Üks roll

OTT KARULIN

„Nuta mulle jõgi,“ laulis nooruke Justin Timberlake oma esimesel sooloalbumil „Justified“ ehk „Õigustatud“ (2002). Laulu turustamisvankri ette rakendati laulja ohtralt meediakajastust leidnud suhte purunemine popp-printsessi Britney Spearsiga ja nii jalutabki Timberlake laulu videos nagu tõeline jälitaja oma ekstüdruksõbra tühjas majas, aeledes seal nimetu brünetiga ning laulab: „You were my sun, you were my earth / But you didn’t know all the ways I loved you, no“ („Sa olid mu päike, sa olid mu maa, / kuid ei teadnud, kuis armastasin sind ma“).

Lugedes viimaste kuude „uudislugude“ pealkirju Eesti meedias, jääb samuti mulje, justkui igatsetaks taga endist armukest, kes on ajakirjanikud ebaausalt üksi lahinguväljale võitlema jätnud. Esimene nutukoor tegi noka lahti ID-kaardi sertifikaatide turvariski uudise järel, kui ridamisi ilmusid lood pealkirjaga nagu „ID-ehmatusest tõotab saada häving“, „Eesti ID-tragöödia“, „Muinasjutt digiriigist“, „ID-kaardi kriis“ (kõik Postimehes), „Appi! ID-kaardi sertifikaatide uuendamisega on kiire, aga kuidas seda teha?!“, „Hiiglasliku turvariski tõttu suletakse ID-kaartide sertifikaadid“ ja „Eesti e-mürts kajab vastu kogu ilmas“ (Äripäev). Kogu selle hävingu ja korvamatu mainekahju ennustamise ning ahastamise taustal jäid ilmselt paljudel lugejatel märkamata rahulikumas toonis seisukohad, mida siiski ilmus (kuigi väga üksikuid). Nii kirjutas Henrik Roonemaa: „Ärge muretsege, mitte midagi ei juhtu. Juurdlust toimetavad asjatundjad. Meie andmed on kaitstud, kõik kaardid saavad ajapikku uuendatud. Eesti riik jääb püsima“ (Postimees 2. XI).

Tagantjärele teame, et õigus oli Roonemaal ja mitte hunti hüüdval meedial, sest kuigi sertifikaatide uuendamine oli tülikas ja kohati silmapilk võimatugi, poleks mitte midagi juhtunud, kui ajakirjandus oleks paanika tekitamise asemel selgitustööd teinud: turvariskiga sertifikaatide sulgemise järel oli oht elimineeritud ja aega ID-kaarti vahetada maa ja ilm (enamik kodanikest ju ei kasuta seda iga päev ja neist, kes tõepoolest sageli end digitaalselt identifitseerima peavad, on paljudel kasutusel mobiil-ID).

Rahulik teemakäsitlus käinuks märksa paremini kokku ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksiga, kus kirjas: „Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist“. Selle punkti teise osa, kriitilise jälgimisega on meil justkui kõik hästi, aga igakülgse teabe vahendamises eelviidatud lugusid küll süüdistada ei saa.

Kui Timberlake kurdab oma jõenutuloos, et „Now you tell me you need me / When you call me on the phone / Girl I refuse“ („Nüüd sa vajad mind, / helistad mulle, / ma ei võta vastu“), siis endine valitsuspartei ja praegune opositsiooni suurim jõud Reformierakond ei pea eriti muretsema, et nende sõnum meedia vahendusel suuresti võimendatuna avalikkuseni ei jõua. ID-kaardi juhtum oli vaevalt oma uudisväärtuse kaotanud, kui ette võeti järgmine teema: tulumaksuvaba miinimumi arvestamine uuel aastal. Jälle kuulutasid pealkirjad kõige halva saabumist kuni selleni välja, et nõuti valitsuse väljavahetamist, sest „valimistel ei andnud Eesti vabariigi kodanikud kindlasti mandaati vasakpöördeks,“ kuivõrd „neli parempoolset erakonda said kokku 58,2 protsenti häältest“ (Postimees 16. XI). Seda, et Reformierakonna valitsemise ajal oli opositsiooni toetus küsitlustes suurem, artiklis targu ei mainita.

Kulus veel peaaegu nädal, enne kui hakkasid ilmuma lood, kus toodud ära nii see, palju maksumaksjaist siis tegelikult uue süsteemi tõttu sissetulekus kaotab (hinnanguliselt 59 000 ehk kümme korda vähem, kui on võitjaid), kui ka juhised sobivaima tulumaksuvaba miinimumi arvutamiseks. „Tulumaksureform on nüüd sealmaal, kus ainult kõmisevast retoorikast enam ei piisa, vaid inimesed vajavad ka asjatundlikke nõuandeid, kuidas tuleval aastal tulumaksu maksmist korraldama hakata,“ kirjutab Eesti Päevaleht oma juhtkirjas (21. XI), aga kui te arvate, et sellega raputati tuhka pähe iseendale, siis eksite – tsiteeritu käis Jüri Ratta pihta.

Muide, sellesama Timberlake’i popplaulu pealkiri oli vähemalt minu tutvusringkonnas üksvahe käibel kui reaktsioon põhjendamatule halale – sageli kujul: „No nuta mulle jõgi tõesti!“ Viimaste kuude meediapildi järgi võib vist ennustada selle fraasi comeback’i.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming