Üks roll

OTT KARULIN

Franz Kafka kuulsa süüaluse Josef K. protsess algab kohtumisest valvuriga: „Mees oli kõhn, kuid tugeva kehaehitusega, seljas oli tal hästi-istuv must ülikond, sellel oli nagu reisiülikonnal vöö ja hulk igasugu volte, taskuid, pandlaid ja nööpe, mistõttu ta tundus hästi praktiline, kuigi ei olnud selge, milleks ta niisugune pidi olema. „Kes te olete?“ küsis K. ja ajas end voodis poolistukile. Mees aga laskis küsimuse kõrvust mööda, nagu tuleks tema ilmumist endastmõistetavaks pidada, ja küsis omakorda: „Kas teie helistasite?““.*

Piisab vaid mõõdukast fantaasiast, et mõelda selle varajasel hommikutunnil pahaaimamatu kodaniku tuppa tunginud valvuri asemele Jürgen Ligi – Eesti Vabariigi valveminister. Oma vanuseklassis korduvalt poodiumile jõudnud triatleedina on Ligi vorm hea ja seda ei varja isegi tume ülikond igapäevase töö- (või kaitse-?) riietusena. Tema õlavöönd ei vormi küll pintsakut nii imposantselt, nagu näiteks märulistaari ameti kuberneri oma vastu vahetanud kulturist Arnold Schwarzeneggeril, ja laiub ministrihärra lõuale ehk liigagi lähedal. Viimast tunnet võimendab ka sageli kehaproportsioonide kohta pisut lai lips Ligi kaelas. See lips, muide, on üldjuhul sinine, mõne tooni võrra tumedam särgi värvusest.

Tõsi, taskud ja voldid ministrikuue juurde ei käi, aga praktilisena – ja seetõttu endastmõistetavalt ilmununa – mõjub Ligi siiski, pikkides oma rahulikku kõnesse arvandmeid ja strateegilisi eesmärke orgaanilisemaltki kui Andrus Ansip. Ligi, kes põhjanaabrite suurimas päevalehes sel nädalal roppsuuks tituleeriti, kõneleb tõesti vaoshoitult, peaaegu uinutavalt – vähemalt seni, kuni tal lastakse rahulikult asjast rääkida ega esitata lolle küsimusi või väiteid.

Mis on asi ja mis lollus, teab üle kahekümne aasta poliitikas olnud ja neljal ministrikohal istunud Ligi väga hästi ja imestab alati, kui mõnele teisele see päevselge pole. Tavaliselt kaasneb imestamisega ka kõneakt, millel jõudu kütta meedia- ja poliitmasinat mitu nädalat. (Korra on see masinavärk ka üle keenud ja viinud Ligi tagasiastumiseni, kuigi – ja seegi on, eks ole, endastmõistetav – põhjust tema enda sõnul tegelikult polnud.)

Ideaalne bürokraat on Jürgen Ligi siiski vaid esmapilgul. Siinkohal tasub meenutada, et Kafka andis oma praktilise meelega valvurile eesnime, mida ta isegi kandis, ja see annab kogu loole juba märksa ulmelisema, hinckusliku „mina tulin minule peale“-värvingu.

Ka Ligi olekus on aimata mässu oma olemuse vastu ja nii jätab ta igal võimalusel (loe: kui etikett ei kohusta) lipsu kaela sidumata, eelistades triiksärke, mille puhul ülemist nööpi lahti jättes paljastub krae sisekülje muster kui märk oma ego kehtestamisest (selle endale meeldetuletamisest). Ei, Ligi pole mingi hall ametnik: ka tema pintsakualune särk on üldjuhul triibu või täpiga varieeritud ja kõige mugavamalt, iseendana tunneb ta end üldse võistlustrikoos ratta seljas (teised kaks triatloni ala, ujumine ja jooks, Ligile nii kergelt ei tule, teab igaüks, kes on jälginud tema postitusi ühismeedias).

Nii ärkabki L., lihased veel viimasest triatlonist mõnusalt surisemas, igal hommikul üles, et seista silmitsi teda vahistama tulnud Jürgeniga, kel juba varavalgest ülikond üll ja viimane statistika kenasti üle korratud. Milles täpselt seisneb süüdistus, teab L. sama vähe kui Josef K., aga erinevalt viimasest ei lase L. end sellest häirida, sest ekslemised umbsetes kantseleikoridorides tegelikult meeldivad talle – see on mäng, mida ta oskab. Nii annabki ta vastumeelsuseta Jürgenile terekäe ja sätib ise oma õla tugevalt tema õla vastu, et üheskoos protsessiga jätkata.

Selline meelekindlus on muidugi imekspandav ja paneb kahtlustama, et L. teab midagi enamat kui pealtnägijad. Kas võib olla, et tal on teadmine, milleni Josef K. kunagi ei jõudnudki, teadmine, kes on kohtunik? Võib-olla.

Sama tõenäoline on seegi, et Jürgen Ligi lihtsalt usub, peab endastmõistetavaks, et seda protsessi juhtiv, aga end mitte kunagi näole andev kohtunik on samuti tema ise, veel üks tema sisemise Hinckuse pale.

*Franz Kafka „Protsess“ August Sanga tõlkes (Loomingu Raamatukogu, nr 40–43, 1966)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar