Üks roll

OTT KARULIN

Olgu, ma ütlen selle välja: selle aasta märgilisim film on „Tondipüüdjate“ uusversioon, kus New Yorgi päästmine kummituste käest on usaldatud naiste kätte ning kus staarmees Chris Hemsworth, keda muidu harjutud nägema filmisarjas „Tasujad“ Thorina kurjusega võitlemas, musklid punnis ja õliläikesed, on taandatud tondipüüdjate abitu sekretäri rolli. Pole siis ka ime, et „Tondipüüdjaid“ lausa meeste vaenamises süüdistati (etteheited filmi kunstilisele tasemele olid enamjaolt siiski õigustatud).

Huvitavaid karakterrolle jagub naistele Hollywoodis vähe – nagu ka ühiskonnas. 2016. aastal sai aga klaaslagi, see nähtamatu avalik eelarvamus, mis takistab naisel karjääri teha, obadusi paremalt ja vasemalt: Eestis valiti esimest korda naine presidendiks, USAs tehti sedasama peaaegu, Suurbritannias sai 26aastase vahe järel taas peaministriks naine ning isegi IRL leidis esimest korda ajaloos oma ridadest naise, kellele usaldada ministrikoht, kui nimetada vaid suurimad tähed. Klaaslae mõiste vahetas aga välja klaaskuristik, „mille kohaselt naised murravad klaaslaest läbi ehk edutatakse või valitakse juhtpositsioonidele sagedamini olukorras, kus organisatsioon või ühiskond on kriisis“.¹ Kersti Kaljulaiule usaldati amet pärast presidendivalimiste läbikukkumist valijameeste kogus, Theresa Mayle anti Downing Street 10 võtmed, kui oli otsustatud Brexiti kasuks. Kaia Iva sotsiaalkaitseministrina  ükski lahendamist vajav kriis siiski ees ei oodanud. Sellegipoolest on nad kõik ära teeninud, et neist kõneldaks ilma eesliiteta „nais-“ ametinimetuse justkui vabandava või kaasatundva sissejuhatusena.

Märgilist sündis sel aastal muudki. Eestis on vist juba rohkem aastakümneid, kui keegi mäletab, oodatud järgmist nn suurt romaani, mis võtaks koha sisse saavutuste riiulil „Tõe ja õiguse“, „Kolme katku vahel“ jms kõrval. Kriitikat lugedes tundub, et kõige lähemale on sellele staatusele lähiminevikus jõudnud ehk Andrus Kivirähk oma „Rehepapiga“. Jan Kaus on kahe aasta taguses vestlusringis nentinud, et suur eesti romaan või ka suur põlvkonnaromaan on servapidi tautoloogia, sest see peaks „olemuslikult olema suur, mastaapne“. Ning nentinud: „Võib-olla alles pikema aja jooksul, tagantjärele vaadates selgub, et põhjapanev eesti põlvkonnaromaan on juba olemas. Meie ei tunne seda lihtsalt ära, sest seisame sellisele tekstile liiga lähedal.“²

Kas tunnete ära need kaks katkendit?

Esimene: „See lugu kumab kusagil mu teadvuse piiril, nii et võin seda peaaegu puudutada. See virvendab mu mälu jahedates soppides, hämar kaja rõõmsamatest päevadest, naeratustest, mõnest häälest. See on nagu mu albumis tuhmuvad mustvalged fotod, mille nurkadest on liim ära kuivanud ja mis pudenevad albumit avades välja justkui ärkavad liblikad. Nende lend on lühike ja mul on raskusi nende tagasi asetamisega, sest tähendused on vahel kustunud, kandunud minema nagu tolm.“

Teine: „Pidurdasin bussipeatuse juures enne Kohtumaja, aga siis tundus mulle, et Jaanus seisab kaugemal. Vöötraja lähedal, helepruuni jope ja seljakotiga. Sõitsin natuke edasi, et ta sealt peale võtta, aga see oli hoopis keegi nooruke koolipoiss, vahtis mulle arusaamatuses vastu. Jaanus jooksis autole järele. „Tšau, ma ei tundnud sind ära,“ ütlesin ma. „Miskipärast.““

Jah, ma päriselt ka arvan, et nii Kai Aareleiu „Linnade põletamine“ kui Maarja Kangro „Klaaslaps“ (jälle see klaas!), mis mõlemad sel aastal ilmunud, on suured romaanid, mis ei püüagi vastata kunagiste aegade arusaamale sellest, mida on paslik pidada kirjanduses suureks, küll aga on autorid portreteerinud tervet põlvkonda – Aareleid tagasivaateliselt, Kangro olevikuks saamata jäänud lapsepõlve kaudu – ning teinud seda tahtlikult omaenda kogemusele toetudes. Kirjutasid oma elu romaanideks ju ka Tammsaare ja Kross – nemad küll märksa mastaapsemalt, seda küll, aga suurus ju …

Muide, Kai Aareleiu Vikipeedia-artiklis on peetud vajalikuks kohe tema nime järel ära mainida: „sageli ekslikult Kai Aarelaid“. Soovingi siis meile kõigile tahet ka tõejärgsel ajajärgul nimed õigesti ära õppida. Ja kui muidu ei saa, võtkem appi suurendusklaas.

1 Nele Peil, Theresa May seisab klaaskuristiku serval. – Sirp 22. VII 2016.

2 Jürgen Rooste, Eesti romaani paremad ajad on ees. – Sirp 13. II 2014.