Ungarlased ja tööstusmaastikud

Viktor P?

Ungarlastel on pikad traditsioonid elamisest kooskõlas oma jõgedega. Doonau ja selle väiksemate kõrvaljõgede hooajalised üleujutused, veeväljad ja sood olid maastiku olemuslik osa kuni XX sajandini. Siis algasid mahukad jõevoolu reguleerimise projektid. Kui jõgede vool suruti hiiglaslike tammide vahele ja jõed muudeti laevatatavaks, hakkasid ungarlased oma jõgede ja ojadega intiimset kontakti kaotama. Teise maailmasõja järel „tsiviliseerisid” ungarlased maastiku suure hulga kõrgepingeliinidega, keemiatehaste ja teiste industriaaltoodangu asumitega. Tihti arvatakse, et ungari põllumajandusmaastiku moderniseerimine oli kommunistlik unistus. Ometi imetles ameeriklaste hiiglaslikke jõevoolu regulatsiooni- ja tammide projekte juba Ungari peaminister Ferenc Nagy, kes nägi Doonau ümberehituses rahvusteüleste majandussuhete tihendamise võimalust ja potentsiaali ühiseks hüdroenergia tootmiseks. Nagy uskus uute laevatavate kanalite ja puhkusravi maastike rajamise võimalustesse. Sotsialistlik industrialiseerimine Ungaris oli muidugi ebatäiuslikum kui Nagy üllad ideed, keskenduti kitsastele prioriteetidele nagu energia ja toormaterjali tootmine, masinatööstuse ja transpordi areng. Industrialiseerimine moderniseeris maastiku ja jättis ka jõgedele oma jälje: suurel hulgal keemilist, bioloogilist ja ohtlike metallide saastet, mida polnud sellisel hulgal kunagi varem Ungaris nähtud.

Näiteks Sajó jõe kallastelt leiame kõige suuremate elektrijaamade ja keemiatehastega linnad. Klaasi-, paberi- ja metallitööstus on selle piirkonna ajaloolise rikkuse allikaks  XIX sajandi teisel poolel olid piirkonnas õitsval järjel terase tootmine ja söekaevandused, Teise maailmasõja järel lisandusid mitmed keemiatööstuse harud. Linnad laienesid nagu suured urbanistlikud parved, neelates endasse tamme- ja pöögimetsad, hobiaiad ja viinamarjaväljad.

1950ndatel pöörati keskkonnale vaevalt tähelepanu, moderniseerumine pidi tootma industriaalse keskkonna kõrval kaasaegse elustiili jaoks vajaliku ohutu miljöö, milles primaarne WC, kraanivesi ja kodumasinad. Suurem osa linnainimestest töötas tehases, kogu nende elutegevus keerles ümber hiiglasliku keemiatehase. Muutus vanadest küladest uutesse korteritesse asumisega oli nii suur, sest inimesed kaotasid kogu olemasoleva puute loodusmaastikega.

Näiteks Barcika keemiatehas, mis tootis väetist, ehitati ilma igasuguse kanalisatsioonisüsteemita. Tehas juhtis kogu settesüsteemi läbinud saaste Sajó jõkke. Kuid lisaks paljudele Ungari ettevõtetele, saastasid sama jõge oma töötlemata tööstusjääkidega ka Tšehhi tehased.

1960ndatel hakkas ungari valitsus esmakordselt keskkonnale tähelepanu pöörama. Hakati piirama lubatud saaste kogust ning määrati esimesi trahve keskkonna saastamise eest. See oli üksnes osaliselt edukas, kuna tõhusa viisi leidmiseks ja saaste töötlemiseks ei leitud piisavalt ressursse. 1970ndatel hakati esmakordselt otsima keemilisi saaste töötlemise viise. Selleks kasutati elavhõbeda-tehnoloogiat, mis valmistati ette Rumeenias Itaalia litsentsi alusel ja oli tolleaegses Euroopas võrdlemisi levinud. Tehniliste rikete tõttu lekkis elavhõbedat kaitsmata pinnasesse. Arvatakse, et selle tulemusena vajus kümne aasta jooksul (1979-89) maapinda üle 500 tonni elavhõbedat. Kaevanduste arvukus muutis elavhõbeda rände maapinnas äraarvamatuks. Suurimaks kaotajaks sellest saastest jäid just vaesemad ühiskonna kihid. Kuigi juba 1960ndatel räägiti Sajó jõest meedias kui surnud jõest, ei kadunud kalad sealt täielikult  neid tarvitas toiduks kohalik vaesem rahvas ja ka paljud mustlasperekonnad.

1980ndate keskpaigas viidi läbi esimesed uuringuid. Ungari rohelised korraldasid 1990ndate alguses meeleavaldusi, et reostus lõpetataks. Neid süüdistati poliitilises sekkumises valitsuse tegevusse. 1990ndatel selgus, et on vähe teada, millal, kus ja kuidas satub raskemetalle toiduahelasse.  Samal ajal (1990) kirjutas ühe tehase direktor Lajos Tolnai: „Tiksuvast keskkonnapommist kõnelemine on ilmne liialdus. Kui valaksite natuke elavhõbedat minu klaasi ja lisaksite sellele natuke vett, siis ei oleks selle vee joomine mulle probleem.”

On siiski teada, et paljud inimesed läksid elavhõbedamürgituse tõttu mujale tööle. Elavhõbedasaaste ei ole tänaseni kuhugi kadunud. Kuigi keskkonnakriitikat avaldati juba 1960ndate keskpaigas, on nõukogude aastate jooksul maapinda suunatud sadu tonne mürgiseid metalle. Kuidas sai elavhõbe siiski välja pääseda ja miks sellest hoolimata midagi ette ei võetud? Miks ei šokeerinud elavhõbedaskandaal ungarlasi ega tõstnud keskkonnakahjustusi ja terviseohte rambivalgusse? Keda pidada keskkonnamuutustes peamiseks süüdlaseks? Kas tsensuuri või riigisotsialismi rõhuvat poliitikat?

Kõik tõendid osutavad sellele, et süü lasub ungari rahva võõrandumisel oma keskkonnast. Lääne autod, jaapani hi-fi tooted ja satelliittelevisioon pakkusid 1980ndate lõpuks inimestele huvi, keskkond ja looduspärand olid tähtsusetumad kui iial enne.

 

Viktor Pál on kaitsnud Ungari Miskolci ülikoolis tehnoloogia ajaloo magistrikraadi. Tampere ülikoolis on Pál keskendunud Ida- ja Kesk-Euroopa keskkonna ja tehnoloogia ajaloole riigisotsialismi tingimustes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming