööride kasuks pöörab? Netipoest ja kataloogist kaupa tellida oskab ka kommunaalameti sekretär ning parem siis juba jätta arengukavad õilsate mängureeglitega üldse kehtestamata, kui neid kogu aeg rikutakse.   

Kokkuvõte sest loost saab kurb: on küll mängureeglid ja eksperdid, on tootja ja on tellija,  kuid linnadisainis, sealhulgas eriti kalliskivi seisuses Tallinna vanalinnas nad kokku ei saa. Ja linna/pargimööbel on ju vaid detail, hoopis ulatuslikum kaos vaatab neile, kes kõnnivad, silmad maas, vastu vanalinna sillutistelt, mida leidub suuremas variatsioonis kui sultanil naisi. Miks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming