Ülestähendusi põranda alt

MEELIS OIDSALU

Kaasaegse kunsti klassikast võib leida näiteid, kus kunsti tehakse ka reaalsete tegude teel, näiteks Orlani iluoperatsioonid. Pildil Orlan 1983. aastal.

Kaasaegse kunsti klassikast võib leida näiteid, kus kunsti tehakse ka reaalsete tegude teel, näiteks Orlani iluoperatsioonid. Pildil Orlan 1983. aastal.

slagheap / Flickr / CC

Käisin 11. V Harju maakohtus ülekuulamisel, seekord Kaur Kenderi õudusnovelli „Untitled 12“ (edaspidi U12) kohtuasjas kaitsja kutsutud tunnistajana. Kohtuskäik andis võimaluse vahetult kogeda, milline on protsessil valitsev õhkkond, prokuröri ja kohtuniku suhtumine kohtualusesse. Kaur Kender ise ja kaastunnistaja Tarmo Jüristo on seda juba adekvaatselt kirjeldanud, seega sel pikemalt ei peatu. Küll aga vajavad täiendavat avalikustamist mõned sisulised küsimused, mis avalikku õiguskorda esindavaid prokuröri ja kohtunikku Kenderi teose puhul täpsemalt huvitasid. Mulle suunatud menetluslikke küsimusi (kas ma olen pornosõltlane ja mis ikkagi sunnib mind Kaur Kenderi kaitseks tunnistama) ma siin käsitlema ei hakka, seega pole tegemist ülekuulamise täieliku transkriptsiooniga. Toon ära olulisemad sisulised küsimused, mis kohut (avalikkust) huvitasid. Tunnistus on üles kirjutatud mälu järgi (küll vahetult pärast istungit), nii et võib esineda sõnastuslikke erisusi. Kursiivis on ära toodud mu hilisemad kirjalikud täiendavad märkused, mida pean oluliseks avaldada.

Küsimus: Kas U12 on pornograafiline ilukirjandus?

Vastus: „Pornograafiline ilukirjandus“ on oksüümoron. Pornograafia on seksuaalvahekorra kujutamine sugulise kire rahuldamise eesmärgil. See on puhtalt funktsionaalne tekst, mis on mõeldud konkreetsele sihtgrupile ja avaldatud ning levitatud vastavaid kanaleid pidi, enamasti tulunduslikul ja, nagu öeldud, sugulise rahulduse eesmärgil. Ilukirjanduslikku teksti iseloomustab kunstiline taotlus ning kunstina tarbimine. Kui tuua kujutava kunsti ajaloost näide, siis Marcel Duschampi 1917. aasta teose „Purskkaev“ kunstilisus seisneb ainuüksi selles, et funktsionaalsest kontekstist välja rebitud ese, antud juhul pissuaar, asetati näitusesaali. Pissuaar jäi pissuaariks, aga tema kunstisaali paigutamise taotlus ja argise objekti hilisem kasutamine taiesena võimaldasid väita, et tegemist on kunstiga. Kui siit tuua paralleel U12ga, siis siin ei piisa ainult teksti enda omaduste või kujutatava ainese uurimisest, see oleks nagu näeksime pissuaari ühtmoodi, sõltumata sellest, kas ta asub tualetis või kunstihoones. Teksti liigitamisel on oluline kontekst. Selleks et tekst liigituks ilukirjanduseks, peab olema ka selgelt tuvastatav kunstiline taotlus ja kriitiline osa retseptsioonist peab seda nägema kui kirjandusteost. Kui Du­champ asetas pissuaari näitusesaalil poodiumile, siis U12 puhul on Kenderi autor ja tema senine tegevus kirjanikuna see poodium, millel tema tekst seisab ja teksti retseptsioon kirjandusteosena n-ö näitusesaal.

Kui mõni Maaja püsiautor üritab seksiseiklusi kirjeldades olla kuidagi keeletundlikum või vormiliselt eksperimenteeriv, siis jääb see ikkagi pornograafiaks, sest kontekst ise – avaldamiskoht – kirjutab ette funktsiooni, mis on ikkagi sugulise kire rahuldamine. Seksuaal­vahekordades võidakse sageli kasutada erinevaid kostüüme, aga see ei tee seksuaalvahekorrast kunstilist teatrietendust. On olemas ka pornoteatrid vist Hollandis või riikides, kus pornoäri on liberaalsem, kuhu inimesed tulevad kokku ja vaatavad laval seksivaid inimesi ja taovad saalis pihku, aga ka see ei kvalifitseeru teatrikunsti alla, sest eesmärk, taotlus ja sihtgrupp on teised kui kunstilised. Samas on tehtud teatrietendusi, kus laval seksitakse, aga need kvalifitseeruvad teatrikunstiks, mitte pornoks, sest seksuaalvahekorda on esitatud kunstilises kontekstis.

Kenderi puhul on kõik tingimused olemas, mis võimaldavad teksti käsitleda transgressiivse kunstiteosena, tegemist on tunnustatud kirjanikuga, kes on ka U12 puhul oma kunstilist taotlust selgelt väljendanud ja seda teksti on tunnistatud (mh ka vande all ja kohtu ees) kunstiteoseks. Veelgi enam, Kaur Kender on end juba mõnda aega tagasi avalikult kuulutanud nihilistiks, seega pole transgressiivse teose loomine tema puhul ootamatu, vaid pigem ennustatav, loomupärane sündmus.

Küsimus: Mis on transgressiivne kunst? Milline on tema eesmärk, miks seda vaja on?

Vastus: Traditsioonilise esteetikakäsituse järgi ei ole puhtal kunstil definitsiooni järgi üldse otstarvet ega eesmärki väljaspool iseennast. Kunst peab XVIII sajandist pärit kantiaanliku käsituse järgi võimaldama isetut, huvitut kontemplatsiooni. Seega on küsimus mingi kunstiliigi või teose eesmärgist või kasulikkusest iseenesest tähendusetu. Samas ei ole küsimus eesmärgist U12 puhul täiesti asjatundmatu, sest trans­gressiivne kunst saboteerib kantiaanlikku esteetikakäsitust, teeb kunstilise objekti huvitu kaemise võimatuks füüsilist jälestustunnet või moraalset reaktsiooni provotseerides, muudab kunstiteose seega automaatse vastureaktsiooni instrumendiks. Seega, kui rääkida transgressiivse kunsti toimest, siis on see vastupidine harjumuslikule ja tema „ülesanne“ ongi esitada väljakutse traditsioonilisele peavoolu esteetikakäsitusele. See aga ei tee transgressiivset kunsti mittekunstiks. Hälbekunst on lihtsalt teistsuguse esteetika võimalikkuse manifestatsioon. Transgressiivne teos jääb ikkagi kunstiteoseks, s.t millegi võimalikkuse esituseks, mitte realisatsiooniks. Kaasaegse kunsti klassikast võib leida näiteid, kus kunsti tehakse ka reaalsete tegude teel (Marina Abramovići enesevigastamine või Orlani iluoperatsioonid), aga ka siis tehakse seda iseenda, mitte teiste peal. Samas on transgressiivne kunstiakt rünnak just instrumentaalsuse ja ratsionaalsuse vastu. Eesmärgipärasuse, otstarbekuse vastu. Mida tarbetum ja ratsionaliseerimatu on transgressiivse kunsti akt ise, seda enam ta end kehtestab. Mõistetamatus ja põhjendamatus on selle mängu osa.

Transgressiivse kirjanduse keskmes on karakter, kes eirab ühiskondlikke kokkuleppeid ja norme, on jälk või nihilistlik, mis sageli väljendub ebaloomulikus seksuaalkäitumises. Transgressiivne kirjandus võib väga detailselt kirjeldada mingeid jäledusi, nende jäleduste kaudu kujutatakse tegelase meeleseisundit. U12 peategelane on transgressiivsele teosele omaselt ilma siseeluta, s.t et tema olemus avaldub tema sundkäitumise, mitte tema mõtete kaudu. Tegelane saab ka iseendaga kontakti vaid oma hälbelise käitumise läbi, filmides oma seksuaalroimad üles, et salvestuse abil iseendaga kontakti saada: „see oli ainus tema, kes viibis seal imehetkes alaliselt, miski ei lohutand teda rohkem kui seda vaadata – iseennast oma ainsas õndsuse seisundis“. Seega ei ole rõvedad kirjeldused Kenderi jutus põhjendatavad pelgalt autori taotlusega lugejat šokeerida, vaid nad on jutustuse vältimatud osad, peategelase siseelu ja selle arengu projektsioonid. U12 tegelane ise ongi tema teod. Kui otsida U12 eesmärki, siis sarnaselt mõnegi teise hälbekultuuri ilminguga võib selleks olla autori soov juhtida tähelepanu ühiskonna kultuurilisele tardumusele, seda võib vabalt vaadata kui ühiskondliku meeleseisundi metafoorset kujutust.

Küsimus: Kellele U12 võib olla mõeldud kui mitte pedofiilidele? Kes seda loevad? Tavainimene ju ei loe sellist teksti.

Vastus: U12 on kunstiteosena esiteks lihtsalt olemas, ta on kultuuriline fakt. Kunst pole mõeldud selleks, et meile meeldida, meid valgustada, meid harida. Kunst ei pea meeldima, kunstil ei pea olema isegi taotluslikku sihtgruppi (küll aga peab olema publik, kes sellele reageerib ja teosena tunnistab). See teos ei olnud ka ilmselt mulle mõeldud, aga ma lugesin seda ja mul on hea meel, et ma sain sellise kogemuse osaliseks, isegi kui see kogemus oli ebameeldiv. Väide, et pedofiilid seda teksti avalikult tarbivad ning et sel on muu hulgas ka pornograafiline toime, vajab eraldi tõendamist.

Küsimus: Kas selline kunstiakt võib kuidagi üles kutsuda täiendavatele õigusrikkumistele ja hälbelise käitumise normaalsuseks tunnistamisele? Pedofiilid ju saavad seda avalikult lugeda.

Vastus: Hälbekunsti ajaloost ei leia näiteid, nagu oleks hälbekunst kuidagi normaliseerinud või legitimeerinud mingeid praktikaid. Ka hälbekunst ise on jäänud hälbeks, mis sest, et mõnigi neist teostest, mis ka täna võiks olla ebaseaduslikud, on murdnud sisse kohustuslikku koolikirjandussegi (nt Nabokov). Avalikku moraali ei saa kuidagi ohustada teosed, mis tekitavad jälestust: autori taotletud reaktsioon – avalik jälestus – on ise pigem hälbe hälbena ülekordamise akt. Kultuurne jälestus on piisavalt tugev regulatiivmehhanism, mis ei vaja täiendavat riigipoolset repressiivset sekkumist. Ainuke viis U12 kultuurilise hälbe staatusest välja saada on Kender kinni panna, siis on novellile koht kirjandusajaloos tagatud (trans­gressiivne vastukultuuri akt täiuslikult lõpetatud). Olen ka Kenderi jutustusele oma Eesti Ekspressis ilmunud arvustuses ette heitnud seda, et ta autoripositsioon on liiga peavoolu hoiakuid matkiv selle jaoks, et ta teos oleks tõeliselt julge transgressiivne akt, et ta jääb poolele teele. Et ta jutt on selgelt moralistlik ja loo moraal avaliku peavoolu moraaliga ühtiv: mõõdutundetu ihadele andumine viib täieliku hävinguni. Autor käsitleb U12 tegelase tegusid ilmselgelt perverssusena. Seega ei tee autori tegu teda ennast perverdiks ega pedofiiliks. Mis puudutab teose võimalikku laastavat mõju „normaalsete“ inimeste või noorsoo moraalile, siis seda mõju ei saa esineda, arvestades, et teos ise on nii jälestust tekitav ning nõuab lugemiseks tohutut pingutust jälestuse ületamise näol. Kender ei meelita lugejat kuidagi pahaaimamatult jutustust lugema, ei kutsu meid perverssusi õigustama, ei räägi sissejuhatuses lilledest ja liblikatest, et siis end teosele avanud lugejat paar lõiku hiljem rämeda pornoga kostitada. Kõik on kohe alguses bluntly there. Selle teose tarbimine on teadliku vaimset reflektsioonivõimet ja enesedistsipliini eeldava pingutuse, mitte pahaaimamatu pattulangemise akt.

Täiendavad märkused

Kohtuniku ja prokuröri küsimustesse on suhtutud hämminguga kui tunnistähtedesse prokuröri ja kohtuniku harimatusest. Ometi on tegu küsimustega, mis enamasti ükskõik millise transgressiivse kunstiaktiga seni on kaasnenud ja mida seetõttu pole alust üleolevalt eirata, olgugi et nende esitamise kontekst ja koht ise (s.t kohtuasi tervikuna) tunduvad vastuvõetamatud.

Tõdemus, et „kunstnik eksis“, on tüüpiline reaktsioon transgressiivsele kunstiaktile, sellised aktid tekitavad alati avalikku arutelu. Sisuliselt käib kohtus arutelu selle üle, kas transgressiivne kunst on Eestis üldse vastuvõetav. Transgressiivse kunsti moralistlik käsitlemine ei ole iseenesest kohatu. Vastupidi, see on sageli transgressori poolt oodatud (mitte ilmtingimata soovitud) tagajärg, teose enda lõpuleviimise eeldus. Samuti ei ole kuidagi definitsiooni kohaselt välistatud kriitiline hoiak transgressiivsuse vastu. Kindlasti vajab arutelu, miks on avangardne kunst üldse nii nihilistlikuks muutunud. Et need arutelud toimuvad kohtus ja suletud uste taga, on meie ühiskonna ebaküpsuse ja -kindluse märk. Arutelu toimumine kohtuasjana raamib küsimuse hoopis laiemalt: milline on riigi suhtumine kunstivabadusse, kas vastukultuur on lubatud ja kui ei ole, siis millised võivad olla selle tagajärjed?

Olen tunnistajana kohtus viibinud varemgi, aga ma pole näinud nii muretult erapoolikut kohtunikku. Pidin eraldi märkuse tegema, et mu kallal platnoilikult ei noritaks, vaid et tunnistuse andmine toimuks normaalsel, täiskasvanud inimesile kohase arutelu vormis. Kohtust lahkudes tundsin ebamugavus- ja piinlikkusetunnet. Selline kohtuasi ei jäta mulle mu riigist head muljet. See, mis seal kohtusaalis toimus, oli justkui mingi põranda­alune kohus, mis ei kuulu sellesse Eestisse, mida ma igapäevatööna võimalikult hästi kaitsta püüan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar