Ummiktee vajub unustusse

KAAREL TARAND

Aeg näitab, kas Ühendkuningriigi euroreferendumist saab pöördepunkt vabade ühiskondade võimukorralduses ja kakskümmend aastat võiduteed marssinud poliitiline klass ehk nn kutselised poliitikud taanduvad oma õiguspärasele kohale juhtimissüsteemis, teisisõnu kaovad pildi esiplaanilt. Esimesed rahva­hääletusjärgsed märgid näitavad, et vastutusest on end distantseerinud peaaegu kogu poliitiline eliit. See on poliittehnoloogilistele mängudele spetsialiseerunud seltskonna puhul ka loomulik, sest Euroopa Liidust lahkujate ülekaal rahvahääletusel oli ju tühine ning võib olla nüüdseks muutunud vähemuse tahteks.

Lahkumispoliitika eestvedajate elu teeb raskemaks see, et esiteks polnud nad oma tegevuses siirad (kui neil üldse mingeid veendumusi oligi) ja teiseks pole Euroopa Liitu jääjate leer sugugi täielikult oma kaotusega leppinud. Nood teevad omalt poolt kõik, et lahutuslepingu käivitamiseni või selle realiseerimiseni lähiaastail ei jõutaks. Pidurdamise ja takistamise relvastus on mitmekesine, esimese taktikalise käiguna on juba parlamenti jõudnud kordusreferendumi korraldamise petitsioon üle nelja miljoni allkirjaga (osa on küll võltsitud ja kehtetud).

Valitsus on aga teatanud, et mingit uut hääletust kord-inimpõlve-jooksul-küsimuses ei tule. Jah, ei tule David Cameroni lahkuva valitsuse ajal. Tooride partei näitas küll üles tehnoloogilist osavust ja kiirust liidrite vahetamisel, kuid Theresa May uuel valitsusel on parlamendis täpselt sama palju hääli kui tema eelkäijal ja partei sama lõhki kui enne, seega lahkumise küsimuses enamust parlamendis pole. Mida kaugemale venib tegeliku lahkumis­protsessi käivitamine (avalduse esitamine ELile), seda ebatõenäolisemaks see muutub, sest kui enne referendumit olid tuleviku kohta vaid oletused, siis nüüd kuhjub iga päevaga lauale fakte lahkumise tegeliku mõju kohta. Börsid ja turud üle maailma ei oota valitsuse paberitöö algust, vaid reageerivad kohe, tõmmates ühtlasi käima ka isetäituvate ennustuste süsteemi.

Kui kordusreferendum kõrvale jätta, on puhtaid lahendusi lahkumisest loobumiseks kaks. Esiteks erakorralised üldvalimised, mida on soovitanud näiteks tuntud eurofiil Timothy Garton Ash. Neid ei peaks korraldama kohe, kuni viha ja leppimatus veel õhus, vaid millalgi paari aasta jooksul, kui publik on võimeline tegema praeguse asemel informeeritud otsuse. Ja teiseks (või paralleelselt esimesega) on võimalik äsjase referendumi põhiseaduslikkus vaidlustada. Ühendkuningriigil teatavasti kodifitseeritud põhiseadus kui selline puudub, see-eest on aga aastasadade kohtupraktika, lepingud ja muud õigusaktid, millele parlamendi tegevuse õiguspärasust hinnates toetuda. Euroopa Liitu jäämise pooldajad liiguvad kohtuteed praegu kahes harus.

Ühel pool on juba eelistungiteni jõudmas väide, mille kohaselt referendumil on vaid soovituslik iseloom ning ilma parlamendi spetsiaalse otsuseta ei olegi valitsusel õigust lahkumis­avaldust Brüsselis sisse anda. Raske uskuda, et kohtud poliitiliselt tundlikus ning õiguslikult kaalukas küsimuses mingi kiirmenetluse läbi viivad. Küll on tõenäoline, et parlament kohtuvaidluste ajal mingit suurt otsust teha ei suuda. Valitsus igatahes parlamendi suunal midagi ei algata, sest tal puudub antud küsimuses tegelik kontroll parlamendi enamuse üle.

Veel hoopis põnevamaks tõotab kujuneda võimalik kohtuvaidlus referendumi korraldamise aluseks oleva parlamendi otsuse seaduslikkuse üle, millele on osutanud näiteks Cambridge’i ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Philip Allott. Nagu ta argumenteerib, on antud juhul küsimus avaliku võimu (valitsuse) võimupiirides. Kohtute ülesanne on olnud sajandeid nii kuninga kui ka parlamendi absoluutse võimu piiramine, teisisõnu kõiki või paljusid kodanikke otse mõjutavate õigusaktide kaalumine ja vajadusel tühistamine.

Antud juhul on esmane küsimus: kas referendumi korraldamise algatamine oli üldse avalikes huvides? Ei olnud, see oli puhtalt ühe partei huvides. Edasi, kohtud võivad kaaluda ka avalike otsuste sisu otstarbekohasust ja tasakaalustatust (praegusel juhul on väga suure vähemuse ehk 48% huvid jäänud referendumi õigusaktis täiesti kaalumata). Ja lõpuks, kuigi parlamendi referendumi-akti õiguspärasust pole veel keegi vaidlustanud, võidakse tegevuse käigus jõuda ka selleni. Tagantjärele on ju ilmnenud, et lahkumise kõigekülgne mõjuanalüüs oli valitsusel tegemata, mistõttu parlament ei saanud toetuda õigusloomes teadmistele, vaid ainult poliitilisele retoorikale ja spekulatsioonidele. See, et eelnõuga peavad enne otsustamist kaasas käima mõjude hindamine ja ekspertarvamused, on ka Eesti õigusloomes norm.

Niisiis on kiire lahkumise takistamiseks sõltumatu kohtuvõimu abil rohkesti võimalusi ning küllap neid ka kasutatakse. Formaalsete teede kõrval ei tohi aga unustada ka informaalseid ja siin tuleb mängu Ühendkuningriigi pikkade traditsioonidega ja alusdokumentide järgi alati poliitiliselt erapooletu avalik teenistus (Civil Service). Selle juht, kabinetisekretär Sir Jeremy Haywood kinnitas oma rahvahääletusjärgses avalduses: „Pole kahtlust, et seisame märkimis­väärse väljakutse ees. Kuid kogu oma karjääri jooksul avalikus teenistuses olen täheldanud, et just suurima surve all ilmnevad avaliku teenistuse parimad omadused ehk kiire kohanemine uute prioriteetide ja ootamatute sündmustega ning selguse leidmine komplekssuses. Just seda peamegi praegu tegema: töötama metoodiliselt läbi kõik teemad nii, et uus peaminister ja uus valitsus saaksid kogu vajaliku informatsiooni ja nõuanded.“ Ta lisas, et avaliku teenistuse kohus on jätkata „teenuse pakkumist“ (to deliver).

Sellele Whitehalli mandariinide slängiväljendile pole eesti keeles head vastet, aga ligikaudselt tähistab lubadus teenust pakkuda aktiivset tegutsemist millegi takistamisel. Igaüks, kes on riigi­ameti asjaajamise ja vaimsusega ka Eestis kokku puutunud, võib aimata, et kui ametnikud midagi innukalt lubavad tegema hakata (moodustada komisjone, süveneda ja analüüsida), siis tõenäoliselt ikka selleks, et igati takistada tobedate poliitiliste lubaduste realiseerimist.

Kodanikena oli ja on suurem osa Ühendkuningriigi riigiametnikest ilmselt Euroopa Liidust lahkumise vastu. Seda oletust toetavad küsitlusandmed, mille järgi liitu jäämist toetas ligi 60% kõrgharidusega professionaalidest. Samuti oli liitu jäämise poolt londonlaste enamus, eriti aga kõigi elualade eliit, kellega ametnikkond ametialaselt läbi käib. Üksikisiku tasandil võib mõtiskleda, kui suure innuga ajab inimene tööl asja, mis ei vasta tema veendumustele ja mille vastu on ka kogu temas sõprus- ja tutvus­kond. Euroopa Liitu kuulumine on ka kogu ametnikkonna egoistlikes huvides (ressursid, töökohad, võim).

Kuidas ametnikkond võiks lahkumist takistada, selle kohta pakub tulusa mäluvärskenduse juba 30 aastat tagasi kirja pandud paroodiatekst „Jah, härra peaminister“. Mida kaugemale on mitmetes Euroopa riikides arenenud partokraatlik juhtimismudel (sh Ühendkuningriigis ja Eestis), seda realistlikumana tunduvad raamatu tegelastele Sir Humphrey Applebyle ja Sir Bernard Woolleyle ja omistatud mõttekäigud. Näiteks selline: „Iseenesest poleks selles midagi halba, kui riigiametil oleks vähem võimu. [—] Kuid kui riigiametil on vähem võimu, siis kaasneb sellega üks kahetsusväärne nähtus – nimelt on siis valedel inimestel rohkem võimu. [—] Alguses mulle tundus, et leidsin tema argumentatsioonis ühe vea: kuna poliitikuid valivad tavalised inimesed, siis kuidas nad võiksid olla valed inimesed? Demokraatlikus riigis peab ju võim kuuluma rahvale?

Sir Humphrey parandas mind: „Meil on Briti demokraatia, Bernard. See on teine asi. Briti demokraatia kohaselt vajame me süsteemi, mis kaitseks olulisi asju ja hoiaks neid sattumast barbarite kätte. Selliseid asju nagu kunsti, maa­rajoone, seadust ja ülikoole. Ja meie oleme see süsteem.“

Tal oli loomulikult õigus. Meie, riigiametnikud, kanname hoolt selle eest, et elu kulgeks tsiviliseeritult ja õiglaselt, et peale aeg-ajalt toimuvate üldvalimiste ei häiriks miski riigiaparaadi sujuvat funktsioneerimist. Juba alates 1832. aastast oleme me ette võtnud valijad tasapisi valitsemisprotsessist välja lülitada. Nüüdseks oleme jõudnud niikaugele, et nad valivad kõigest üks kord nelja või viie aasta tagant, ja võivad valida ainult seda, kumb kamp narre saab seekord võimaluse me tegevust häirida.“

Ühendkuningriigi parteipoliitikud ei ole osutunud ei vastutustundlikuks ega võimekaks, nagu näitab nende paaniline laevalt põgenemine pärast rahvahääletuse ootamatut tulemust. Järelikult on rohkem võimu riigiameti käes. Kui riigiamet on Brexiti vastu, siis töötab ta sihikindlalt selle takistamise nimel. Igal juhul üritatakse ära hoida artikkel 50 järgi avalduse esitamine. Näiliselt võib kõik tunduda aktiivsete kodanike ja ettevõtete initsiatiivina, kuid oleks naiivne arvata, et riigiameti käsi siin varjatult mängus pole.

Ja tulemus? Rahvusvahelise poliitilise tasandi sündmused paari lähema aasta jooksul võib ennustavalt kokku võtta taas Sir Humphrey sõnadega: „Leidsid aset teatud eraviisilised diskussioonid, mille käigus toimus aus ja siiras mõttevahetus ning millest kasvas välja rida ettepanekuid, kus lähemal vaatlemisel võis leida teatud üsnagi palju­lubavaid mõttearendusi, mis edasise arutelu käigus viisid arusaamisele, et välja käidud alternatiivseid tegevus­kavasid on tegelikult võimalik teatud tingimustel vastavalt vajadusele ühes või teises suunas diskreetselt modifitseerida, mis viiks esialgu lahkarvamusi tekitanud küsimuste ümberhinda­misele ning juhataks kätte kõigiti paljulubavate võimalustega tee saavutamaks märkimis­väärse kompromisslahenduse ja väljavaated koostööks, mis, juhul kui need sobivate vastastikuste järeleandmistega bilateraalselt jõustatakse, võib soodsa vastastikuse mõistmise õhkkonna olemasolul omada reaalseid võimalusi viia osapooled lõppkokkuvõttes vastastikku rahuldava lahenduseni.“

Eks siis Euroopa suurriigid lepivad paari aasta jooksul Ühendkuningriigi liitu jäämise eritingimused kokku ja britid omalt poolt korraldavad siseriikliku õiguse kõverteid pidi referendumi vale tulemuse võimalikult kiire unustamise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar