Üks roll

OTT KARULIN

Eesti hümn on kõigi huulil. ERRi läbimõtlemata aastavahetusetavade innovatsioonikatse riivas paljude rahvustunnet, aga tõi ka uuesti päevakorda meie hümni sobivuse küsimuse. Teema algatas ajakirjanik Alo Raun, kes küsis: „Kas tõesti on see poolteist sajandit vana laul – ühe Soomes elanud sakslase viis, millele Johann Voldemar Jannsen tegi eestikeelsed sõnad – parim valik Eesti hümniks? … Kui hümnist juttu teha, leitakse sellel tihtipeale puudusi. Ühed pooldavad laulu kohendamist, näiteks jumalale viitavast salmist loobumist, teised ulatuslikumat sõnade uuendamist, kolmandate südames heliseb hoopis „Mu isamaa on minu arm” või mõni kolmas viis,“ ning tõdes, et praegune hümn „kuulub nii viisilt, sõnadelt kui ka üldmuljelt üle-eelmisse sajandisse, mis teeb nooremale põlvkonnale sellega suhestumise keeruliseks“ (Eesti Päevaleht 7. I).

Raunale apelleeris Kari Käsper, kes toetas mõtet hümni sobivuse üle mõtteid vahetada ning sellele reageeris omakorda Jaak Madison, kelle arvates „on olemas teemasid, mille üle enamik ühiskonnast ei tahagi arutleda“ (Eesti Päevaleht 9. ja 10. I).

Seda vaidlust jälgides meenus mulle Itaalia lavastaja Pippo Delbono „Dopo la battaglia“ („Pärast lahingut“), kus on järgmine stseen: lavale tuleb valge paruka ja valge (ingli?)rüüga vana mees, käes Itaalia lipp, mida ta Giuseppe Verdi ooperist „Nabucco“ tuntud „Orjade koori“ saatel lehvitab. Nägin seda lavastust Peterburis festivalil, kus see stseen kuidagi ülejäänutest ei eristunud. Veebist leiab aga „Dopo la battaglia“ Itaalias antud etenduse video, kus publik üksmeelselt püsti tõuseb. Põhjus selliseks austusavalduseks on muidugi lihtne. Kuigi Itaalia ametlik hümn on 1847. aastal kirjutatud „Il Canto degli Italiani“ („Itaallaste laul“), on paljud itaallased läbi aegade pidanud mitteametlikuks rahvushümniks just sedasama „Orjade koori“ („Va, pensiero“) 1842. aastal kirjutatud ooperist. Muide, „Itaallaste laul“ sai poolametlikult hümniks alles pärast Teist maailmasõda ning lõplikult, s.t seadusesse raiutuna alles eelmise aasta 4. detsembril. Ka „Orjade koori“ on korduvalt Itaalia ametlikuks hümniks pakutud: näiteks 1981. aastal ajakirjaniku Giorgio Soavi ning 2009. aastal senaator Umberto Bossi poolt.

See, et riigi ametlik hümn polegi kusagil seaduses sellisena sätestatud, ei ole sugugi harukordne. Ka Soome hümn „Maamme“ („Meie maa“), millega meie hümn viisi jagab ja mis on loodud 1848. aastal Porvoo 500. aastapäevaks, on ametlik seaduseta. (Kuigi lipp ja vapp on seaduses kirjeldatud.) Ja sarnaselt Itaaliaga on Soomeski üksjagu neid, kes peavad tõeliseks hümniks hoopis üht osa 1899. aastal Jean Sibeliuse kirjutatud sümfoonilisest poeemist „Finlandia“. Et viis sai rahva seas populaarseks, kirjutas helilooja selle terviklikuks looks ümber ning see sai ka sõnad. Tõsi, tänapäeval teatakse seda nn „Finlandia“-hümni küll pigem 1941. aastal kirjutatud Veikko Antero Koskenniemi sõnadega.

Üks põhjus, miks see „Finlandia“ viis ametlikuks hümniks ei pidavat passima, on selle muusikaline keerulisus. See (vastu)argument kerkis esile ka Eesti hümni debatis, kui koorijuht ja muusikapedagoog Riho Leppoja arvas: „Praegune hümn on oma ulatuse poolest küllalt mõistlik, nii et kõik saavad temaga hakkama. Muidugi peab valima õige helistiku. Kui liiga kõrgest noodist alustada, siis ei tule paljud toime sellegagi. „Mu isamaa on minu arm” näiteks pole üldse lauldav, ta on juba nii suure ulatusega“ (Eesti Päevaleht 10. I).

Viimast ei saa aga ilmselt öelda liivi rahvalaulu „Puhu tuul ja tõuka paati“ kohta. Kolleeg meenutas, kuidas ta hiljuti Lätis konverentsil käis ning seda alustati justnimelt selle lauluga, mis läti keeles kannab pealkirja „Pūt vējiņi“. Ka sel korral tõusid kohaletulnud (lätlased) püsti, sest kuigi ametlikuks Läti hümniks on Kārlis Baumanise poolt 1870. aastal kirjutatud ja 1920. aastal ametlikult hümniks määratud „Dievs, svētī Latviju!“ („Jumal, kaitse Lätit!“), oli just „Pūt vējiņi“ Nõukogude okupatsiooni ajal, mil ametlik hümn oli keelatud, see lugu, mida rahvusliku uhkuse väljendusena lauldi. Muu hulgas laulupidudelgi, nagu ka Lydia Koidula sõnadele Gustav Ernesaksa loodud koorilaulu „Mu isamaa on minu arm“.

Nii et ei ole me üksi oma kahtlustes ega ka tavas, et peale ametliku hümni on huulil ka rahvahümn, mis esimest kenasti täiendab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming