Üks roll

OTT KARULIN

Milline pettumus! Viibutad isalikult näppu, ähvardad kohtuga ja iseloomustad vastas istujat tema sugu ning juukse­värvi mainides, aga tema ei tee teist nägugi, vaid laseb sul rahulikult oma tiraadi lõpetada, et siis küsimust korrata. „Ärge mängige sõnadega, tütarlaps blondide juustega, siit võib kohtukeiss tulla,“ läheb kahtlemata poliitilise nüüdisfolkloori kullafondi (Äripäev 2. VIII).

See Urmas Sõõrumaa intervjuu Äripäeva arvamustoimetuse juhataja Vilja Kiisleriga, kust ka pärit tsiteeritud vastus ajakirjaniku küsimusele, kas Sõõrumaa läheb poliitikasse selleks, et kindlustada oma ettevõtete ja Tallinna koolide vahel sõlmitud lepingute edasinegi kehtimine, on muu hulgas ka suurepärane õppevideo neile, kes pole päris kindlad, mis nähtus on manspreading ehk jalgade hargitamine, mis sel suvel Madridi ühissõidukites ära keelati.

Tegelikult polegi selle intervjuu puhul üllatav (kahjuks) küsitletava käitumine ja sõnavara, vaid see, et Sõõrumaa ei olnud end vestluseks üldse ette valmistanud. Ajakirjanike puhul on põhjalik eeltöö elementaarne, aga sama peaks kehtima ka avaliku elu tegelastele – kui mitte muul põhjusel, siis kas või selleks, et käituda paljude ärimeeste ja poliitikute lemmiklektüüri, Sun Tzu „Sõjakunsti“ õpetussõna „Tunne oma vaenlast!“ järgi. See, et filosoofiat õppinud Vilja Kiisler mitte ainult ei tunne oma vastast, vaid ei karda ka karme küsimusi esitada või ausaid hinnanguid anda, peaks olema teada igaühele, kes vähemalt mõnda tema artiklitest on lugenud – kas siis Äripäevast või Vikerkaarest.

Just viimases on Kiisler korduvalt arvustanud ajakirjanike kirjutatud raamatuid poliitikutest, küsides ka ajakirjaniku eetika järele. Nii nendib ta Kalle Muuli kirjutatu, „Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994“ arvustuses: „Raamatu valmimisel on olnud oma hind, minu meelest ajakirjaniku südametunnistuse seisukohalt vägagi kõrge. See on rubla- ja relvatehingu jäägitu õigeksmõist“ (Vikerkaar, nr 3, 2013). Toomas Kümmeli teose „VEB-fond. Kadunud raha“ puhul alustab aga Kiisler artiklit autori varasemast ütlusest: „[K]utsun üles kõiki normaalseid poliitilisi jõude ja kõiki meediaväljaandeid boikoteerima Savisaart. Kaotame selle ebameeldiva nähtuse meie elust“ (Delfi, 21.V 2007), mis tekitab temas mitu küsimust: „Kas ajakirjaniku ülesanne on ebameeldivaid nähtusi meie elust ära kaotada? Kui kirjeldatava nähtuse keskmes on üks inimene, näiteks Edgar Savisaar, mida siis ikkagi tähendab tema ärakaotamine? Kui see tähendab mitte väljategemist, ignoreerimist, siis – kas ebameeldiv nähtus kaob meie elust ära, kui me temaga enam ei tegele? Viimase küsimuse vastus on päris kindlasti ei, olgu kahe esimesega, kuidas on. Küsitav on igatahes, kas ajakirjanduse ja „normaalsete“ poliitiliste jõudude boikott paneks paljastuma „arga inimest, kelle tarkus ja kavalus on tegelikult alatus ja isiklik sügav kompleks, kellele korralikud inimesed peavadki selja pöörama““ (Vikerkaar, nr 1, 2017).

Muide, neli aastat varem kohalike omavalitsuste valimiste aegu kirjutas Kiisler ise Savisaare kohta, et see poliitik „on Tallinnas läbustada ja lammutada saanud nii pika aja jooksul, et neile moraalsetele varemetele uut poliitilist kultuuri ehitada on väga keeruline. Igaüks, kes tuleb pärast Savisaart, võib südamerahus suli teha nii pisemalt kui suuremalt, sest võrreldes sellega, millega ta eellane on maha saanud, tundub iga sigadus pisike“ (Äripäev, 11. X 2013), nii et selja pööramises Kiislerit ennast kohe kindlasti süüdistada ei saa.

Seda kõike võinuks Sõõrumaa kerge vaevaga ette teada – piisanuks sellest, et vaadata (üle) Kiisleri kevadine videointervjuu IRLi aseesimehe Siim Valmar Kiisleriga (Äripäev, 11. IV 2017), kus küsitletav samuti silmanähtavalt ajakirjaniku küsimuste otsekohesuse ja järjepidevuse üle üllatub. Võib-olla aga on Sõõrumaa hoopiski väga osav (tulevane) poliitik ja oli oma kodutöö ära teinud ning lähtus just Kiisleri enda tõdemusest, mis kirjas Mart Kadastiku „Nüüd ma siis kirjutan. Elutööraamat“ arvustuses: „Kogenud meediategelasena teab Kadastik hästi, et mitte miski ei müü paremini kui skandaal ning mida mustem on tülitsevate isikute pesu, seda kabedamat müüki on loota raamatul, mis seda musta pesu lubab laiali laotada“ (Vikerkaar, nr 3, 2017). See eeldus seisab siiski liiga lombakal harkjalal, et tõde olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming