Ukrainlased teelahkmel: lastagu neil ise otsustada

 

Ei ole hea, kui Euroopa Liit ja teised heade tädidena ukrainlasi liiga palju õpetavad, kuidas ja mida nood peaksid tegema. Viktor Ju?t?enko võitis Ukraina presidendivalimised. Võit Viktor Janukovit?i üle (52% versus 44%) ei olnud nii vägev, kui poolehoidjad soovinuks, ja jäi mäekõrguselt alla Mihhail Saaka?vili triumfile (96%) aastapäevad varem Gruusias. Siiski edestas Lääne kaldega Viktor veenvalt Ida kaldega Viktorit. Temal ja ta meeskonnal seisab lähiaastatel ees kõvasti rahmeldamist, et riigist, mis kippus vahepeal aia taha minema, asja saaks. Ühelt poolt majanduspoliitilised ning ühiskonnakorralduslikud reformid, teiselt poolt Ukrainale asendi leidmine ning kehtestamine Brüsseli ? Moskva teljel. Teisi sõnu: kas ligi 50 miljoni elanikuga Euroopa riik kujuneb nähtavas tulevikus arvestatavaks tegijaks selles laiemas geopoliitilises ruumis, kuhu ta on paigutanud Taevataat ja vingerpussitav Ajalugu?

SRÜ koosneb kaheteistkümnest nn subjektist. Gruusias ja Ukrainas on aktiivsete kodanike enamus väljendanud üheselt mõistetavat rahulolematust sellega, mida tosin viimast aastat on neile toonud. Roosi- ja Apelsinirevolutsioon ütlesid vanaviisi jätkamisele selge ?ei? ja andsid uutele inimestele suured volitused muudatusi esile kutsuda. Kolm Balti riiki on tõestanud, et sovetlikust jaburusest on võimalik välja tulla ja rahvana hoopis teisel moel ennast kehtima ning toimima panna. Ukraina (ja Gruusia) peavad tõestama, et postsovetlik allakäik ei ole ainus alternatiiv; et variante on muidki.

Augeiase tallide puhastamine

Aega on vastutustundetult raisatud. Kui Ju?t?enkost saab, nagu paljud loodavad, Ukraina taassünni isa, seisab tal ees veel suurem sõnniku rookimine kui Heraklesel Augeiase tallides. Meil oli kergem. Süsteemi kokkuvarisemine lõi Süsteemiga kokkuelanute enamikult mõneks ajaks jalad alt, ja kui meie kunagise nomenklatura vitaalsem osa hakkas tasapisi tagasi tulema (nii mõnelgi hõlma all vahepeal erastatu-ärastatu), pidid nad tahes-tahtmata sobituma uue olukorraga, uute mängureeglitega. Ukrainas ei suudetud üheksakümnendate esimesel poolel seda kõige olulisemat pööret läbi viia. Endisaegsed jätkasid oma endises apluses ning künismis ühiskonna laostamist. Nendega liitus uus korruptantide klikk, kes ei jäänud vanadest pukis istujatest saamahimus ja demagoogias millegi poolest maha. Kellelegi pole saladus, et eelkõige pani möödunud aasta lõpul suurema osa Ukrainat kihama nördimus riigi ladvikus vohava majandusliku ja poliitilise korruptsiooni pärast.

Mida suudab Ju?t?enko, kes ka ise ? ikkagi vahepealne peaminister etc. ? ei ole päris puhas poiss? Rääkimata tollest kirjust seltskonnast, kes teda ümbritseb. Ootused on nii või teisiti kõrgeks aetud. Tõsi on, ei ilma ülepaisutatud lootusteta ei saavutata midagi. Samas võtkem hea endena sedagi, et Ju?t?enko on jõudnud juba kõva häält teha ja lubanud härjal sarvist haarata, st alustada ?tõelist puhastust? ning ?karme uuendusi?.

Kergekäelised lubadused

Viimastel kuudel on Ukraina teema olnud Lääne ajakirjanduses pidevalt üleval, iga järjekordse valimisvooru eel ja järel varjutanud mis tahes teise päevaprobleemi. Suur jagu Vana ja Uue Maailma mõjukaid poliitikuid ja kolumniste on oma sõna sekka öelnud. Optimism laiutab.  Meie silme all on toimunud või toimumas maailmaajalooline murrang. Õpetust jagatakse ohtralt: küll Kiievile, kuidas edasi käituda, küll Brüsselile, mida ette võtta. Kõige uljamad nõuavad Euroopa otsustajatelt kiiret ja ühemõttelist lubadust avada Ukrainale Euroopa Liidu väravad, sest ilma selge ning innustava sihita ei ukerda ukrainlased praegusest mülkast välja. Loomulikult on populaarne Zbigniew Brzezinski oma kunagise tõdemusega, mille kohaselt Ukrainast sõltub Venemaa tulevik rohkem kui millestki muust.

Ma olen päri nendega, kes väidavad, et Kremli jõhker ja jampslik sekkumine Ukraina valimiskampaaniasse aitas lõpuks pigem Ju?t?enkot kui Janukovit?it. Ukrainlaste enamuse sai Moskva jultunud survest mõõt täis. Teisalt aga: kui kaugele tohime meie ? ma mõtlen ?meie? all ELi liikmesmaid ? minna ukrainlaste tuleviku visioneerimisel ja kergekäeliste lubaduste jagamisel, millest paljusid, olgem ausad, ei ole EL võimeline ei täna ega aastate pärast täitma? Millal vabaneb eurooplane sellest lasteaiatädi hoiakust, s.t teab loomuldasa, mis on õige ja hea, ja nõuab kord pead paitades, kord laksu andes, et utsitatavad istuksid ja astuksid just nii, nagu on paremas seltskonnas kombeks?

Et kui võtaks hoopis aja maha ja annaks ukrainlastele endile võimaluse aru pidada ning lahendusi leida, mis neile kõige arukamad. Mõistagi ei välista see ELi  nagu ka Eesti ? toetust, abi ja koostööd kõikidega, kes koostööst huvitatud. Aga patentravimi pakkumisega peaksime olema ettevaatlikud. Ma ei ole kindel, et ELi-alternatiiv peaks olema tingimata see, mida tänaste ukrainlaste enamus oma lastele soovib. Eriti kui argihalluses, mis peatselt järgneb, saab neile selgeks, et Euroopasse minek süvendaks lõhet teiste (ida)slaavi hõimlastega.

Euroopa Liidu stabiilne

 Euroopa Liidu piiritagune

Realpolitik on termin, mida kasutasid maailma pro mõjusfääride jagajad ja ümberjagajad XIX ja XX sajandil oma tegude seletamiseks. Vastik oli Realpolitik toona, vastik on praegu. Sellegipoolest ei ole meil ?realismist? riikidevahelises suhtluses pääsu ka XXI sajandil. Brzezinskil ja Co?l on kahtlemata õigus, et Ukraina lõngutamine Moskva meelevalla alt mujale (näiteks ELi eelispartneriks) annaks tõsise hoobi Venemaa ambitsioonidele taastada der?ava ehk luua, nagu viimasel ajal armastatakse Ida pool öelda, postsovetlikus ruumis ?liberaalne impeerium?.

?Ukraina kaotus? oleks vahva ninaprill Moskvale. Ainult et niikaua kuni venelased ei ole leidnud endale muud rahvust ühendavat ideed ja eneseteostuse väljavaadet kui impeeriumi restaureerimine, peame Brüsselis ja Tallinnas paraku arvestama Moskva raevuka reageeringuga. Eesti, Läti ja Leedu pidasid üheksakümnendatel vastu ja jõudsid NATOsse ning Euroopa Liitu. Kas sama suudaks lõhestunud Ukraina? Kas ukrainlased on üldse valmis sõrgu vastu ajama? Liiatigi: kui Kreml leiab, et üleaedne on tõepoolest ära minemas, saab surve ja sekkumine olema jõhker ning ogar. Baltimaade nuhtlemine jätkub siiamaani. Aga kes-mis olime/oleme meie Ukrainaga võrreldes? Venemaa vaatevinklist prügikala.

Läänemere ja Musta mere vahelise suure piirkonna destabiliseerimine on viimane asi, mida Euroopa otsustajad tahavad ELi piiri taga näha ja kogeda. Kui ka need uued ja väiksemad liikmesmaad, kes kannavad Teise maailmasõja aegsete ja järgsete nurjatuste pärast Kremli peale kauna, oleksid nõus Ukraina nimel Venemaaga konflikti minema, siis eelistavad ELi vanemate ja suuremate riikide tipp-poliitikud ikka kuldset keskteed. Ümberöeldult: ärgem provotseerigem Moskvat irratsionaalseteks vastuaktsioonideks. Lääne elutarkus (et mitte öelda realism) ei luba pilli lõhki ajada, kui sellega kaasneb oht, et ülirikka Venemaa toore ja turg võivad muutuda kas või ajutiselt kättesaamatuks.

Ukraina podiseb pudrupotina. Puder tõmbab kasse ligi, aga teada on seegi, et palava pudru ümber kassid ? antul juhul Ida ja Lääne limpsivad kõutsid ?  üksnes tiirutavad, söandamata otsustavat sammu astuda. Mida kauem suudab U-kraina säilitada oma nimele vastavat äärekandi või vahemaa staatust kahe auahne suurleeri vahel, seda parem ukrainlastele. Lõppude lõpuks jäävad püsima vaid need rahvad, kellel on võimalust ja meelekindlust ise otsusta oma arengutee ja tuleviku väljavaadete üle.

 

10.I 2004

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht