Üha sagenevatest üleskutsetest heategevusele

Kas saab nimetada tugevaks ühiskonda, kus haiglatele hangitakse aparatuuri korjanduste abil, kus kallite ravimite vajajal tuleb abi otsida heategevusfondidelt ja kus veteranide aitamiseks müüakse sinililli?

JANAR MIHKELSAAR

„Rohkem heategevust!“ – see loosung iseloomustab tänapäeva Eestis valdavaid meeleolusid. Heategevusjooksud, -kontserdid, -turniirid, -kampaaniad, meelelahutuslikud heategevussaated on meie argipäeva pärisosa. Me näikse elavat ühiskonnas, kus heategevus konstitueerib sotsiaalse sideme. Meid kutsutakse leidma endas heategija ja andma oma tagasihoidlik, ent hädavajalik panus millegi või kellegi hüvanguks. Eeskujuks tuuakse Siim Kallase ja Taavi Rõivase heategevusfondid. Kõik see kõlab suurepäraselt. Heategevus on ja peab olema alati teretulnud. Heategevuse headust kinnitab ju juba sõna ise.

Ekspeaminister Siim Kallas propageerib innukalt juba aastaid heategevust, julgustades edukaid andma kümnendiku töötasust heategevuseks.1 Tegemist ei ole kindlasti süütu vabaajahobiga, pigem ikkagi parempoolsele maailmavaatele omaste seisukohtadega. Seda kinnitab põgus pilk Reformierakonnaga seotud Liberalismi Akadeemiaveebilehele, kust võib lugeda: „heategevus on reeglina efektiivsem valitsuse tegevusest, sest on orienteeritud tulemustele, taotledes inimese enda hakkamasaamisvõime omandamist“.2 Sama meelt on Kallase erakonnakaaslased, teiste hulgas Laine Randjärv, kes kirjutab: „Pean oluliseks heategevust ja annetamist, millega tegelen ilma igasuguse sunnita. Ja mul on hea meel, et ka minu lapsed peavad lugu heategevusest ning mõtteviisist, et abivajajaid on tarvis aidata.“3

Olen kindel, et paljudel on tõepoolest siiras soov toetada abivajajaid või pühendada oma väärtuslikku aega kaaskodanike heaolu parandamiseks. Küsitav on roll, mida heategevusele püütakse anda tänapäeva sotsiaalsete suhete korraldamisel. Heategevus paistab olevat haaranud endale keskse koha määratlemisel, milline on ja peab Eesti ühiskond olema. Seepärast on siinkohal esmajoones tegemist poliitilise küsimusega. Sel põhjusel ei pruugi heategevus olla tingimata hea, endastmõistetav ja loomulik. Pärime, miks köidab just nimelt heategevus poliitikute meeli? Tõenäoliselt sellepärast, et heategevus sünnib spontaanselt, heast tahtest. See näib kuuluvat inimeseks olemise juurde. Iga annetus tuleb annetaja puhtast südamest, tahtest teha head ja olla kasulik. Heategevus ei ahista, ei rõhu, ei tee ülekohut. Jalge alla ei tallata indiviidide õigusi ja vabadusi. Seevastu heategevuskohustus riivaks vabadust ise otsustada: „Kui teeme midagi vabatahtlikult, oleme selle tegevuse omanikud. Kui aga oleme sunnitud midagi tegema, siis on keegi teine selle idee autor ja selle omanik.“4

Avalikult kaitseb Kallas innukalt vahetu ühiskonna ideaali, mille järgi on sundus halb, indiviidi majanduslikku autonoomiat kahjustav nähtus. Riigi karvane käsi, millel on kalduvus kehtestada universaalseid ja ühetaolisi norme (nt makse), moonutab sotsiaalseid suhteid. Ühiskond peab tekkima iseenesest, spontaanselt, justkui mitte millestki. Säärasel vahetuseideoloogial pole kahjuks mitte mingit pistmist reaalsusega. Endise Brüsseli tippbürokraadina peab Kallas ometi teadma ja mõistma, et turumajandusliku ühiskonna funktsioneerimiseks on tarvis juriidilist raamistikku, tugevat bürokraatiat ehk riiki. Mesijutt spontaansest turuühiskonnast on silmakirjalikkuse musternäide, mida võtavad võib-olla tõsiselt üksnes heausksed klassikalised liberaalid. Ideoloogia, et ühiskond toimib täielikult spontaanselt ja et võimu justkui ei eksisteerigi, aitab salakavalalt varjata nii oma heade kui ka halbade valikute poliitilisust.

On ilmselge, et ühiskond ei saa mitte kunagi olla täiesti läbipaistev ja võimusuhetest prii, nagu meid püütakse järjepidevalt veenda. Nagu teada, on Siim Kallas tänuväärselt otsustanud toetada teatrit. Julgegem siiski esitada mõned kiuslikud küsimused: miks on tarvis toetada just teatrit? miks mitte kirjandust, kino, maalikunsti või hoopis teadust? Millist teatrit või näitlejat on tarvis täpselt toetada? Kui palju on tarvis annetada? Milline on õiglane annetus? Kuidas tagada teatri järjepidev toetus? Tehnokraadina vastab Kallas nendele küsimustele ehk edukalt, ent tema valikud tunduvad mulle ja ehk ka kõrvalvaatajatele meelevaldsed, voluntaristlikud. Ühtlasi jääb mõistetamatuks, miks Kallas kulutab nii palju aega ja vaeva igasugustele fondidele. Kergem oleks maksta iga kuu kõrgemat tulumaksu, mis tagaks, et mitte ainult teatril, vaid ka teistel elualadel oleks stabiilne rahastus, mis ei sõltu annetajate suvast.

Ideaalis soovitakse ehk asendada riigitoetused täiesti heategevusega, et lahendada selle abil ükskõik millised sotsiaalsed hädad ja probleemid. Inimese vabadusi austav heategevus usutakse olevat palju efektiivsem, kuna see aitavat vähendada kõikide pattude algpõhjust – bürokraatiat. See iha saab realiseeruda ainult eeldusel, kui turumajanduslik ühiskond toimib alati automaatselt ja reguleerib ennast ise. Ajalugu on kahjuks tõestanud vastupidist. Heategevus ei suuda toime tulla turuühiskonna paheliste kõrvalnähtuste ja patoloogiatega. Majanduskriisides on riigi roll asendamatu. Turg ei ole alati ratsionaalne. Heategijate ühiskond on ilus utoopia, nagu Marxi klassideta ühiskondki.

Heategevus olevat tugeva ühiskonna tunnus. Selle väitega võib teatud tingimustel nõustuda. Ent tutvudes Reformierakonna programmiga näeme, et pigem soovitakse ühiskonna võimu piirata, allutada ühiskond täielikult turuloogikale ja äärmuslikule individualismile. On küsitav, kas saab nimetada tugevaks ühiskonda, kus haiglate hädavajalikku aparatuuri hangitakse korjanduste teel, kus kallite ravimite vajajal tuleb abi otsida heategevusfondidelt, kus lapsi toetatakse heategevusjooksudega, kus veteranide aitamiseks müüakse sinililli jne.

Kõike seda arvestades näib heategevus pigem kõigi eluvaldkondade järjepidevalt ja meelevaldselt turuloogikale allutamise (ka seal, kus turg ei toimi) uhke fassaadina. Kõik erakonnad eesotsas Reformierakonnaga on ajanud poliitikat, mis ettevõtluse arendamise sildi all on järjekindlalt vähendanud sotsiaalseid tagatisi, tekitanud darvinistlikku konkurentsi igas võimalikus eluvaldkonnas, kehtestanud kasinusediktaadi jne. Seejuures rõhutatakse, et ainult turul on õigus määrata, mis on õiglane ja mis mitte. Sedasi taandatakse sotsiaalne õiglus vaikimisi täielikult majandusreeglitele.

Sellel taustal paistab heategevus sotsiaalse õigluse hädise aseainena, mis täidab Kallase-suguste persoonide eneseimetlemise edevaid vajadusi. Olles alandanud tulumaksu, kärpinud tööliste õigusi, kehtestanud kasinusediktaadi, lähevad meie poliitikud koju ja annetavad 10, 20 või koguni 100 eurot mõnele abivajajale. Ja enesetunne on parem ja uni magusam! Pühapäevaheategevus annab poliitilistele otsustele inimliku legitiimsuse. Ja võimaluse demonstreerida, et ettevõtjad ja poliitikud tunnevad ikka muret inimeste käekäigu pärast.

Kallas väidaks vastu, et erandlikult kõik probleemid alates kasvavast ebavõrdsusest peab tingimata lahendama turumajanduse enda piirides. Kellelgi ei ole õigus meelevaldselt sekkuda, piirata ja seada reegleid, piiranguid – ka siis mitte, kui turumajandus ei toimi ja sotsiaalne sidusus laguneb. Turg reguleerivat ennast kõige paremini ise. Sedasi antakse meile mõista, et heategevus olevat ainuõige viis, kuidas midagi muuta saab ja ülepea üldse tohib. Kuigi heategevus suudab leevendada paljusid probleeme, ei ole see siiski pikaajaline lahendus süsteemsetele hädadele.

Seda, kuhu viib mõtteviis, et kõike peab tingimata lahendama turumajanduse enda piirides ja et kellelgi ei ole õigus meelevaldselt sekkuda, piirata ja seada reegleid, piiranguid – ka siis mitte, kui turumajandus ei tööta ja sotsiaalne sidusus laguneb – aitab näitlikustada Kreeka riigiga juhtunu. Pärast 2008. aasta finantskriisi oli üpris mugav süüdistada kreeklasi laiskuses ja vastutustundetus eelarvepoliitikas. Kreeklased, nagu iga inimenegi, on oma õnne sepad ja hädades ise süüdi. Sellised süüdistused ei olnud kindlasti täiesti alusetud, kuid samas ei pöörata tähelepanu asjaolule, et võlakriisi üks peamisi põhjusi on tasakaalust väljas rahvusvaheline kaubavahetus. See on parem maha vaikida ja sellest mööda vaadata ning lükata kogu süü „laiskade“ ja „vastutustundetute“ kreeklaste õlule.

Seejärel avaneb suurepärane võimalus näidata ennast heategijatena, kes lähevad ennastsalgavalt kreeklastele appi. On kurb, et säärase aitamise sildi all tehakse suuri kingitusi Lääne-Euroopa suurpankadele ja et kasinusediktaadiga hävitatakse Kreeka majandus täielikult ning lootus võlgade tasumiseks koos sellega. Milline perversne heategevus! Milline perversne õpetamine! Olen kindel, et Kallas ja temasugused harivad ja aitavad meid kõiki nagu kreeklasi. Selliste heategijate ja kõiketeadvate õpetajate küüsi ei soovita kellelgi sattuda.

Ma ei soovinud väita, et heategevus on tingimata kurjast ja et sellest peab loobuma. Vastupidi: olen kindel, et on palju heasüdamlikke abistajaid, kes teevad Eesti elu paremaks. Pigem olen püüdnud osutada asjaolule, kuidas poliitikud on märkamatult rakendanud heategevuse oma ideoloogiliste veendumuste teenistusse. Parema tuleviku nimel peaksime julgema endalt küsida: kas vajame ikka Kallase-suguseid heategijaid? Mida on tarvis teha, et paljude abivajajate olukorda tegelikult parandada?

1 http://www.postimees.ee/3998853/siim-kallas-radaris-huvitistest-sul-on-vaga-karmid-reeglid-tegelikult-ma-alles-taitsin-pabereid-kus-selgitasin-kus-tootan

2 https://www.liberalism.ee/vaata-ka-liberaali-vastuseid

3 https://www.randjarv.ee/sildid/heategevus/

4 http://www.err.ee/548681/siim-kallas-ideaalne-heategevus-ei-vaja-riigi-abi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming