Üks roll

TIINA KIVIKAS

Sama vääramatult, kui tulevad Hispaanias 21. detsembri valimised, tulevad Galiciast, sellest udusest ja vihmasest piirkonnast, kõik need vankumatud tinasõdurid: Fidel Castro esivanemad pärinesid Galiciast, caudillo Franco oli galeeg ja nüüd siis Mariano Rajoy, 2011. aastast Hispaania peaminister.

Pärast Franco surma võeti 1978. aastal vastu uus Hispaania põhiseadus, millega tagati ka autonoomsetele piirkondadele suuremad õigused. Jäme ots, eriti majanduses, jäi küll Madridile, kuid Kataloonia ja teised autonoomsed piirkonnad said omavalitsuse, katalaanid võisid jälle kasutada katalaani keelt piirkondliku keelena ja ka koolis. Aastatega tekkis aga rahulolematus, eriti selle­pärast, et Kataloonia pidi oma tuludest keskvalitsusele liiga palju ära andma. Läbirääkimiste tulemusena sõlmiti 2005. aastal Kataloonia eestvedamisel autonoomsete piirkondade ja Madridi vahel uus paljude soodustustega autonoomiaseadus, mille Hispaania parlament aasta hiljem ka kinnitas. Ent oli üks partei, Partido Popular Mariano Rajoyga eesotsas, kes kokkulepitut ei aktsepteerinud, vaidlustas selle ja kaebas konstitutsioonikohtusse. Nagu kuuma kartulit veeretasid kohtunikud seadust oma käes, aeglaselt jahvatavad kohtuveskid ka Hispaanias, kuid 2010. aastal kuulutati see seadus häältega 6/4 õigustühiseks. Nii et ei ole katalaanid rahvus, ei või rohkem omatulu endale jätta. Vankumatu tinasõdur Rajoy sai, mis tahtis, ja sai ka 2011. aastal pea­ministriks.

Kuidas võidetakse poliitikas erimeelsused? Kas vastase nurkasurumisega või läbirääkimistega? See vankumatu tinasõdur pole teinud aastatega ühtegi järeleandmist ega sammu kokku­leppe suunas, vaid maksab aina kätte 2005. aasta eest. Pole siis ime, et pärast iseseisvuslaste võimuletulekut hakkas Kataloonia valitsus rääkima tõelisest iseseisvusest, eraldumisest.

2014. aasta referendumi kuulutas Rajoy õigustühiseks. Siis oleks veel olnud võimalik vahendajate abiga mingi kokkulepe saavutada, aga Euroopas keegi vastasseisu ei märganud –Hispaania on ju demokraatlik riik. Sel sügisel kuulutasid katalaanid välja uue referendumi. Vähegi mõistlikum tinasõdur oleks püüdnud mingilegi kokkuleppele jõuda, aga Rajoy mitte. Otse vastupidi: paar nädalat enne referendumit sulges keskvõim hääletuspaiku, korraldas läbiotsimisi ja korjas ära trükitud hääletussedelid. Euroopas ei kergitatud kulmugi – Hispaania on ju demokraatlik riik. Referendumi­päeval saadeti rahva kallale märulipolitsei, kes peksis kumminuiadega ja tulistas inimeste pihta kummikuule. Ei mingit protesti Euroopa Liidust, sest Hispaania on ju demokraatlik riik. Alles pärast seda, kui televisioonis oli seda vägivalda näidatud, järgnes liidu­poliitikute põgus kulmukortsutus. Selle peale palus vabandust Hispaania valitsuse pressiesindaja, mitte Rajoy. Jumal hoidku! See kõik on riigi siseasi ja Hispaania on ju demokraatlik riik.

Demokraatlikult valitud Kataloonia parlament saadeti laiali, osa ministreid pandi vangi ja Rajoy kuulutas välja uued parlamendivalimised. Kui Rajoylt küsiti, mis juhtub, kui 21. detsembri valimistel võidavad iseseisvuse pooldajad, vastas ta: siis rakendub paragrahv 155 ehk Hispaania keskvõim võtab Kataloonia juhtimise üle.

Aga nüüd see iva. Mis on lahti Euroopa demokraatiaga? Miks on see demokraatia liidu ühes otsas niisugune ja teises otsas teistsugune? Miks euroopalikud alusväärtused kõiguvad Poola kohtusaagaga, kus president isegi kogu seadust välja ei kuulutanud, aga inimeste peksmine Barcelona tänavatel neid väärtusi ei puuduta? Ka demokraatlikult valitud parlamendi laialisaatmine on väärtuskõlbulik. Miks Ungari ja Slovakkia ärritavad Euroopa Liitu, ent Madridis toimunud Hispaania ühtsuse meeleavaldus, kus oli näha ka falangistide lippu ja noored laulsid täiest kõrist Franco-aegset hümni „Cara al sol“, käed falangistide tervituseks püsti, ei põhjusta mingit reaktsiooni? Hispaania on ju demokraatlik riik.

Jean-Claude Junkerist sai hiljuti Salamanca ülikooli audoktor, tseremoonia käigus patsutas ta Rajoyle sõbralikult õlale ning lubas Euroopa Liidu täielikku toetust. See Euroopa demokraatia meenutab juba kangesti koolikiusamist. Ühised väärtused on taandatud valikväärtusteks.

Aga Anderseni muinasjutust ju mäletame, mis vankumatust tina­sõdurist lõpuks sai. Kui ikka tuleb tõmbe­tuul …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming