Ülemaailmse vastasseisu piirkondlikud aspektid

Aive Mandel

Eesti diplomaadid olid põhimõttelise küsimuse ees: kas ollakse kommunismi- või nõukogudevastased? Valiku tegemisel sai määravaks reaalpoliitika: kommunistlik Hiina ei ohustanud kuidagi Balti riike.  Ligikaudu neli aastakümmet väldanud konfrontatsioon Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel haaras kahe suurjõu kõrval hulgaliselt kõige erinevama tausta ning taotlustega piirkondi, riike ja rahvaid. Eelmise aasta 27. ja 28. novembril Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis dotsent Olaf Mertelsmanni organiseeritud rahvusvahelisel konverentsil „Läänemere piirkond ja külm sõda“ („The Baltic  Sea Region and the Cold War”) võeti külm sõda vaatluse alla just regionaalsest tasandist lähtudes. Üheksa riigi teadlased katsid Läänemere kaldaid silmist laskmata teemade ringi diplomaatilistest nüanssidest või luuretegevusest kuni sotsiaalsete ning kultuuriliste mõjudeni. 

Reas ettekannetes läheneti külma sõja problemaatikale Baltikumi vaatenurgast. Kuidas täpselt kujunes sõja ajal ning järel Eesti, Läti  ja Leedu Nõukogude Liitu inkorporeerimise mittetunnustamine lääneriikide poolt (asjaolu, mis okupatsiooni ajal soodustas Balti diplomaatide tegevust läänes ning oli aluseks iseseisvuse taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel)? Eero Medijainen leidis, et USA ning Suurbritannia valmidus hoiduda Balti riikide inkorporeerimist de jure tunnustamast seisis aastail 1940–1945 nii-öelda noateral. Suurbritannia sõltus selles osas suuresti USA survest,  viimasel aga tuli arvestada ühelt poolt avaliku arvamuse ja oma moraalse palgega ning minna samal ajal liitlassuhete huvides kompromissidele Staliniga. Niisugustes oludes polnud USA välispoliitika sõja jooksul sugugi muutumatult ühemõtteline.         

Balti probleemist hoidumine       

Sõjajärgsele perioodile keskendunud Kaarel Piirimäe tõi nii Briti kui USA poliitikute seisukohti analüüsides esile valmisoleku Balti küsimuses vajadusel järeleandmisi teha. Teiselt  poolt oli aga Baltikumi staatus muutunud ebavõrdse kaaluga panuseks: USA puhul oleks see kahtlemata oluliselt kahjustanud valitsuse mainet, Stalin seevastu tundis end liidetud alade faktilise valitsejana piisavalt kindlalt, et mitte lugeda lääneriikide formaalset tunnustust suuremate järeleandmiste vääriliseks. Tegelikult oli juba mõni aeg enne sõja lõppu hakatud nn suure kolmiku USA, NSVL ja Briti suhetes Baltikumi probleemi tõstatamisest hoiduma, mis  muutis selle omamoodi surnud küsimuseks. Kokkuleppele loodeti jõuda sõja järel, ühenduses suuremate vaidlusasjadega nagu Saksamaa tuleviku paikapanek. Kuna aga Saksamaa osas jäigi suhete jahenedes ja külma sõja puhkedes üksmeel leidmata, kinnistus lõplikult kogu külma sõja ajaks  ka sõja jooksul kujunenud mittetunnustamispoliitika.     

Lisaks formaalsetele peensustele oli sel kõigel  omas ajas ka äärmiselt eluline dimensioon, rõhutas Piirimäe. Sajad tuhanded sõja käigus kaardilt kadunud Eesti, Läti ja Leedu kodanikud Saksa okupatsioonitsoonide põgenikelaagreis oleksid annekteerimise tunnustamise korral muutunud ametlikult Nõukogude Liidu kodanikeks. Nii oleks omakorda antud Nõukogude Liidule vabad käed nende massiliseks sundrepatrieerimiseks. Tagasisaadetutele osaks saada võiv traagiline  saatus sellise stsenaariumi korral polnud muuseas saladuseks ka lääneriikide valitsustele. Juliette Denis (Pariis) võttis oma ettekandes selles valguses lähemalt vaadelda Saksa põgenikelaagritesse sattunud lätlasi, keda erinevail hinnanguil oli 130 000 – 160 000. Põgenike huvide esindajaiks kujunenud Läti diplomaatidel tuli anneksiooni mittetunnustamise eest ning repatrieerimise vastu võideldes vaeva näha ka läänes kohati lätlastest  kujunenud negatiivse pildi kummutamisega. Propagandistlikel eesmärkidel lihtsustatud oli aga nii nõukogude võimu kui pagulaste liidrite poolt maalitud pilt Läti ning kogu Baltikumi sõjapõgenikest: fašistlike kurjategijate massiivile vastandati nägemus intellektuaalidest ja kõrgelt kvalifitseeritud tööjõust koosnevast ning etniliselt homogeensest grupist, keda ühendas süütu stalinismiohvri staatus. Põgenikelaagrisse sattunute tegelik koosseis, mida  Denis ka põhjalikult kirjeldas, oli loomulikult märksa mitmekesisem.       

Pagulaste tegevusele sõjajärgses Euroopas oli pühendatud mitu ettekannet, neist kaks eestlastele ja lätlastele Rootsis. Lars Fredrik Stöckeri (Firenze) sõnul on seni külma sõja uuringutes prevaleerinud diplomaatiline ja poliitiline ajalugu olnud suunatud bipolaarsuse, eraldatuse ja vastandumise rõhutamisele. 

Selline lähenemisviis taastoodab jätkuvalt nägemust raudsest eesriidest kui läbimatust tõkkest. Fookuse nihkumine kultuurilistele ja sotsiaalsetele aspektidele ning mitteriikliku tasandi suhtevõrgustikule võimaldaks seevastu näha eraldatuse kõrval rohkem ka kontakte ja vastastikmõjusid. Ettekandja näitlikustas seda, võttes vaatevälja eesti pagulaskonna Rootsis. Kui uurida välis- ja kodueestlaste vahel toimunud kommunikatsiooni üle suletud Läänemere,  on selge, et infovahetus toimis ka kõige isoleeritumal perioodil, rääkimata 1960. aastatel mitmekesistunud kontaktidest.       

Rootsi võimude suhtumisest Lätisse ning läti pagulastesse, mida annab mitmeti üldistada ka kogu Baltikumi kohta, kõneles Argita Daudze (Läti Ülikool). Väikeste riikide võimalused on ikka ja alati sõltunud geopoliitilistest  oludest, tõdes ettekandja, iseloomustades Rootsi nn väikeste sammude poliitikat Baltikumi suhtes aastail 1940. – 1980. Vältides ühelt poolt Nõukogude Liiduga heade suhete säilitamise nimel igasuguseid julgemaid seisukohavõtte, oli samas, vastavalt demokraatliku riigi aluspõhimõtetele, pagulasaktivistide avalik tegevus lubatud. Mitteametlikult jätkus ka huvi Balti riikides toimuva vastu. Daudze andis ülevaate eriti 1970.-1980. aastatel oluliseks infoallikaks  kujunenud ettekannetest, mis saabusid Rootsi diplomaatidelt Leningradist: edastati kohaliku ajakirjanduse, reiside ja isiklike kontaktide abil kogutud andmeid liiduvabariikide sisepoliitika, majanduse, kultuuri ja rahva meeleolude kohta. Nõukogude Liidu lagunemisel tähendas see, et just Rootsi oli teistest lääneriikidest paremini ette valmistatud Baltikumis kujunenud olukorra ning sealse uue poliitilise eliidi  mõistmiseks.   

Balti diplomaatide huvi keskmes olid USA ja NSVL suhted, kuid sõjajärgses maailmas hakkasid kujunema teisedki mõjukeskused.  Üheks selliseks oli kahtlemata Hiina. Seda, et külm sõda ei lõppenud mitte kõikjal maailmas Berliini müüri langemisega, tuletas meelde Vahur Made. Üks tänaseni aktuaalsetest konfliktidest vindub Hiina Rahvavabariigi ning Taiwani ehk Hiina Vabariigi vahel. Külma sõja elemendid on aga seeläbi elujõulised ka tänases Eestis,  mis puutub riigi välispoliitika ametlikku seisukohta nende riikide suhtes. HRV survel nn ühe Hiina poliitikast hoolikalt kinni pidades piirdutakse tänini Taiwani puhul vaid mitteametlike majanduslike või kultuuriliste suhetega. Selle hoiaku lätted asuvad 1960.-1970. aastates, mil NSVL-HRV suhete jahenemine ning viimase lähenemine USA-le pani Eesti diplomaadid põhimõttelise küsimuse ette: kas ollakse kommunismivõi nõukogudevastased? Valiku  tegemisel sai määravaks reaalpoliitika: kommunistlik Hiina, vaatamata ideoloogilistele ühisjoontele NSV Liiduga, ei ohustanud kuidagi Balti riike. Pigem vastupidi, Baltikumi olukord võeti meeleldi oma nõukogudevastase propaganda arsenali, ning taasiseseisvumise protsessis peeti HRV toetust idealistlikest kaalutlustest olulisemaks.         

Sõjajärgne aeg jagas Euroopa vastasleerideks, ent selle kõrval algas ühtlasi liikumine Euroopa ühendamise suunas. Euroopa Liikumise vahendusel osalesid ka Balti eksiilpoliitikud Euroopa integratsiooni protsessis. Erilist koostöövaimu Eesti, Läti ja Leedu poliitikute vahel ei olnud, tõdes sel teemal rääkinud  Pauli Heikkilä (Turu ülikool). Euroopa poolt vaadates sooviti Baltikumile läheneda pigem ühtselt, koondada need riigid Balti Nõukogusse. Eksiilpoliitikud ise eelistasid aga toimida eraldiseisvate rahvuskomiteedena. Balti Nõukogu eksisteeris seetõttu vaid lühiajaliselt (1948–50). Ka jäi Euroopa ühinemisliikumine Balti diplomaatide seas pigem teisejärguliseks huviks, võrreldes panustamisega Ameerika Ühendriikidele kui peamisele Nõukogude  Liidu vastasmängijale.     

Põhjendamatud lootused Läänele       

Diplomaatia ja pagulaste küsimuste kõrval käsitleti konverentsil ka seda, mil moel mõjutas ida-lääne vastasseis elu raudse eesriide taga. Sotsiaalse hinna, mida Nõukogude liiduvabariigid külma sõja eest pidid maksma, arvestas Eesti näitel kokku Olaf Mertelsmann. Hinnates sõjajärgset olukorda Baltimaadel,  on laiema rahvusvahelise tausta mõju sellele sageli tähelepanuta jäetud. Nõukogude võimu poliitika vastliidetud aladel oli aga kahtlemata seotud ka Nõukogude Liidu ja lääneriikide omavaheliste suhete seisuga. Vaenu ja usaldamatuse süvenemine endiste liitlaste vahel intensiivistas Baltikumi kui NSVL kõige läänelikuma piirkonna sovetiseerimist  ning puhastusi eri ühiskonnakihtides. Lääne propaganda omakorda soodustas põhjendamatuid lootusi Briti ja Ameerika sõjalisele sekkumisele Baltikumis toimuvasse, hoogustades nii relvastatud vastupanuliikumist ning kasvatades selle ohvrite arvu. Kogu ühiskonda tervikuna puudutas aga Stalini otsus jätkata majanduse edasist militariseerimist  elustandardi arvelt. Sõja lõppedes ei alustatud NSVLis mitte ülesehitustööd nagu mujal Euroopas, vaid jätkati rasketööstusse investeerimist ning jäeti põllumajandus, infrastruktuur ja olmetingimused tagaplaanile.   

Sõjast niigi muserdatud oludes süvenes alatoitumus, mis koos viletsate olmetingimustega põhjustas suremuse tõusu sellise määrani, et Mertelsmanni sõnul võib sõjajärgseil aastail  rääkida lausa sotsiaalsest katastroofist. Militariseerimise mõju on aga tuntav tänapäevani, ühe näitena pole seni lahendada suudetud strukturaalseid ja sotsiaalseid probleeme, mis kujunesid välja aastakümnete jooksul tuumaprogrammi huvides majanduslikult ebatasuva põlevkivitööstuse eelisarendamise tõttu. Lisaks tuleb tänapäeval toime tulla ka aastakümnete jooksul kujunenud mentaalse pärandiga. NSV Liidu lagunemise järel kõikjal  postsotsialistlikel maadel ilmnev tung talletada mälestusi nii individuaalsel kui ka institutsionaalsel tasandil on üks märk jätkuvast vajadusest nõukogudeaegseid kogemusi lahti mõtestada. Mārtiņš Kaprāns (Läti ülikool) märkis, et aastail 1991–2008 on Lätis ilmunud ühtekokku 195 Nõukogude perioodi puudutavat autobiograafiat. Kaprānsi hinnangul on nende üheks selgeimaks ühisjooneks positiivse identiteedi otsingud. Ilmneb püüd seista vastu  nii-öelda ametlikule mälupoliitikale – tänapäevaste poliitikute, ajakirjanike ning teiste avaliku diskursuse kujundajate kalduvusele suhtuda hukkamõistvalt nõukogude aja positiivsesse meenutamisse ning suunata inimesi allasurutud rahva kannatusi ja heroismi rõhutama. Autobiograafiates otsitakse võimalusi ajaloonägemuseks, mis oleks paindlikum lausnegatiivsest või -positiivsest (viimast esindab Läti venekeelne elanikkond) käsitluslaadist.  Pragmaatiliste põhjenduste toomine, kui juttu on tegutsemisest parteis või mõnes muus nõukogulikus institutsioonis, toonase ning praeguse elukorralduse võrdlemine (tihti viimase kahjuks) – Kaprāns tõlgendab selliste motiivide sagedast esinemist katsena nõukogude-kogemust normaliseerida.       

Külma sõja mõjusid idabloki riikides näitas Pierre-Frédéric Weber Szczecini (Stettin) linna näitel, millele ida-lääne konflikt tähendas senise väljakujunenud positsiooni häirumist Läänemere lõunakaldal. Teise maailmasõja järgse piiride nihutamise tulemusena läks piirkond Saksamaalt Poola kätte ja saksa elanikkond vahetati välja poolakate vastu.  Varasemate harjumuspäraste sidemete läbilõikamine Saksamaaga oli üks põhjusi, mis häiris taastumist sõja tagajärgedest, samuti aga ka asetsemine Ida-Euroopa militaarstrateegiliste ning majanduslike huvide sõlmpunktis. Diplomaatilises võitluses ning piirialal aset leidnud intsidentides, mis kestsid kuni 1980ndate lõpuni, ilmnes Poolat kummitama jäänud hirm kaotatud alade võimaliku tagasitaotlemise ees sakslaste poolt. Ka pärast ühendatud Saksamaa  piiride tunnustamist ning liitumist Euroopa Liiduga painab piirkonda identiteedikriis ja suutmatus end regioonis positsioneerida. Mitu ettekannet olid pühendatud ka külma sõja avaldustele demokraatlikus Euroopas, täpsemalt Põhjamaadel. Ühelt poolt olid need riigid Nõukogude aktiivse propaganda sihtmärgiks.   

Oluline koht oli siin kõikvõimalikel koostöö- ja sõprusorganisatsioonidel, Kim Frederichsen (Odense) näitas Nõukogude kultuuridiplomaatia võtteid Taani ja Nõukogude Liidu vahelise koostöö ühingu näitel.  Ühena paljude omataoliste seas tegutses see praktiliselt täielikult Moskva suunamisel ja rahastamisel. Ühingu tegevus (loengud, filmiõhtud, ajaleht, kinnimakstud reisid Nõukogude Liitu jne) ei pälvinud Frederichseni hinnangul siiski suuremat tähelepanu, propagandast rohkem mõju oli Nõukogude  võimu tegelikel ettevõtmistel, näiteks põhjustas Taanis terava protesti Ungari ülestõusu mahasurumine. Üksikuid ettevõtmisi saatis siiski edu, üheks selliseks võib ettekandja hinnangul pidada Erik Vagn Jenseni raamatut „Tundmatud naabrid” („Ukendte naboer – sovjetrepublikkerne Estland/Letland/Litauen, 1977).         

Nõukogude propaganda tüüpseisukohtadega täidetud raamatut kasutati alternatiivi puudumisel Taani koolides paraku õppematerjalina. Teiselt poolt tehti Põhjamaadel kommunismiohuga võitlemisel tihedalt koostööd. Seda, milliste peensusteni võis minna mitteametlikke  kanaleid pidi toimuv varjatud tegevuse koordineerimine, selgitas Iben Bjørnsson (Kopenhaagen). Nii levis Põhjamaadel info üle riigipiiride luureorganisatsioonide koostöö kõrval ka sotsiaaldemokraatlike parteide liidrite omavaheliste sidemete kaudu. 1950ndate esimesel poolel, mil Põhjamaade võimuparteid pidasid kommunismi levikut esimese järgu probleemiks, arutati parteiliidrite omavahelistel kohtumistel julgeolekuküsimusi kuni  võimalikule riigipöördekatsele reageerimiseni välja, vahetati infot kommunistide tegevuse kohta oma riigis ning arutati võtteid nende vastu võitlemiseks. Koostöös osalesid ka LääneSaksa sotsiaaldemokraadid, kellelt pärines detailne teave Ida-Saksa kommunistide, sh võimalike Skandinaavia maadel liikvel olevate IdaSaksa spioonide kohta. Soomlased omakorda teavitasid näiteks Nõukogude sõjaväe tegevusest piiriäärsetel aladel.     

Soome positsioon otse Nõukogude Liidu kõrval tähendas küll pidevalt tuntavat naaberriigi survet, avas aga ka võimalusi soodsateks kontaktideks. Virpi Kaisto (Lappeenranta) on uurinud majandusalast koostööd lääne ning NSV Liidu vahel Soome ehitusettevõtte Finn-Stroi Ltd. tegevuse põhjal. Ettevõte loodi 1972. aastal, et viia läbi Soome piiri läheduses asuva Svetogorski paberivabriku  laiendamine ja moderniseerimine. Projekt polnud Nõukogude Liidu vaatepunktist paljude teiste omataoliste seas küll suurimate killast (Togliatti AvtoVAZ jt). Ka Soome-NSVL koostöös leidus sellesarnaseid ettevõtmisi varasemastki ajast, sealhulgas Viru hotelli ehitus aastatel 1969 – 1972. Ent Soome mõistes oli projekti mastaap siiski midagi täiesti uut ning kujunes seetõttu omamoodi mudelnäiteks, kuidas ületada kahe erinevatel  ideoloogilistel positsioonidel asuva riigi ühistegevuse käigus esile kerkivaid ootamatuid raskusi. Näiteks tuli tavapäraste ehitustehniliste küsimuste kõrval soomlastest projektijuhtidel korraldada igapäevane piiriületus kuni 1400-le Soome piiriäärses linnas majutatud töölisele ning tagada, et ei levitataks Nõukogude poolele vastumeelset infot, mistõttu oli kahe riigi tööliste käitumine töökohal rangelt reglementeeritud. 

Konverentsi peaesinejaiks olid kaks ise külma sõja tingimustes tegutsenut, kes tuginesid ka oma ettekandes isiklikele kogemustele. Pikaaegse NATO peakorteri töökogemusega praegu pensionil kontradmiral Sigurd Hess (Saksamaa) võttis vaatluse alla lääne ning Nõukogude Liidu ja idabloki riikide  salateenistuste kokkupõrked Läänemerel toimunud luuretegevuse raames. Tippajaks kujunesid selles plaanis 1950. ja 1960. aastad, hiljem poliitilisel tasandil pinged küll teatud määral leevenesid, kuid et vastastikune isoleeritus kestis, siis ei vähenenud ka luure tähtsus info hankimisel kuni 1980ndate lõpuni. Hess kinnitas mereluure tähtsust info hankimisel. Vastaspoole võimeid tunti üldiselt väga hästi. Interpretatsiooni mõjutasid  aga ideoloogilised ja poliitilised mõttemallid ning mitte ainult ida pool külma sõja rajajoont.       

Kadunud sõjaväelaste saatus       

James Connelli (USA) ettekande sisuks oli Vene-USA koostöö USA luurelendudel Nõukogude mõjusfääris kadunuks jäänud sõjaväelaste saatuse selgitamisel. 1992. aastal loodi sel otstarbel USA kaitseministeeriumi  alluvuses ühine komisjon, mille tööga ise tihedalt seotud ettekandja kirjeldas värvikalt, millise põhjalikkusega viiakse läbi taolisi otsinguid Kamtšatkast ja Jaapani merest Ida-Euroopani. Vene poolelt saadud info abil on õnnestunud läbi viia sajad intervjuud endiste Nõukogude pilootidega, sündmuste võimalike pealtnägijate, ametnike ja vangilaagrite töötajatega, tehtud on välitöid vrakkide otsimisel ning säilmete leidmise korral  DNA-analüüsid. Suuresti on selliste otsingute aluseks töö arhiivimaterjalidega, selleks on ameeriklastele võimaldatud juurdepääs muu hulgas suletuse poolest kuulsatele KGB ja presidendi arhiivile. Ameeriklased omalt poolt on aidanud otsida näiteks eelmises Afganistani sõjas kadunuks jäänud Nõukogude sõdureid. Connelli hinnangul on koostöö sujunud edukalt – ühe märgina külma sõja aegse mentaliteedi vähemalt osalisest  taandumisest kahe riigi suhetes.     

Ometi pole see taandumine üldisemas plaanis kaugeltki täielik ning nii mõneski maailma paigas ei avaldu tänapäeval külm sõda kaugeltki vaid mineviku pärandi, vaid  ka eheda olevikuna. Seda olulisem on omada külma sõja problemaatikast võimalikult mitmekülgset ja seostatud pilti, seostamine on aga alati mõlemasuunaline. Piirkondlikul tasandil toimunu selgitamine annab oma panuse külma sõja kui ülemaailmse kompleksse nähtuse mõistmisse, külm sõda ise kujutab aga endast üht võimalikku raamistikku XX sajandi teise poole arengukäigu avaramaks tõlgendamiseks väga erinevas  geograafilises ja temaatilises kontekstis. Nii jagunes ka Läänemere ümbrus selles vastasseisus omakorda mitmeks erineva geopoliitilise reaalsusega arvestama pidanud piirkonnaks. Nende kogemuste kõrvutamise tulemuslikkust nii üksikosade kui terviku mõistmise seisukohalt näitas ka toimunud konverents.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming