Üks festival – 35 millimeetrit ajas tagasi

Filmilindifestival püüab rahuldada sisemist soovi anda lindil olevale filmile sõna otseses mõttes mingi käegakatsutav mõõde.

TRISTAN PRIIMÄGI

Mühatus võib tähendada kümmet eri asja. Selle peab endale selgeks tegema igaüks, kes soovib eestlasega suhtlema hakata. Teiste elementaarne viisakus muundub meie tõlkeaparaadis tühjadeks sõnadeks, sest meie otsime viisi, kuidas praktiliselt ja sirgjooneliselt korda aetud asja järel mitte jääda pikemaks mulli veeretama, vaid naasta rahulikku üksindusse kusagile kuuri alla toksima midagi puust, kivist või uuemal ajal ka tähtedest, kui tegu on näiteks internetikommentaariga.

Üksindusest väljamurdmiseks oleme leiutanud keeruka rituaalide graafiku, mis annab vabanduse pääseda sest­samast tühja loba stigmast, sest kokku tullakse siis ju ikkagi asja pärast. Nähtusele on antud aegade jooksul väga erinevaid nimetusi. Laulupidu, talgud, „Teeme ära“, jaanilõke, tantralaager ja muu selline. Kõigi nende ürituste mõte on sama – leida viisakas põhjendus üksinduse hülgamiseks ja püüelda kollektiivse alateadvuse poole.

Levinud vabanduste alla kuuluvad ka kõikvõimalikud festivalid. Paljude puhul otsitakse väga kindla suunitlusega seltskonda ja rõhutatakse seda, et külastajad pesitsevad kusagil kitsas nišis, mis jääb suurtest magistraalidest kõrvale. Nende kohta on hakatud kasutama sõna „butiikfestival“. Osa puhul ei ole isegi selge, mis asja aetakse, võib-olla seetõttu, et tahaks teha kõike korraga, või siis seepärast, et keskse kontseptsiooni asemel on oluline „lihtsalt olla“. Nende kirjeldamiseks sobib ehk vahel silma jäänud termin „elustiilifestival“, mis ütleb ühtaegu kõike ja mitte midagi, mille keskmes on ajaviide ning sisu on lihtsalt fooniks. Nagu ütles just hiljuti Tõnu Karjatse, võib see tähendada ka „eneseteadlikku, majanduslikult kindlustatud tarbimisviisi, kus peenraha ei loeta“.¹ Vastupidiselt butiikfestivalile on elustiilifestivali eesmärgiks tekitada inimestes vaipturunduse väljapressimise abiga korralik FOMO,² nii et massihüsteeria laineharjal siirdutakse üritusele, mille sisu on endalegi halvemal juhul täiesti arusaamatu või paremal juhul lihtsalt ükskõik.

Kõiki festivale võib jagada ka selle järgi, millises proportsioonis jagunevad kaks inimloomusele väga omast, aga üksteisele vastu käivat aistingut – avastamiskirg ja äratundmisrõõm. Muusika­festivalide puhul on tihti tunne, et inimestele meeldib mõelda end hingelt märksa seikluslikumaks, kui nad tegelikult on. Mujal maailmas oli raske­muusika suurfestivali „Hellfest“ tänavusteks peaesinejateks Judas Priest ja Iron Maiden (Head 1984. aastat teile kõigile!), kodumaisel rindel pistavad rinda juunis Otepääl toimunud „Retrobest“ (esinejad Alphaville, C. C. Catch ja Baccara) ning – neile, kelle FOMO ei taha juunist saadik maha vaibuda – augustis aset leidev „We Love the 90s“, peaosades Whigfield, No Mercy, Londonbeat ja The KLF (!). Tahes-tahtmata meenub kunagi libauudiskanalis The Onion ilmunud lugu sellest, kuidas mainekas muusikanetiväljaandes Pitchfork Media avaldati arvustus Muusikale, mis sai kriitikult hindeks 6.8/10, kuna autori sõnul on tegemist kunstiliigiga, mis „jätab inimesele tunde, et midagi jäi vajaka“.³ Kas filmikunsti puhul on veel midagi päästa?

Kui muusika vallas tundub asi olevat üldjoontes nii, et äratundmisrõõmu pakuvad suuremal määral need nn elustiilifestivalid ja avastamisrõõm jääb butiikfestivalide pärusmaaks, siis on Eesti filmimaastikul olemas Filmilindi­festival, mis justkui on butiikfestival, koondades enda ümber neid, kelle arvates on oluline filmi näitamine 35 mm filmlindilt, kuid on samas oma olemuselt sajaprotsendiliselt orienteeritud äratundmisrõõmule, pakkudes ka tänavu näha selliseid filme nagu „Nipernaadi“, „Vääritu“ ja „Muretu rännumees“, „Surnud mees“ või „Mad Max 2“.⁴ Lisaks pikkadele filmidele käib ka lühi- ja animafilmide osakonnas gaas-põhjas-retrofest, sest pakutud suurepärase lühifilmide programmi uusim film on Talvo Pabuti „Väekargajad“ aastast 1993 ja multikate kava koosneb operaator Kõpsi seiklustest siin- ja sealpool fantaasiapiire, rääkimata kroonika- ja dokumentaalfilmide sektsioonist, kus võimutseb esimese vabariigi aegne filmikunst.

(Vahemärkusena tuleb öelda seda, et olen Filmilindifestivalist siin kirjutades veidi variserlikus rollis, eriti kui loen Sirbi käesoleva suvise rubriigi „Üks festival“ avakirjeldusest, et „kõik toimetajad võtavad kordamööda käsitleda ja lahata üht või mitut Eesti kultuurisuve iseloomustavat festivali, sündmust või nähtust, millega neid seob pikk ja värvikas suhe“. Võib ju tõesti öelda, et minu suhe Filmilindifestivaliga on pikk ja värvikas, hoolimata sellest, et ma ei ole seal kunagi käinud. Ometigi sobib meie platooniline suhe ühe korraliku retrofestivali kirjeldusse täiesti ideaalselt, sest mind on saatnud abstraktne igatsus selle festivali ja sealse ideoloogia järele, aga see igatsus on säilinud puutumatu ja värskena ning jäänud rikkumata vahetust kogemusest. Nostalgiline pilt peabki olema eredam (või filmilindifestivali puhul just võib-olla veidi stiilselt luitunum) kui reaalsus. Kes seda ilma filtriteta argipäeva ikka vaadata suudab, jäägu mulle parem mu stiliseeritud unelm. Kuigi olen seda täiust sel aastal purustamas.)

Selge, et Filmilindifestivali valitud formaat – filmilint – sunnibki neid olema oma valikutes tagasivaateline, kuna uusi filme enam sellesse formaati ei filmita, kui siis ainult väga tugeva seisukohavõtuna nende poolt, kes seda ekstra asjaajamist endale lubada suudavad, näiteks Quentin Tarantino 70 mm filmilindile üles võetud „Vihane kaheksa“.⁵

Kui ma 2014. aastal Sirbi toimetusse tööle tulin, sai mu esimeseks distants­ülesandeks ja enesetõestamise kondiprooviks arvamusloo kirjutamine, kus oligi juttu filmilindist ja digirevolutsioonist, aga põlvkondade vahetuse kontekstis.⁶ Miks ma sellest räägin? Sest ma mäletan selle teemaga seotud tunnet siis, neli aastat tagasi, kui õhus oli veel mingi romantiline tundmus rindejoonest, seisukohtade põrkumisest, filmilindirahva idealiseeritud, aga hukule määratud sissisõjast digiformaatide vastu. Natuke hirmutav on tõdeda, et vahepealsed aastad on toonud arvatust kiirema muutuse. Filmilinti ei eksisteeri enam kusagil mujal kui ainult butiikfestivali maailmas, friikide (see on muuseas kompliment) varjumaailmas, eksklusiivse, väljasureva nähtusena. Filmilindifestivali võiks „Retrobesti“ kõrval kokku liigitada ka selliste üritustega nagu juulis toimunud väljanäitus „MotoNostalgia 2018“ vähemalt üle 35 aasta vanadele mootorratastele või mõni Unicu autode ühine, võidukalt krigisev paraad läbi väikelinnade.

Kui aga vaadata, mis kas või näiteks vinüülplaatidega juhtunud on, silmas pidades siis nende ootamatut ja äärmiselt ebatõenäolisena tundunud tuhast tõusmist ja taas populaarseks saamist, on mingi objekti või nähtuse piisava vananemise puhul võimalik selline protsess, et see ühendatakse tavateadmises lahti oma harjumuspärasest kontekstist ja hakkab meile paistma millegi täiesti uuena. Vinüülplaat on ju värske pilguga vaadates üks kummaline ja paeluv objekt, mis kuulub pigem vanasse Egiptusse või Mesopotaamiasse, kiilkirjade aega. Filmilint aga kätkeb endas samuti midagi aja jooksul järjest kummalisemana tunduvat, sest digiajastul ju puudub kokku­puude kujutise silma võrkkestale tekkimise mehaanika ja muu sellisega. Filmilindi pildikvaliteedi eriomadusi tuleb samuti propageerida, sest tänu digipildi puhtusele igasugustest vigadest on filmilindi vaatamise kogemus tänapäeval midagi tajutavalt teistsugust ja erilist. Me oleme hakanud taga igatsema ebapraktilist füüsilisust, objektide kombatavust. Justkui oleks võimalik rahuldada sisemist soovi anda lindil olevale filmile sõna otseses mõttes mingi käegakatsutav mõõde.

Kindlasti on sellel filmilindivärgil ka oma vandeseltslaslik mõõde. Maailma filmikunsti juhtival retrofestivalil „Il Cinema Ritrovato“ Bolognas tehakse eraldi linastusi ka nitraatfilmil, mis eelnes Filmilindifestivalil masinasse pandavale nn triatsetaatfilmile. Nitraatfilm kadus käibelt seetõttu, et oli äärmiselt kergesti süttiv ja põhjustas lugematute kinode maani maha põlemise. Mulle meeldib mõte, et filmiseanssi saadab tõeline füüsiline oht. Põnevus kinolinal tõlgendub põnevuseks kinosaalis. Sellist närvikõdi värskem filmilint ei paku, aga mingi vandeseltslaslik, kergesti süttiv ja ohtlik mõte võiks lõõmama lüüa ka selles keskkonnas. Elustiilifestivalide mugava tarbimismulli kiuste ja tasa­kaaluks.

 

1 Tõnu Karjatse. „Sweet Spotil“ käis üle 15 000 külastaja. Mina ka! – Sirp 3. VII 2018.

2 Fear of missing out, ehk hirm millestki ilma jääda. Wikipedia kaunis sõnastuses „rõhuv kahtlus, et teised võivad saada erakordse kogemuse osaliseks, millest ise osa ei saada“.

3 Pitchfork Gives Music 6.8, The Onion, 10. IX 2007.

4 „Nipernaadi“, Kaljo Kiisk, 1983; „Arvottomat“, Mika Kaurismäki, 1982; „Easy Rider“, Dennis Hopper, 1969; „Dead Man“, Jim Jarmusch, 1995; „The Road Warrior“, George Miller, 1981.

5 „The Hateful Eight“, Quentin Tarantino, 2015.

6 Tristan Priimägi. Film pole film pole film.– Sirp 13. II 2014.