Üks roll

VALLE-STEN MAISTE

Kord olla külateel maakonnaliinibussi astunud üks veider, lapsepõlves nii üld- kui ka logopeedilisest haridusest ilma jäänud tohletanud mees. Kaas­reisijate küsimuse peale, kes oled ja mis sul mõttes mõlgub, vastanud kreatuur: olen ettetuulutaja, reageerin kutsetele minevittu ja tulevittu. Tänaseni ma ei uskunud seda lugu ega niisuguse tuulutaja olemasolu, pidasin seda lihtsalt rahvajutuks.

Ma ei ole kunagi kohtunud Igor Mangiga ega lugenud ainsatki tema kirjutatud rida. Mang oli üks neid täiesti ebareaalseid veidrusi, millest mul oli seni õnnestunud kauge kaarega mööda käia, nagu ka väljaannetest, milles võib leida pealkirju nagu „Kliendi kass tappis strippari mao“, „Sissejuhatus imelisse mopimaailma“ või „Vaata pilte bussipeatusest, kus peeti kinni pedofiil“ jms.

Nüüd enam ettetuulutajast mööda ei saa. See bisarne kurioosum laiutab kõikjal. Meestearst Margus Punabi sõnul ei ole probleem ühes perverdis, vaid tuhandetes vaimselt ebastabiilsetes manipuleeritavates inimestes. Niisugune lähenemine on siiski lihtsustav. Mõistan abivajajaid, kes meie raskesti kättesaadavas, kiirustavas ja pinna­pealses meditsiinisüsteemis hätta jäetuna ükskõik kust leevendust ja mõistmist otsivad.

Ometi olin üllatunud, kui lähinädalatel kohtasin ridamisi naistuttavaid, kes kirjeldasid, kuidas Mangi-nimeline on nendega seksistlikult käitunud või lausa ahistada püüdnud. Millegipärast arvasin, et lisaks sellele, et ma ei tea midagi Mangist, ei tunne ma ka kedagi, kes tunneks kedagi, kes tunneb Mangi.

Mitmed neist juhtumistest olid aset leidnud juba enam kui kaks aastakümmet tagasi. See tuletas taas meelde viimasel ajal tihti kõlanud küsimuse: miks ahistamisjuhtumitest just nüüd rääkima on hakatud? Mitte ainult paadunud meesšovinistid, vaid ka arvukad mõjukad naised (Deneuve’i kirjale allakirjutanud) ning koguni feminismi klassikud nagu Germaine Greer on pidanud teemapüstitust aegunuks ja ülepaisutatuks. Tõik, et Mangi-sugused töllid on saanud aastakümneid probleemitult käe naisterahvastele püksi ajada, annab siiski tunnistust, et naisi ja mehi koheldakse meie maailmas vastu­võetamatult ebavõrdselt.

Palgalõhe, ebavõrdne pääs ühiskonna võtmepositsioonidele jms on vaid selle pahe talutavam, veepealne pool, ehkki sedagi ei soovita tunnistada. Hiljuti räägiti BBC soolisele võrdsusele pühendatud „Uurimise“ („Inquiry“) saates soovahetusoperatsiooni teinud neurobioloog Ben Barresist. Barbarana sündinud teadlane koges ülikoolipõlves pidevat diskrimineerimist: arvati, et keerukaid matemaatikaülesandeid lahendab ta eest poisssõber, konkurssidel kaotas ta endast kehvematele meestele jne.

Pärast operatsiooni märkas Barres, et need, kes tema soovahetusest ei teadnud, kohtlesid teda akadeemilises maailmas senisest märksa suurema austusega, kuni selleni välja, et üks teadlane kommenteeris: „Ben Barresi seminar oli suurepärane, tema töö on õe omast palju parem,“ arvates, et Barbara on Beni õde. Kui arutlesin neil teemadel tuttavatega, väljendati veendumust, et Ben elas küll väga imelikus keskkonnas ning meie maailmas ei saa niisuguseid probleeme olla. Teataval määral tundus mulle endalegi nii.

Asjaolu, et Eestis on arvukalt naiste­rahvaid, kellega Mangi-sugune aastakümnete vältel inetult käitunud on, kuid kellelegi pole seni pähegi tulnud selle üle avalikult kaevelda, annab aga tunnistust millestki tülgastavamast kui pelk klaaslagi jms. Rebecca Solnit on osundanud levinud mõtteviisile ja kõnepruugile käsitleda naisi kui (kapitalistlikke) vidinaid, mänguasju või elutuid trofeesid.*

Esemestav suhtumine naistesse avaldub NBA kunagise staari Wilt Chamberline’i hooplemises, et ta on maganud 20 000 naisega (mitu uut inimest igal jumala elupäeval), Donald Trumpi mentaliteedis ja lugematutes fotodes, millel ta tibikuhjas poseerib ja selleski, kui meie konservatiivid, kes ise juba kolmandat korda (endast 30 aastat noorema naisega) abielus olles naistele pereväärtusi ja emarolli ette kirjutavad. Pole ime, et kõiksugu töllid jm kohtlased kreatuurid liputajatest ettetuulutajani eeltoodud mustri järgi toimivad.

Elame seksistlikus maailmas, kus paljude meeste eluhoiak on sügavalt ebameeldiv. Mangisse-puutuva vohamine on tülgastav, ometi tuleb tema­(suguste) nilbuste lahkamist jätkata. Nii on ettetuulutaja tegevusest tuleviku mõttes kordki ehk mingitki abi.

* Rebecca Solnit, A broken idea of sex is flourishing. – Guardian 12. V 05.2018