Üks roll

ELO KIIVET

Mis on linnukesel muret?

Leena Krohni raamatus „Inimkuues“ (1976, eesti keeles 1987), mille järgi on tehtud ka lastefilm „Pelikanimees“ (2004), otsustab Soome rannale jõudnud pelikan hakata inimeseks, sest nii tundub huvitav. Maskeeritud lind tahab olla härrasmees, kolib korterisse, leiab sõbrad ja armub. Tema seiklused on pigem lõbusad ja saavad alguse huvist ja põnevusest, aga mis siis, kui lindudel ei olegi varsti enam muud võimalust kui ellujäämiseks linna kolida?

Mis on linnukesel muret? Tema loodab looja peale … või siis valitsuse – või eriplaneeringu.

Metsauudistest on Est-For Investi eestvedajad tulnud välja uue geniaalse plaaniga, kuidas tartlaste vastuhakk murda (eks ole kogu protest ju ainult ülikoolilinna sumbunud õhust tulenev egoism, kadedus ja kängumine, mitte mure kogu riigi keskkonna pärast või planeerimismenetluse-seadusloome läbipaistmatuse kriitika). Kolime tehase Tabiverre! „Tartu linnasüdamest oleks see linnulennult 21 kilomeetri kaugusel. Seal paksu metsa sees ei oleks tehas tartlastele tajutav ega nähtav,“ kirjeldavad ärimehed oma unistust ja uut plaani (Eesti Päevaleht 4. VI). Mis seal enam norida, et reostus satub ikka Emajõkke, et lubatud imetehnoloogiast ei tea me midagi, sest hei – peaasi et tehaseraibe saab metsa, silma eest ära. Loodetavasti saab nüüd veidi tehaserahu. Ja jaanitule ümber saame meelt muutnuna rõõmsalt laulda Juhan Viidingu sõnadega „kallid põrsakesed võtke mindki mängu / seda iialgi te siis ei kahetse / halvad hundid jah tõepoolest metsa mingu / mina jäägu sest et ma ei sigatse“.

Mis on linnukesel muret? Hüppab seal, oksa peal … Või siis äkki enam ei hüppagi?

Riigimetsas on raierahu 15. aprillist 15. juunini. Ei ava seda ükski linnapea ega minister, ei käi sellega kaasas küünlasüütamised, lastelaulud ega tsirkus. Samamoodi nagu relvarahu kipub jääma tihti ainult paberile ja kui esimene närviline sõjamees kogematagi ühe paugu teeb, puhkeb hullus uuesti, ei vaiki harvesterid ka praegu. Lindude pesitsemisaeg äriplaani ega Exceli tabelisse ei mahu, mõne metsamehe sõnul avaldab suisa vastupidist mõju: kui konkurents on suurem, on ka hind kõrgem ja nõudlus karmim ning aega hinge tõmmata kasumisurve lihtsalt ei luba. No et ta saab ju aru küll, et nii ei ole väga ilus, aga vat kasum pressib aina peale ja ei jää muud üle. Tema (inim)pere väärikas eksistents või (anonüümsed) linnukesed, selline valik.

Ornitoloogiaühingu sõnul jääb ka RMK raierahu liiga lühikeseks ja peaks kestma vähemalt kolm kuud, sest juuni lõpp ja juuli algus on kõige aktiivsem pesitsusaeg (ERR 15. IV). Ja kuigi algatus on tore, jääb see nõdraks, kuni enamik erametsaomanikke sellega kaasa ei tule. Ja mis siin rääkida metsameestest, kui isegi keskkonnainspektsiooni osakonna juht selgitab oma maailmanägemist nii: „Linnupesad tõenäoliselt hävinevad, kuid seetõttu ei jää lindudel pesitsemata – nad suudavad leida uue pesitsuskoha. Linnastunud ja loodusest võõrandunud inimesed arvavad, et nad peavad kaitsma kõike ja kõike surnuks armastama.“ Metsaomanik võib raiuda just sel ajal, mil soovib, sest selline olla ühiskondlik kokkulepe (Lääne Elu 2. VI). Eestis on eraomand püha ja kõige tähtsam õigusselgus. Nii on lihtsam raiet mitte keelata ühelgi juhul.

Mis on linnukesel muret? Kust ta saab, mis ta sööb?

Tõesti, mida sööb üks lind, kui isegi looduskaitsealal on kadunud 27 aastaga üle 75 protsendi putukatest. Ja inimesed saavad nautida „esiklaasi efekti“, sest soojal suvepäeval jääb auto esiklaas puhtaks ja pesema peab mitu korda vähem (Postimees 19. XI 2017). Harvesteride asemel tuleb siin aga vaadata süüdistavalt hoopis intensiivse põllumajanduse poole, kus kasutusel putukamürgid tekitavad lumepalliefekti: vähemaks jääb kõiksugu taimede tolmlemine (sh heade ehk inimesele „kasulike“ oma) ja kasinamaks loomade-lindude toidulaud. Pesa ehitada ei lasta, lapsi üles kasvatada ei lubata, süüa ei leia enam kusagilt – nii peabki lind kolima linna, kohanema tsivilisatsiooni võlumaailmaga. Ja lootma, et hakipeletite asemel leiab ta sealt sõbrad.

Kristiina Ehini värsid soovitavad siis, kui metsad on lindudest tühjaks saanud: „Siis täitke vaikus tehislindudega / kes säutsuvad ja midagi ei palu / Kord aga päriselu ehtis seda / kännulaant täis kurba kaotusvalu“.