Üks roll

OTT KARULIN

Pah-pah, kaikugu otsusekindluse trummid! Tuut-tuut, kõlagu kergenduse puhkpillid! Kompromisside viiulid ja konsensuse koor – valmis panna! Sügiskuldne viljapõld on valmis, pilved taevast kadunud, sest ta tuleb, tuleb siiski!

Denis Kingi tunnuslugu „Galoppides koju“ teleseriaalile „Musta Iluduse seiklused“ (1972–1974) on kindlasti üks tuntumaid telemeloodiaid, ühe põlvkonna laste pühapäevaõndsuse märk, nagu seda on ka „Musta Iluduse uued seiklused“ (1990–1991) omakorda nende lastele. Kes meist ei tahaks siis lapsepõlve, kus pisimgi mure saab lahendatud, sest appi tõttab inimese parim sõber, olgu selleks kolli nimega Lassie või ratsu Must Iludus?

Sinimustvalge lakaga musta hobust otsib meeleheitlikult ka riigikogu vanematekogu, sest mure on suur (riigil peab president olema, kui põhiseaduses nii kirjas) ja aega – nagu seikluste puhul ikka – häbiväärselt vähe, vaid mõni päev. Ja nii ongi kõigi silmad suunatud sügistormi ootuses viljapõllule, kõrvad kikkis, et mitte galoppiva päästja esimest kolme kabjalööki maha magada. Jah, teised allüürid – samm või traav – pole enam piisavad, sest stardipauk kõlas nii ammu, et ülejäänud võistlejad on juba finišeerinud ja koju äragi läinud.

Kas ta juba paistab? Kes ta on?

Just viimast on viljapeade vahel külitav rahvas, kel polegi muud võimalust kui oodata taevasse vahtides riigivanemate õiglast lahendust, sel nädalal palju küsinud. Muidugi pole Kersti Kaljulaid õiguskantslerina sõnakalt riigikogulasi ja valitsust korrale kutsunud (ja seetõttu teiseks ametiajaks valimata jäänud) ega ole teda kunagi ministriks nimetatud, teda pole suursaadikuna rünnatud Venemaal ega karikeeritud parteijuhina kodukamaral. Ta pole ei Jõks, Reps, Kallas, Kaljurand ega Helme.

Euroopa Liidu sõltumatu välisaudiitor Euroopa kontrollikoda, mille liige on Kaljulaid 2004. aastast, lihtsalt pole eriti seksikas töökoht, kui ka selline mulje on võinud jääda valitsus­koalitsiooni kemplemise tõttu Juhan Partsi sinna määramise pärast. Ka Kaljulaiu juhitud „Eurominutid“ Kuku raadios on pigem nišitoode ning kuigi ta on sage külaline sama jaama „Keskpäevatunnis“, on seda justkui ikkagi liiga vähe, et kuulajal oleks saanud tekkida temaga emotsionaalne side.

On see tõesti tema, kes nüüd trummipõrina ja fanfaarihüüu saatel lavale astub?

Silm veel päriselt ei seleta, aga nagu paistaks horisondil tema peanupp, õlgadeni juustega, mis lakist puutumatuna ka tuulega dialoogi asub. Nagu oleks tema tugev kulmujoon ja ülahuule alt piiluv hambarida, mis valmis iga hetk koostöös põselohkudega naeratuse näole vormima. Jah, ka pintsakut kannab Kaljulaid meelsasti – tavaliselt küll mitte nii tumedat ja lihtsat, kui teisipäeval Eiki Nestori kõrval pressikonverentsil istudes. Juba kostab ka tema rahulik, kuid otsusekindel hääl. See pole malbe, stereotüüpne ametniku hääl, mis varjab isikliku hinnangu monotoonsusesse. Kaljulaiu kõnes pole hinnang ka alla joonitud, vaid peidetud pigem retoorilise küsimuse või õrnalt iroonilise nendingu taha. Kes kuulab, see leiab.

See kõik lubab arvata, et Kaljulaius on rohkem sisu, kui seda on massimeediale ja rahvale mugandatud, suhtekorraldajate ja poliitiliste niiditõmbajate poolt üldsuse ootustele vastavaks timmitud traavlites. Nagu see on ka Anna Sewelli romaani „Must Iludus“ (1877) peresõbralikumas edasiarenduses „Musta Iluduse seiklused“. Selle peategelast, kes on ka raamatu minajutustaja, ei peeta õnnetuse järel enam piisavalt esinduslikuks, et pererahva kaarikut vedada, ja ta saadetakse seejärel raskemale tööle, Londonisse rendivankrit vedama ehk taksot sõitma. Sewell kirjutas oma romaani, et pöörata tähelepanu loomaõigustele, ning väidetavalt kergendatigi raamatu ilmumise järel taksolitsentsi tingimusi, mis tõi muu hulgas kaasa paremad hoiutingimused hobustele.

Eks näis, kas ka Kaljulaid suudab – vastukarva üldsuse ootustele – muutusi initsieerida või kui terav on tema huumor tegelikult. Need, kes ootavad temalt heroilist, aga taltsast troonitäitmist, peavad ilmselt siiski pettuma. Nagu needki, kes eelistavad retoorikatulevärki ja jõulisi kujundeid ridade vahele peidetud sõnumile.

Nii et mürtsugu need trummid ja puhugu fanfaarid – kui ka Kaljulaiust ikkagi presidenti ei saa.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming