Üks roll

MARIA MÖLDER

Valdur Talts oli õigustatult tänavuse laulu- ja tantsupeo ebaametlik maskott, sest ta hoidis rongkäigu tempo hästi ornungis ning vastutas kogu peo transpordikorralduse eest. Nagu laulu- ja tantsupeol hoitakse vormis rahvuskultuuri, nii püüab SEB Tallinna maraton inimestesse süstida tervisliku eluviisi pisikut. Ehkki alati on olnud neid, keda sport ei huvita või kellele tundub enese liigutamisega liputamine kohatu, on tänavuse jooksupeo vastaste hulk püstitanud rekordi. Miks? Sest jooksjate liikumistrajektoor mitte lihtsalt ei häirinud inimeste elurütmi, vaid eraldas ühe poolsaarel asuva linnaosa ülejäänud linnast ja jättis ka infovaakumisse.

Sellised kerged ebameeldivused olid kaela läkitatud põhjatallinlastele, sh „boheemlasliku“ Kalamaja inimestele, kelle närvid on pidevalt pingul olnud 2013. aasta kevadest, kui Soo tänava remondiga algasid Kalamaja liikluses „ajutised ümberkorraldused“. See tähendab siiamaani pidevaid eksperimente, ühesuunaliste tänavate üleöö edasi-tagasi keeramist, (surmaga lõppenud) liiklusõnnetusi ebaloogilistel ülekäigukohtadel ja asumiseltsi aktivistide ennastsalgavat tööd, et linnaruumi ei kujundataks ainult autodega arvestades. Põhja-Tallinna elanikud ootavad ammu Tallinna transpordiametisse sellist kompetentset spetsialisti nagu Talts. Kohalikud mõistavad hästi: elanike arv asumis kasvab ja võimalusel tuleks autoga liikumist vältida, sest on vaid üksikud läbipääsud Kopli poolsaarelt ülejäänud linna, needki sageli umbes. Sel suvel, trammitee remondi ja Kultuurikatlas peetava ELi eesistumise aegu, on elanike kannatus veelgi rohkem proovile pandud.

Arukas korraldaja mõistab, et sellest linnaosast võiks praegu põhjendamatud ümberkorraldused eemal hoida, sest elanikel on vaja kas või üht päeva, et vahepeal pidevatest muudatustest toibuda. Eesistumine ju jätkub. Maratoni korraldajad palusidki vabandust, Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid aga arvas, et edaspidi tuleb inimesi teavitada ja liiklus korraldada paremini, kuid „sport, tervis, liikumine on märkimisväärselt olulisemad väärtused kui sujuv autosõit“. Sujuvust oleks iga suurürituse puhul palju soovida, kuid on elementaarne, et suudetakse vähemalt oma meeskond infoga kursis hoida.

Teekonnast Kesk-Eestis elavate sugulaste juurde veetsin minagi 10. IX perega vähemalt tunni Põhja-Tallinna tänavatel sõeludes ja see elamus meenutas katset labürinti asetatud laborihiirtega. Kohkunud näoga liikluskorraldaja nentis, et ka tema ei saa midagi aru ja tegelikult ei ole ta üldse Tallinnast. „Kes sina üldse oled?“ küsiti telefonist, kui olin helistanud reguleerija antud numbrile. Selgus, et info tegelike liiklusmuudatuste kohta oli mõeldud ainult oma jopedele, sest tänavatele oli lisatud kõiksugu keelavaid märke, kuid mitte kusagil (ka maratoni veebilehel ega postkasti poetatud paberil) ei leidunud viidet selle kohta, kust siis saab läbi. Seetõttu on sadadel Põhja-Tallinna inimestel rääkida lugu sellest, kuidas nad maratoni ajal koduarestis istusid, tunde olematut trammi ootasid või kohvriga kilomeetreid lennujaama suunas ukerdasid. Kas nad hakkavad pärast seda kirglikult sporti armastama ja ostavad uued jooksusussid? Kardan, et pigem tekib neil edaspidi sõna „maraton“ kuuldes lööve või tugev köhahoog.

Jooksmist näidatakse sageli kui universaalselt tervislikku liikumisharrastust, kuid ebateadliku treenimise või ülepingutamisega kaasnevatest terviseprobleemidest räägitakse ebaproportsionaalselt harva, kuigi kulud peab katma haigekassa. „Mõistust peab ka olema,“ vastas kunagi ortopeed Toomas Tein küsimusele, kas ta ise jookseb (Eesti Ekspress 16. VI 2005).

Tuntud spordifanaatik Priit Pullerits võttis mullu lühidalt kokku Christopher McDougalli raamatu „Jooksjana sündinud“ mõtte: „Ole sa paks või peenike, kiire või aeglane, maratonivõitja või nädalalõpusörkija, sul on ikkagi teistega võrdne tõenäosus teha haiget oma põlvedele, säärtele, kõõlustele, puusadele või kandadele, ning jooksu­jalatsitöösturite ükski leiutis ei ole suutnud seda veresauna aeglustada“ (Postimees 10. IX 2016).

Tervisesport ei pea võrduma massipsühhoosiga ega teiste liikumisvõimalusi piirama. Piisab, kui linnas luuakse hea keskkond jala, rattaga või ühissõidukitega liikumiseks ning maksumaksja või Euroopa Liidu raha eest ehitatud spordirajatised ei seisa rentnikku oodates kasutuseta.