Üks roll

OTT KARULIN

Tallinna linnapea on muhe mees: juuksed küll koolipoisilikult seitlis, aga tukk pole arnotalilikult kammitsais, vaid langeb vallatult mitmes salgus laubale. Kuigi naeratus – sageli kelmikas ja alati soe – pole ta näol just harv külaline, paljastades hambarea tema halliga pikitud vuntside all, järgib ta kõnes alati vanarahvatarkust, et tark ei torma, alustades lauseid ettevaatlikult, igaks juhuks iga sõna vahel pausi pidades ja maheda hääletooniga. Tema nägu katab justkui vaevu aimatav skepsiseloor ning silmad ninale lükatud prillide kohal näivad alatasa küsivat, et milles nad mind siis nüüd jälle süüdistavad.

Pole kahtlustki, et üldjuhul ka süüdistatakse, mis sest, et Taavi Aas on vaid Tallinna linnapea kohusetäitja … Kas teate, et Aas on juhtinud Eesti suurimat omavalitsust juba 350 päeva? Esimene tähtpäev saabub 30. septembril, mil saab aasta sellest, kui Harju maakohus otsustas rahuldada prokuratuuri taotluse kõrvaldada menetluse ajaks Tallinna linnapea ametist kriminaaluurimise all Edgar Savisaar.

Broadwayl on igal staaril under­study, kes saab lavale juhul, kui põhitegijaga midagi juhtub (või kui viimasel on eelmine õhtu pikale läinud ja ta külmetust teeseldes päevasest etendusest loobub). Seega pole understudy nagu dublant, kes saab üldjuhul õpitud rolli üsna regulaarselt täita, vaid keegi, kelle õuele tuleb õnn käsikäes kellegi teise õnnetusega. Tavaliselt ollakse sülle kukkunud võimaluse üle ka väga õnnelikud.

Taavi Aasa rõõmupisarad on vähemalt avalikkuse eest varjatuks jäänud, tema jätkab nagu alati – nagu ta on seda teinud juba kümme aastat Tallinna abilinnapeana. Pole küsimust, millele Aas ei oskaks positiivselt vastata … „Kas linnapea ametist tagandatud Edgar Savisaar pääseb edaspidigi oma kabinetti?“ uurib teleajakirjanik. Ja Aas vastab: „Kabinet on praegu remondis, nii et tal polegi sinna asja,“ kinkides küsijale kauba peale ühe oma vallatu naeratuse, mis silmnähtavalt kantud rahulolust (ah, kus nüüd ütlesin!). Kui Põhja-Tallinna linnaosavanem Karin Tammemäe jagas valimiste-eelsel jõuluajal linnarahvale 14 000 euro eest linna vahenditest ostetud komme ja Aasalt uuriti, kas see on ametnikule ikka kohane käitumine, nentis toona veel abilinnapea rahulikult: „Sotsiaalne tegevus on kindlasti üks asi, millega linnaosad peavad tegelema.“ Jah, Taavi Aasa juhitud linnas on asjad korras: linnahalli tuleb 5300 kohaga kontserdisaal, Reidi tee projekt arvestab kõigi linlaste liikumisviisidega ja peagi hakkavad Tallinna linnapilti ilmestama ka retrotrammid (mis siis, et kesklinn on põhimõtteliselt kogu aeg üles kaevatud – tuleviku nimel!).

Muusikalis „Chicago“ on tegelane Amos, armukese mõrva eest vangi mõistetud kangelanna kergeusklik ja pühendunud abikaasa, kelle tunnuslaul kannab pealkirja „Härra Tsellofaan“, kus muu hulgas sõnad: „Olete te tähele pannud, et inimesed ei kuula, mis ma räägin? … Nad ei märkagi, et ma olemas olen“. Muusikali filmiversioonis mängib Amost, seda kurb­koomilist nähtamatut John C. Reilly – kas ta ei meenuta teile kedagi?

Taavi Aas vist ikka ei ole ka täie­õiguslik understudy, pigem teeb ta püstolit (nii nimetatakse seda, kui näitleja peab kibekähku õhtuseks etenduseks kellegi teise rolli ära õppima) – tema ainus eesmärk tundub olevat aeg kohusetäitjana üle elada, jäädes seejuures võimalikult nähtamatuks. Seejuures pole sugugi kindel, kas see valik on Aasa teadlik otsus või tuleneb tema võimete piiratusest.

Viimast ei tahaks sugugi uskuda, sest midagi selles tema kelmikas naeratuses on … mingi enesekindlus, mis kas petab ära või siis just paljastab, et Aasa rollijoonis on väga läbimõeldud, tugevalt lavastatud. Kardetavasti ei suuda keskmine valija nii nüansseeritud mängu siiski nautida ega seda äragi tunda. Seetõttu on raske uskuda, et Aasal õnnestub järgmisel korral koguda rohkem hääli kui viimastel riigikogu valimistel.

Pole hullu, publiku hulk pole ka teatris kõige olulisem näitaja ja ka 156 rahulolevat austajat on ju midagi. Eriti veel siis, kui pakkumisel pole mingi lihtlabane pinges rühi ja paatosest nõretava häälega kangelane ega võrgutavalt üleannetu pahalane, vaid pigem pooltoonides metatasandil mängiv härra Tsellofaan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar