Ühest lõksust teise

Hardo Pajula

 See kõlab nüüd peaaegu patoloogiliselt, aga minu kõige soojemad tunded Eesti riigi vastu tärkavad igal aastal 30. märtsi kandis, kui minusuguse haldussuutmatu ajju jõuab  paratamatu teadmine, et nüüd tuleb see tuludeklaratsioon ikka lõpuks ära esitada. Ja peaaegu alati on pärast samasugune tunne nagu hambaarsti toolist tõustes: näe, ei olnudki nii hull. Ja ma ei räägi siin rahast; iga asi maksab midagi ja kas tulumaksumäär on parajasti 20, 21, 22 või … protsenti on teisejärguline selle kõrval, kui lihtne on meil kodanikena riigiga üldjuhul asju ajada. Näiteks Saksamaal tuleks samaks toiminguks  end ilmselt paariks nädalaks töölt lahti võtta või palgata raske raha eest mõni maksualkeemik. Jüri Mõis on kusagil öelnud, et Eestis on võimalik oma elu nii seada, et sa peaaegu ei taju riigi olemasolu. Ja ma arvan, et see on siinse elukorralduse väga suur ja samas väga alahinnatud eelis.  

Kes aga võimuga tantsida tahab, peab oma närvisüsteemi muidugi hoopis teisele  sagedusele sättima, sest mingist piirist hakkab see kõik siin üsna halvasti lõhnama. Kõige eemaletõukavamale arengusuunale juhtis tähelepanu Riho Laanemäe nüüd juba ligi kümme aastat tagasi Eesti Ekspressis ilmunud artiklis „Võllikeste võidukäik” (31. VII 2002). Samal aastal ilmunud Sirbi nupus „Keele ike ja ilu” (4. I 2002) võttis Vaapo Vaher kõnealuse nähtuse tabavalt  kokku sõnadega: „Ühest riigilõksust ollakse langemas teise”.     

  Niikaua kui lõks lahti püsib, on siin aga tegelikult väga tore elada: rahvast on vähe, rohelist on palju, elutempo on unine ja lähima sõbrani jalutad umbes paari minutiga. Iseasi on see, kuidas muutub võllikeste võnkesagedus, kui praegu Lõuna-Euroopas uitav eelarvekriis oma laagri ükskord siin lahti lööb. Selle probleemiga ei ole me aga  muidugi üksi. See võib olla aga paraku nii pluss kui miinus.