Ühe poolega tervik

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Teisipäevases riigikogus peeti maha vaimukas mõttevahetus, mida peaks kasutatud sõnade järgi lausa maailmavaateliseks nimetama. Jutt käis küll keskpangandusest, ja nagu teada, ei maksa Euroopa ühisraha raamistikus Eesti „poolsus” just palju, vaid tühise protsendiosakese. Seetõttu kuuluvad Helju Pikhofi ja Sven Sesteri avaldused pigem mütoloogilise mõttevahetuse žanri. Nagu ka kaitseminister Urmas Reinsalu hiljutine teade, mille järgi just Eesti parempoolne liige suutvat Euroopa keskpangas „suuremad lollused” ära hoida. Palju õnne, härra Draghi, kärpe- või säästuissanda vits Eestist saabub teie turjale tantsima niipea, kui teid tabab õrnemgi mõte oma räpaste näppude sirutamisest mõne riigi võlakirjade poole! Publikule esitati kaks ajast ja arust ideoloogilist klišeed, millest poleks ju midagi kurja, kui vägisi ei tekiks kahtlust, et nende esitajad ise siiralt usuvad neisse lihtsustatud maailmaseletustesse, mille järgi maailm jaotub valgeks ja mustaks, headuse ja kurjuse domeeniks. Näiteks kodanikkonna hirmutamine majanduskaosega, mille automaatselt toovat kaasa mis tahes vasakpoolse erakonna võimulepääs, kuulub meie praeguste koalitsioonierakondade standardvarustusse. Nn vasakud on ses mõttes leebemad, et ei näe vähemasti oma püsiretoorikas parempoolsuses puhta kurjuse kehastust, vaid kõigest enda omast hukatuslikult palju viletsamat, seega paljudele ülikehva elustandardit põhjustavat ühiskondlikku raamistikku. Aga põhimõttelist vahet pole, sest vastaspoole demoniseerimine ning ühisosa eitamine oma konkurendiga nii, nagu seda teevad erakonnad, ei ole väljaspool poliitilist sfääri inimühiskonnas tänapäeval ju üldse võimalik. Selles on vähemalt keskaegse religioosse fanatismi ilminguid, mis kehvema õigusruumi puhul peaks leidma oma loomuliku lõpu ususõdades ja tuleriidal. Kui konkurent pole kaasvõistleja, vaid vastane ja vaenlane, siis on sõdalase vähim ülesanne „lõpplahendus”, mitte mingi pehmode kompromissiotsing.

On nii, et kõik erakonnad tegutsevad samal tegevusalal ja peaksid oma turul olema vennad ja õed. Aga ei ole. Sellist sõnasõda, nagu peavad end parem- ja vasakpoolseiks nimetavad poliitikud, ei saa endale lubada head konkurendid üheski ettevõtluse sfääris. Pole mõeldavgi, et näiteks Rakvere lihakombinaadi direktor ajalehes või prestiižikal ärikonverentsil räägiks silma pilgutamata sellest, kuidas tema konkurendi, Nõo tööstuse vorstid inimese kõhus kolme peaga usse tekitavad. Sama võimatu on kuulda juhtiva mööblitöösturi väidet, et tema konkurent oma toodete sisse tarbija kiusamiseks spetsiaalselt koisid ja üraskeid liimib. Või võtame midagi veel selgemat: alkoholitootjad ja karskusseltsid otsivad ka koostööd ja kompromisse, mitte ei nea pidevalt teineteist maa sisse kui absoluutset kurjust.

Seega, poliitilises keeles on inimestele lubatud palju rohkem tõestuskatteta teksti kui kuskil mujal. On lubatud see, mille eest muudes eluvaldkondades on ette nähtud kohtuasjad ja rängad trahvid. Miks küll? Margaret Thatcheri puhul taaselustasid paremprimitiivid meedias väite, et koos parunessiga saabus vähemasti Euroopasse parempoolsuse lõplik võit. Ja kõik nn vasakpoolsuse ilmingud sh Ühendkuningriigis (nagu Tony Blairi aastakümme) on tegelikult ikka vaid parempoolsuse reinkarnatsioon uues kuues.

Ühe poole lõpliku võidu kuulutamisel on Euroopas pikk ja rikkalik traditsioon. Eeldusel, et teine, kaotaja pool on ratsionaalne ja saab oma kaotuse lõplikkusest aru, peaks see ju oma senisest tegevusest loobuma, pillid pakkima ja ala vahetama. Enne, kui ta halvemal juhul klassina likvideeritavaks kuulutatakse. Kas tõesti on Eesti võimul mitte olev „pool” erandlikult nürimeelne ja jätkab visa paigaljooksu seal, kus ammu enam võitlus ei käi?

Või õigupoolest peaks hoopis küsima, kas nad ise ka päriselt usuvad seda mustvalget maailmapilti, mida jutlustavad. Usuvad seda maailma, milles pool moodustabki terviku. Lewis Carrolli imedemaal oleks matemaatilise ülesande ühe poolega terve moodustamisest saanud lihtsalt lahendada. Pool muutub terveks, kui teine pool lihtsalt olematuks hävitada. Vasakukäelisus kui probleem kaob, kui kõigil vastsündinutel vasak käsi kohe maha raiuda (absoluutsel paremakäelisel võiks olla kaks paremat kätt).

Tõelist meest edasipüüdlikus maailmas juhib vaid parem ajupoolkera. Ideaalse ühepoolse inimese loomist takistab veel vaid see asjaolu, et paljudel tagurlastel paikneb süda vasakul pool. Küllap aga ideoloogiliselt kindlameelsel parempoolsel parem kops peagi südame rolli üle võtab, kui seda probleemi tõsisemalt jälgima ja kontrollima hakatakse. Miks mitte luua mahajääjate aitamiseks poolsuspolitseid?

Olukord on jampslik. Miks ühiskond laseb endale nii rahumeelselt ideoloogilisi muinasjutte kaela valada, makstes ise selle eest, et mõttetud vastasseisud saaksid pidevalt õhutatud, et koostöö ja kompromiss oleksid viisi ja vormina põlu all?

Tänapäeva arenenud ühiskonna juhtimiseks on vastuseid hoopis rohkem kasutada kui küsimusi üldse tekib. Lihtne küsimus, lihtne vastus. Miks üldse peetakse vabades ja demokraatlikes riikides korralisi esinduskogude valimisi, kui mingi vaate ja viisi eelis teise ees oleks teaduslikult tõestatud? Selles asi ongi, et tõestatud pole midagi. Võimulolijate regulaarse vahetamise mõte pole maailmavaateliselt „õigema” seltskonna võimuleaitamine, vaid kontrollitud teadmine võimu kui sellise korrumpeeriva iseloomu kohta. Võimumehi ei pea vahetama mitte selle pärast, et konkurentidel on paremad ideed, vaid ikka seetõttu, et võimu kasutaja hakkab esimesest võimupäevast saadik alla käima. Ja mida rohem päevi on ta alla käinud, seda vähem ta ise sellest aru saab. Võimu regulaarne väljavahetamine on seega nagu inimese igapäevane hügieen. Hügieeni seisukohast pole vahet, kumma soki Eesti on kaksteist aastat vahetamata jätnud. Sokke tuleb ikka vahetada paarikaupa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming