Üks roll

OTT KARULIN

Kas tõesti on jää murdumas? Kaks aastat tagasi kirjutasin: „Mõned teemad on nii leierdatud, et isegi järjekordse artikli alustamine klišeega ei tundu kohatu. Seega siin see parafraas on: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka ravikindlustus,“ ütleb riik. Aga ravikindlustust ei tulnud, seda ei ole vabakutselistel tänaseni, ja nii jääb üle vaid jumala armule loota (nagu klassik on kirja pannud)“ (Sirp 23. IX 2016).

Seda, et igas eestlases on nii töökat Mäe Andrest kui ka Oru Pearut, kes tahaks pigem vähema vaevaga töö tehtud saada, tõestavad ka kaks sel nädalal avalikustatud teksti: uuring „Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile – kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustuses?“ (tellija sotsiaalministeerium, teostaja poliitikauuringute keskus Praxis) ja tööandjate keskliidu manifest „Ajaga võidu“.

Tööandjate veendumus, et heaolu kasv „saab tugineda ainult tugevale majandusele – ühtegi teist viisi pole,“ on ootuspärane. Küll aga tekitab küsimusi see seisukoht: „Riik ei jäta kedagi maha, aga ta ei tohi soodustada ka õpitud abituse teket … Me ei tohi jätta teel maha väetimaid ega neid, kes ei saa ise hakkama, kuid me ei tohi ka kujundada oma riigist abituse õppimise meistriklassi.“ Teisisõnu, tööandjad pelgavad, et kunagi heaoluriigis kaob eestlastel tahe Andres Paasi kombel tööd rügada, mida aga ei saa vananeva elanikkonna ja väheneva tööjõuga riik endale lubada. Väike riik on kallis riik, see on selge, aga kas peab kuulutama just ebavõrdsuse paratamatuks, on teine asi. Õnneks pakuvad tööandjad ka lahenduse, milleks on panustamine haridusele. Selle saavutamiseks soovitatus on üksjagu ebaloogilisust: õpetajate palga tõstmine on kindlasti vajalik ja toob koolidesse võimalikest parimad, aga kuidas küll teenib võimalikult paljudele hea hariduse tagamise eesmärki tasuline kõrgharidus. Manifestis öeldakse: „Tehnoloogia areng kasvatab maailma inimeste vahelist heaolulõhet: ühele poole jäävad teadmiste ja oskustega, teisele poole ilma nendeta inimesed. Eesti ülim vastutus on tagada noortele võimalus olla heaolupoolel,“ ja sellest jääb mulje, et tööandjad on vanematele põlvkondadele juba käega löönud ja peavad ressursitõhusaks keskenduda järeltulevatele põlvedele.

Eks võib ka nii, kuigi Praxise uuringu järgi on Eestis hinnanguliselt kuni 120 000 tööealist inimest, kellel puudub püsiv ravikindlustus. Kuna nende seas on ka palju vähese haridusega inimesi, siis selles osas on tööandjate ja Praxise näpuviibutus riigi poole ühesuunaline. Samuti kuuluvad selle 120 000 hulka naised, kes kaotavad ravikindlustuse pärast lapse kolmeaastaseks saamist, ning need, kes töötavad mitme (võlaõigusliku) lepingu alusel ehk kelle sissetulekud on ebaühtlased. Viimaste hulka kuulub palju loovisikuid.

Orupearunduses või õpitud abituses pole noori emasid ja neid, kes kas paratamatusest või kiirest kohanemisvõimest läinud kaasa muutunud töökäsitlusega – täistööajaga ühe tööandja juures töötamine väheneb – süüdistada ehk mõtet. Seda enam et lahendused on imelihtsad, nagu näitab ka Praxise uuring. Emade puhul piisaks, kui haige­kassa saadab enne lapse kolme­aastaseks saamist tema vanemale teate peatse ravikindlustuse lõppemise ja edasiste võimaluste kohta. Jah, te lugesite õigesti: meie vägev e-riik ei ole sellise e-kirja saatmiseks seni suuteline (või tahteline?) olnud. Ebaühtlase sissetulekuga inimeste, sh loovisikute ravikaitse tagaks aga arvutamise põhi­mõtete muutmine ehk kui praegu arvestatakse ravikindlustuse kehtimiseks isiku eest makstud sotsiaalmaksu vaid viimasel kalendrikuul, siis edaspidi võiks vaadata eelnevat 12 kuud. Nii saaksid ravikindlustuse ka need, kes on eelneva aasta jooksul (kuigi mitte ühtlaselt igal kuul) maksnud sotsiaalmaksu summas, mis ületab samal 12 kalendrikuul kehtinud sotsiaalmaksu kuumäärade summa, mis ülejäänutelegi kindlustuse tagab.

No lõpuks ometi!

Arvestades, kui kaua on selle muudatuse vajalikkusest kultuuriajakirjanduses kirjutatud, on selge seegi, et Praxise uuringu kõige põhimõttelisem soovitus – minna Eestis üle universaalse ravikaitse süsteemile, mille puhul kaasneks õigus riiklikele tervishoiuteenustele automaatselt residendi staatusega – ei lähe täitmisele veel niipea. Juba on (ühis)meedias ilmunud üksjagu poliitikute jt sõnavõtte, kus nähakse universaalses ravikaitses soovimatut kasvulava Oru Pearudele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht