Ühiselt ja üdini roheliselt

Marek Strandberg

Linnakorralduse muutmisel on Maa seisundile suurem mõju kui mis tahes muul tegevusel. Eelmise aasta 12. juunil suri USA majandusteadlane, 2009. aasta Nobeli auhinna laureaat Elinor Ostrom. Ostromi peamiseks huviks majanduse valdkonnas olid ühistegevusliku majanduse protsessid. Ostrom oli ka kirglik keskkonnakaitsja, tema seisukohtades olid ühine tegevus ja keskkonnahool tugevalt põimunud. Päev enne surma ilmus temalt artikkel „Rohujuurest saati roheline” („Green from the grassroots”), milles ta rõhutab keskkonnahoiualast ühishuvist lähtuvat käitumise ja toimimise vajadust. See viimane tekst oli kirjutatud Rio 20+ konverentsi künnisel ja juhtis tähelepanu vajadusele, et mingil juhul ei tohi rahulduda vaid ühe ülemaailmse keskkonnaalase leppega. Ta rõhutas, et tegevusetus võib kaasa tuua katastroofilisi tagajärgi. Olles mitmeti uurinud USAs metsanduse alal tegutsevaid ühistuid, oli Ostromile teada nende efektiivsus ja turgudel parem vastupidavus muutustele. Seda ennekõike võrreldes näiteks aktsiaseltsidega, kus peale turundusprobleemide on alati ka rivaliteet omandisuhetes. Ostrom ütleb oma viimases artiklis: „Me ei saa lootma jääda üksikutele globaalsetele lahendustele, et lahendada probleem, kuidas majandada meie ühiseid ressursse, nagu ookeanid, atmosfäär, metsad, veeteed ja liigirikkus, mis kõik koos loovad sobivad tingimused eluks, sealhulgas seitsme miljardi inimese suuruse inimkonna edenemiseks. Me ei ole kunagi pidanud tegelema probleemidega, mis puudutavad korraga kogu ülemaailmselt omavahel seotud inimühiskonda. Keegi ei tea kindlalt, milline lahendus toimib, nii et on oluline luua süsteem, mis oleks võimeline arenema ja kiiresti kohanduma.”

Ostromi uurimustestki nähtub, et üheaegselt toimivad kattuvad kokkulepped, strateegiad ja poliitikad on kokkuvõttes edukamad kui mis tahes kõikehõlmav ja universaalsena kavandatud tegevusplaan või juhised. See toimib Ostromi järgi edukalt kohalikul ning eeldatavalt ka rahvusvahelisel tasandil. Ostrom näeb üksteist täiendavate ja kattuvate kavade rolli järgmiselt: „Selline uudne lähenemine poliitikale ja tegevuskavadele pakub olulisi turva­võrke juhuks, kui üks või enamadki peaksid läbi kukkuma.”

Ostrom osutab, et nüüd, kui ühtse globaalse kliimaleppe, uue kliimaleppe sünd on kahtluse all, on ometi palju omavalitsusi, kes on võtnud keskkonnahoiu ja kliimahoolde oma pärisasjaks. Näiteks Malmö roheline aselinnapea Lari Pitkä-Kangas korraldab uut üdirohelist linnaosa, kus parim teadlikkus energiasäästust ja kliimahooldest on tegelikkuseks saamas – seda ühistegevuses ja ilma detailirohke ülemaailmse juhiseta. Tehtu on osutunud nii huvipakkuvaks, et Hiinas on seda linnauuendust paaris kohas suisa jäljendatud.

Ostrom peab seda laadi, alt üles keskkonnahoiualast tegevust möödapääsmatuks ja julgustamist väärivaks. 70% inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest sünnib jõgede suudmealadel ja rannikul paiknevates linnades, mis tekitavad arusaadavalt ka märkimisväärset keskkonnamõju. Sestap ongi linnakorralduse muutmisel ehk suuremgi mõju Maa seisundile kui mis tahes muul tegevusel.

„Kui mainida võitlust kliimamuutustega, siis ei ole Ameerika Ühendriigid väljastanud ühtegi föderaalset korraldust (ingl mandate), mis otseselt nõuaks või soodustaks heitkoguste vähendamist. Aga 2011. aasta maiks oli umbes 30 USA osariiki välja töötanud kliimaga seotud tegevuskavad ja üle 900 linna on alla kirjutanud USA kliimakaitse kokkuleppele,” osutab Ostrom globaalse, tsentraliseeritud mõju ning mitmekesise, ühistegevusliku mõju suhtele.

Ostrom viitab, et keskkonnahoiule ja kestlikule toimetamisele rõhuvad linnad on ka majandusliku õitsengu keskused, sest haritud, loovad inimesed eelistavad neid. Tulevast majanduskasvu näebki ta sündimas kohtades, kus laiutamise ja raiskamisega kokku tõmmatakse ning esile tõstetakse elukvaliteeti ja tervist toetavad asjaolud.

„Tõeline jätkusuutlikkus tähendab muidugi enamat kui vaid saaste kontrolli. Linnaplaneerijad peavad nägema kaugemale kitsalt kohalikust mastaabist ning analüüsima ressursside, nagu energia, toidu, vee ja inimeste liikumist linna ja sellest välja,” nõuab Ostrom.

Eripalgeliste linnade omavaheline suhtlus võib Ostromi arvates olla tähenduslik kogu ökosüsteemi arengule. Tõsijutt, sest need, kes on saavutanud häid tulemusi, ongi ju eeskujuks, nii nagu Hiinasse rajatakse väikesi Malmösid. Huvitav on ka jälgida, kuidas korraldab Tallinn linnaelu inimest säästvamaks ja hoidvamaks, sest on selge, et tasuta ühistransport linnakorralduse aluseid muutmata on sama roheline nagu rohelise nitrovärvi purk.

Linnade ja omavalitsuste globaalsel ühistegevusel näibki olevat suurem roll kui riikide püüul jõuda universaalset heaolu tagava universaalleppeni. Ostrom eeldab, ja ilmselt on tal tuline õigus, et positiivsest ja toimivast kogemusest on valmis kõik osa saama. Puudutagu see siis linnaelu või majandusprotsesse detailsemalt. Säästval arengul ei ole ühest definitsiooni, kuid on olemas suur hulk elemente ja tegevuse aspekte, millest kestlik toimimine kujuneb. Kestlikkusel on aga õnneks palju universaalseid eesmärke. Selmet abitult püüda neid globaalseid reegleid kõigi jaoks ühtlaselt paika panna, soovitab Ostrom tähele panna võimalusi, mida pakub omavalituste koostöö, mis loomult on vähem formaalne kui riikide omavaheline koostöö, mis paratamatult on rahvusvaheliste organisatsioonide rituaalide kammitsais. „Edaspidine eesmärk peab olema säästva arengu juurutamine omavahel globaalselt seotud ühiskonna DNAsse. Aeg on ressurss, mida meil on kõige vähem … Me vajame universaalseid säästva arengu eesmärke valdkondades nagu energeetika, toidutagavarad, tervishoid, linnaplaneerimine ja võitlus vaesuse vastu, samal ajal vähendades ebavõrdsust määral, mida koduplaneet võimaldab,” kirjutab Ostrom, kelle hinnangul on inimkonnal aega umbes kümmekond aastat, enne kui tehnilised ja nendega seotud majanduslikud lahendused talumatult kalliks muutuvad.

Üheks omapäraseks, tehnilise ühistegevuse mudeliks on muu hulgas näiteks (litsentsi ja tasu) vaba disaini kasutamine nii energeetika, põllumajanduse kui ka lihtsalt tootmise korraldamiseks. Just säästliku tegevuse korraldamiseks, ning seda mitte enam linnade või omavalitsuste ühistegevuses, vaid rahvaste ülemaailmses ühistegevuses. Elutarbelise tehnika ja süsteemide jooniste kättesaadavus ning võimalus neid kulupõhiselt luua on parim viis, mil moel levitada ökosüsteemihoidlikku eluviisi.

Tõsi, kui hakata kõnelema ühistegevuslikust majandamisest, on Eestis sagedaseks reaktsiooniks karjatus „kolhoos!”. Kolhoosi-sovhoosi loomuseks ei ole paraku ühistegevus, sest nende majandamisvormide aluseks oli inimeste paljaks röövimine võimu poolt, mitte ühishuvi.

Ostromi kirjeldatud kainestava kümnendi jooksul on ilmselt põhjust ka majanduses rohkem panustada solidaarsusse kui suveräänsusse ning kindlasti vajab ümberhindamist absoluutse konkurentsi kui möödapääsmatu majandusedu eelduse roll ja tähendus.

Kui küsisin mõne kuu eest Malmö aselinnapealt, et kas ei vaata veidigi kiivalt selle peale, et Hiinas tema vaevaga loodud linnamudelit kopeeritakse. „Ei ole,” oli kindel vastus, „arukad lahendused peavadki olema kõigile kättesaadavad ja kõigi huvilistega jagatud.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht