Ungari – Ida-Euroopa keskmik

Polariseerumine Ungaris on nii terav, et Nõukogude nomenklatuursete tegelaste põimumine pärisliberaalidega või omaaegsete dissidentidega ei tule kõne alla.

ERO LIIVIK

Oleme küll ungarlastega hõimurahvas, kuid huvitaval kombel riikidevaheliseks suhtlemiseks mõeldud diplomaati­lisi saatkondi enam ei ole – paar aastat tagasi sulgesid ungarlased saatkonna Tallinnas, veidi hiljem panid eestlased kinni enda oma Budapestis. Sulgemise põhjuseks tõid ungarlased, et kuna avati saatkonnad Mongoolias ja Ecuadoris, siis Tallinna omale enam ressursse ei jaguvat. Eesti saamisel Euroopa eesistujaks on madjarid lubanud nii tähtsas riigis siiski oma esinduse taastada.1

Eesti ja Ungari poliitiline mänguväli erineb kardinaalselt – kui Ungaris on ülekaalukalt võimul konservatiivid, siis Eestis paremliberaalid ja sotsiaaldemokraadid. Ungaris on paremliberaalid aga peaaegu olematu jõud ning vasakpoolsed on opositsioonis. Pahatihti on välispoliitika huvilistel Ungaris toimuvas raske orienteeruda, sest ei olda konteksti ja ajaloolise pärandiga kursis ning kommunikatsiooni pidurdab ka keelebarjäär.

Ungari poliitika hetkeseis

Bálint Magyar on pika staažiga Ungari poliitik, liberaalide partei (Szabad Demokraták Szövetsége, SZDSZ) üks asutajatest ja endine esimees. Magyar on ka kahekordne haridusminister (vastavalt aastatel 1996–1998 ja 2002–2006). Praegusel ajal tegutseb ta Euroopa innovatsiooni ja tehnoloogia instituudi (EIT) juhatuse liikmena. Liberaalne SZDSZ sündis kogu Ida-Euroopale tähenduslikul 1988. aastal vastukaaluna Ungari Kommunistlikule Parteile, mille eesotsas oli püsinud enam kui kolmkümmend aastat Nõukogude tüüpi kommunist ja aktiivne kollaborant János Kádár. Erinevalt Eesti liberaalsetest erakondadest osutus SZDSZ üksnes komeediks poliitikataevas. Esimestel vabadel valimistel saadud enam kui miljon häält ehk 21% suurune toetus hakkas iga järgmise korraga vähenema ning oma eksistentsi viimastel valimistel 2010. aastal toetas parteid vaid 2,67 % hääletanutest. Kahekümne aastaga vähenesid hääled ligi kümme korda.

SZDSZ suutis kolm korda kuuluda valitsusse. Tõenäoliselt oligi nendele hukutav koalitsioon vastandlikku ideoloogiat kandva Ungari sotsiaaldemokraatide parteiga (Magyar Szocialista Párt, MSZP). Pealegi on MSZP ju Ungari Kommunistliku Partei õigusjärglane, ühiskondlike vaadete polariseerumine Ungaris on aga sedavõrd terav, et selline segapuder ei tuleks kõne allagi, kui poliitilises liidus põimuvad Nõukogude perioodi nomenklatuursed tegelased uuema aja piiranguteta vabaturumajandust pooldavate pärisliberaalidega või hoopis omaaegsete dissidentidega. Oma raamatus kinnitab poliitilise spektri tugevat polariseerumist ka Bálint Magyar. MSZP hukutas küll oma väiksema partneri, kuid jäi ise Ungari poliitikasse püsima. 2013. aastal likvideeritud SZDSZ asemel täidab erakondlikul turul liberaalide segmenti MLP (Magyar Liberális Párt), kuid sellele kuulub parlamendis vaid üks koht 199st (2014. aasta tulemused).

Sotsialistide ja liberaalide liidu läbikukkumine avas uksed Ungari praeguse aja suurima poliitilise jõu, rahvuskonservatiivse Fideszi (Fidesz – Magyar Polgári Szövetség) võimsaks taastulekuks 2010. aasta valimistel. Sotsialistide ja liberaalide liit oli võimul kokku 16 aastat (vaheajaga). Fidesz sai 2010. aastal 52,73% ja 2014. aastal 44,87% häältest. Kuna Ungaris on lubatud valimisliitude kasutamine parlamenti pürgimisel, siis läheb osa saadud häältest nende liitlase, kristliku erakonna, kontosse. Opositsiooni telje moodustab omavahel pahatihti nagistavate vasakpoolsete ja liberaalsete parteide liit Ühtsus (Összefogás). Parlamendis on esindatud veel radikaalne Jobbik, mida võib pidada kõige paremini organiseeritud opositsioonierakonnaks ja väike roheliste partei. Umbes 30–40 muud tegutsevat parteid parlamenti ei pääse, sest nende toetus jääb enamasti alla 1% piiri.

Valimistel kätte võidetud kahekolmandikuline enamus on Fideszil võimaldanud domineerida poliitilisel väljal suhteliselt kõigutamatult. Magyar maalib oma raamatus õudust äratava pildi Ungarist kui maffiariigist, kus absoluutne võim kuulub „ristiisale“, kelleks on Fideszi esimees ja peaminister Viktor Orbán. Orbán keelab, käseb, poob ja laseb. Ilma tema loata ei või kärbes ka sumiseda, süsteemi vaenlastega on isa halastamatu. Magyar nimetab Viktor Orbánit Ungari polügarhiks ehk oligarhide valdjaks. Teda ümbritseb kõrgetest aukandjatest ülikute ring. Maksab ainult üks väärtus, isiklik lojaalsus ristiisale. Kes temaga võistlema hakkab, peab taanduma. Vahel küll vürst halastab ja andestab, kuid sellele peab eelnema andekspalumine ja patukahetsus. Süsteem on välja mõeldud selleks, et rikastada isiklikku kaugast. Siinkohal ei saa siiski tähelepanuta jätta, et Magyari puhul on tegemist teise klanni mehega, kellel on teistsugused poliitilised eelistused, mis omakorda võivad tingida teatud kallutatuse. Seepärast tuleks autori esitatud väiteid kontrollida erapooletutest allikatest.

Magyari süüdistused praeguse Ungari valitsuse aadressil võib jagada laias laastus kaheks: esmalt autori meelest taunitav poliitiline areng ja teiseks riigi tasemel korruptsioon. Vaatasin võrdluseks rahvusvahelist Freedom House’i (FH) koostatud andmebaasi. FH hindab kodaniku- ja poliitilise vabaduse taset riikides, kasutades selleks 7 palli skaalat, kus 1 tähistab kõige paremat ning 7 kõige halvemat olukorda. FH annab Ungarile hindeks igati rahuldava numbri 2.2 Võrdluseks võime võtta näiteks Venemaa, millele antakse hindeks 6 ehk tunnistatakse väga suuri probleeme, Türgi puhul on vabadustega samuti halvemini, kui Ungari puhul (hinne 4), Ukraina puhul on samuti hindeks 3. FH tabelites on Ungari täpselt samal pulgal näiteks Serbia, Bulgaaria ja Rumeeniaga. Ehk siis – vabaduste koha pealt on Ungaris probleeme, kuid need ei eristu Ida-Euroopa üldistest tavadest.

Koledam on seis korruptsiooniga. Rahvusvahelises korruptsiooni tajumise indeksis asub Ungari 50. kohal, temaga kõrvuti paiknevad Horvaatia ja Slovakkia, kuigi selja taha jäävad näiteks Itaalia (61. koht), Türgi (66. koht) ja Venemaa (119. koht). Eksperdid tunnistavad, et olukord Ungaris on halvenenud.3 Kokku on tabelis 167 kohta. Samuti käivad kurikuulsatest Panama dokumentidest läbi parteide (klannide) esindajate nimed, sh sotsialistide, ja arvatakse, et nad võivad olla riigist offshore-firmade abil oma valitsuse ajal välja pumbanud umbes kolm miljardit dollarit.4

Raamatu autori peamine etteheide paistab siiski olevat paremliberaalile tüüpiline arusaam, et riik soosib teatud monopoolsete ettevõtete tegevust, maksupoliitika on sageli läbipaistmatu ning turukonkurents pole kõigil aladel tagatud. Siin saab jälle võrdluseks võtta rahvusvahelise majandusvabaduse indeksi, kus Ungari kuulub keskmise majandusvabadusega riikide sekka – samasse gruppi kuuluvad aga veel paljud tavalised Euroopa riigid ehk ka antud juhul ei ole võimalik pidada Ungarit mingiks eriti negatiivseks näidisjuhtumiks.5

Pärast sotsialismileeri lagunemist on Ida-Euroopas toimunud poliitiliste režiimide muutust käsitletud enamasti ideoloogilisest aspektist, näiteks vastandpaaride kommunism–demokraatia, sotsialism–vabaturumajandus kaudu. Niimoodi käsitleb toimunut ka Bálint Magyar, kes tõmbab väga tugeva mõttelise piirjoone endise Ungari ja Fidezsi kaaperdatud Ungari vahele. Magyari mõtlemist mõjutab kujutlus liberaalse maailmavaate olemuslikust paremusest nii kommunistide kui ka konservatiivide ees. Viktor Orbáni valitsus oleks sellisel juhul anomaalia, progressi teele veeretatud kivi, sest moonutab normaalset turumajandust.

Ungari eliiditsükkel

Teiselt poolt on võimalik Ungari olukorda vaadelda klassikalisest eliiditeooriast lähtuvalt. Valitsevasse eliiti koonduvad üldjuhul inimesed, kes oskavad manipuleerida, kavaldada ja genereerida uusi ideid – selliste kohta on Vilfredo Pareto kasutanud terminit emarebased. Kuid on ka indiviide, kes on alalhoidlikud ja kalduvad kergesti kasutama jõudu, Pareto on nimetanud neid isalõvideks. Emarebaste võimu ajal valitsevad suhteliselt liberaalsed poliitilised olud ja võimu detsentralisatsioon, korruptsiooni­ilmingud ja eneseteadvuse langus. Võim laostub, muutub nõrgaks ja käib alla. Riigi võtavad üle tugevad isalõvid, kes tsentraliseerivad juhtimise, piiravad poliitilisi vabadusi, eelistavad vägivalda. Samuti on ühisjooni emarebastel ja spekulantidel (isikud, kelle sissetulekud varieeruvad ning sõltuvad uute tuluallikate leidmisest), samuti isalõvidel ja rantjeedel (enam-vähem kindla sisse­tulekuga indiviidid).6

Pareto käsitlust on tänapäeval täpsustatud, edasi arendatud ja kontrollitud ka empiiriliselt ning on leitud, et Pareto teooria suudab pakkuda selgitusi seal, kus paljud teised hätta jäävad. Selles mõttes on Ungari ajaloos valdavalt domineerinud isalõvid – Austria-Ungari monarhid, admiral Miklós Horthy valitsus enne II maailmasõda ja kommunistlik süsteem. Tormilist üleminekut turumajandusele võib aga pidada emalõvide ajastuks, millele kaasus (majanduslik) liberalism. Vaadeldes ülaltoodud indekseid (poliitiline ja majanduslik vabadus), siis liberaalsete väärtuste tuhmumisest Ungari ühiskonnas me rääkida ei saa, on ikka veel emarebaste valitsemise aeg, kuigi teatud märgid näitavad, et muutused võivad olla teel.

1 http://hungarytoday.hu/news/hungary-re-open-embassy-estonia-59490

2 https://freedomhouse.org/report/freedom-world/2015/hungary

3 http://www.euractiv.com/section/justice-home-affairs/news/spain-and-hungary-tumble-in-ti-s-annual-corruption-report/

4 http://hungarytoday.hu/news/panama-papers-hungarian-parties-accuse-wrongdoing-39040

5 http://www.heritage.org/index/ranking

6 Vrd H. Käärik, Klassikaline ja nüüdisaegne sotsioloogiline teooria. Lk 85–87.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar