Ühe impeeriumi lõpp (1)

Kaarel Piirimäe

Andrus Park, End of an empire? : a conceptualization of the soviet  disintegration crisis 1985–1991. TÜ kirjastus, 2010. 304 lk.   „Impeeriumi lõpp?” on Andrus Pargi lõpetamata jäänud raamat, mille Tartu ülikooli kirjastus  on nüüd välja andnud poolteist aastakümmet pärast autori surma. Park suri noorelt, 45 aastaselt metsajooksul saadud infarkti tagajärjel. Paljude teiste poolelijäänud ettevõtmiste kõrval ei jõudnud ta viimistleda ka seda käsikirja, mistõttu on selge, et raamatut ei saanud toona avaldada. Kuid teosest pisut hiljem. Soovin hoopis alustada väikese ülevaatega Pargist kui teadlasest ja filosoofist, selle koostamisel olen saanud toetuda Pargi kolleegide ja sõprade  meenutustele. 

Andrus Park (Pork kuni aastani 1991, mil Pork otsustas Ameerikasse asudes nime muuta) oli viljakas filosoof ja ühiskonnateadlane, kes saavutas peadpööritava edu Nõukogude Liidu teadussüsteemis, kuid suutis läbi lüüa ka lääne akadeemilises maailmas niipea, kui selleks avanes võimalus. 1973. aastal lõpetas Park Tartu ülikooli ajaloolasena ning juba 1982. aastal jõudis doktoritöö kaitsmiseni Vilniuse  ülikoolis. Vastavalt toonastele reeglitele jäi sellesse ajavahemikku ka kandidaadikraadi kaitsmine, mida ta tegi juba kolm aastat pärast diplomitöö esitamist. Töö mahtu ja bürokraatlikku kadalippu arvesse võttes oli kandidaaditöö palju mahukam kui praegune magistrikraadi töö ning see on praegugi administratiivselt võrdsustatud doktorikraadiga. Pargi andekusest annab tunnistust NSV Liidu parima üliõpilastöö auhinna võitmine kahel korral: 

1975. ja 1981. aastal. 35aastasena oli Park ilmselt noorim doktor Eestis, ning juba 38aastasena, 1987. aastal, valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks. Seega võib väita, et Andrus Park saavutas äärmiselt lühikese ajaga peaaegu kõik, mida tollases Nõukogude Eesti teadussüsteemis võis saavutada.         

Andrus Pargi karjääri silmas pidades võiks  seega öelda, et hoopis uusi võimalusi avav Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tuli tema jaoks just parajal ajal – kuid kindlasti poleks Park ise sellega nõustunud. Tegelikult oli ta liigagi kaua oma võimalust oodanud. Nagu kõikidele teadlastele, eriti aga ühiskonnateadlastele, pidid teda 1970. ja 1980. aastate diktatuuririigi olud ahistama. Samal aastal, kui Park astus Tartu ülikooli, suruti Prahas veriselt maha tšehhide katse liikuda „inimnäolisema  sotsialismi” suunas, mis oli valus löök paljudele Pargi eakaaslastele. Ühtlasi tähistas see sulaaja lõppu ning brežnevliku ideoloogilise surve tugevnemist ülikoolis. 1970. aasta paiku lõppesid sotsioloogide üleliidulised seminarid, mida oli 1966. aastast peetud Käärikul, ning 1975. aastal likvideeriti Ülo Vooglaiu juhitud sotsioloogialabor. 1970. aastal lõppesid ka semiootikute suvekoolid Käärikul, mis olid aluse pannud Juri Lotmani ümber koondunud  Tartu-Moskva koolkonnale.   

Kuigi Pargi ajal režiimi kontroll kahtlemata tugevnes, polnud olukord ometi lootusetu, sest Tartus kui Nõukogude Liidu provintsilinnas oli eneseteostuseks rohkem vabadust kui Moskvas või Leningradis. Tooniandvateks nähtusteks olid, nagu märgitud, sotsioloogia ja semiootika. Mis puutub Pargi valitud ajaloo eriala, siis siin toimus kaevikusõda nn punaste ja eestimeelsete vahel, kellest esimesed olid  koondunud parteiajaloo ja revolutsioonilise liikumise uurimise ümber, teised aga tegelesid peamiselt Eesti ajaloo varasemate perioodidega. Andrus Pargi kolleegid on aga väitnud, et kumbki suund ei pakkunud Pargile suurt huvi, sest esimene lähtus puhtalt Nõukogude marksismi dogmadest, teine aga kaldus vastanduma igasugusele teooriale ajalooteaduses, seades vastukaaluks rahvusromantilise ja rankeliku ajalookäsitluse. Parki paelus eelkõige  lähiajalugu ning riigiteadus, kuid loomulikult oli just neid alasid Nõukogude Liidus võimatu viljeleda, kui teadlasel polnud just soovi oma kirjutistes otseselt vassida ja valetada. Sellise kalduvuse puudumisest annavad aimu 

Pargi väljaastumised ausa ja eetilise ajalookäsitluse eest laulva revolutsiooni ajal 1980. aastate lõpus, nii publitsistikas kui teadusartiklites 2. Poliitikateadust nõukogude ajal aga ei tunnistatud, seda asendasid tavaliselt Marxi loomingu ümberjutustused ning Marxi leninlikud ja stalinlikud tõlgendused; lähiajalugu oli sageli väga raske eristada labasest propagandast,  mida alustekstina demonstreeris stalinlik lühike NLKP ajalookursus. Ent oli veel üks võimalus, mida üllatuslikult pakkus dialektika ja ajaloolise materialismi kateedrist välja kasvanud filosoofia kateeder, kuhu üliõpilasi võeti vastu vaid aspirantuuri. 

Nõukogude süsteemis oli filosoofiale loomulikult ette nähtud ideoloogilise valvekoera roll, kuid tegelikult tegutsesid selles kateedris ortodokssest marksismist küllaltki kaugele liikunud mõtlejad, nagu ilu probleemiga tegelev Leonid Stolovitš ja võõrandumist uurinud Rem  Blum. Nagu öeldud, oli Tartus paljusid asju võimalik teha teistmoodi kui impeeriumi suurtes keskustes; filosoofia eri suundadest võimaldas kõige suuremat mõttevabadust aga teadusfilosoofia. Ajaloofilosoofiaga tegeles Tartus Eero Loone, kel oli ajalooharidus Moskva ülikoolist. Just tema juhendatavaks ja kolleegiks sai Park. Loone on kahtlemata mõistatuslik kuju. Nagu kõikidel filosoofidel oli tal taskus kohustuslik parteipilet ning ta esines režiimitruu marksistina; kuid samas andis just nn süsteemis sees olemine võimaluse nautida suuremat loominguvabadust, kui see oli võimalik nn poliitikast kõrvalehoidjatele. Üheks näiteks on Gustav Naan, vastuoluline kuju Eesti ajaloos, kelle rolli ustava stalinistina mõneti tasakaalustas lõssenkismivastane võitlus ning populaarsed loengud ja artiklid võimu ja vaimu, mehe ja naise teemal. Loone loomingut analüüsides selgub, et tema töödes oli ortodoksset  marksismi üksnes näpuotsaga ning sedagi doseeritud tsensori ülekavaldamiseks. Kõigepealt orienteerus Loone oma ajaloofilosoofilistes töödes peaaegu täielikult lääne autoritele, argumenteerides, et hoolimata kodanlaste seisukohtade ekslikkusest on marksistil ka neilt nii mõndagi õppida. Loone põhitööks on 1980. aastal vene keeles ja 1992. aastal ingliskeelses tõlkes ilmunud „Sovremennaja filosofia istorii3, mille põhieesmärkideks oli  tutvustada ja analüüsida lääne õpetlaste töid ning kaitsta ajaloofilosoofia positsiooni ajalooteaduse epistemoloogiana (Nõukogude ideoloogia kohaselt puudus ajaloofilosoofiaks vajadus, sest seda rolli täitis ajalooline materialism).     

Teose huvitavaim osa oli neljas ja viimane  peatükk, kus Loone esitas julgeid väiteid ühiskondlike formatsioonide teooria kohta, postuleerides muu hulgas loogilise võimaluse, et kommunistlikule formatsioonile järgneb veel mõni seni tundmatu formatsioon. Ameerika retsensent konstateeris ajakirjas History and Theory üllatuse ja imetlusega, et Marxi ajaloolisest materialismist ei jäänud Loone käsitluses kivi kivi peale.4       

Loonega sarnaselt orienteerus Park lääne teadussaavutustele ja aastatel 1980-1981 õnnestus tal isegi õppida üks aasta Cambridge’i ülikoolis, kus Loone oli juba tuntud nimi. 1988.  aastal ajakirjas History and Theory avaldatud artiklis põhjendas Park vastastikuse dialoogi vajadust NSV Liidu ja Lääne teadlaste vahel.5 Park ise keskendus eelkõige ajaloonarratiividele ning selgitusmustritele ning võttis angloameerikaliku common-sense-positsiooni, püüdes lähtuda võimalikult täpselt sellest, mida professionaalsed ajaloolased tegelikult teevad, mitte mõnest teoreetilisest eeldusest. Pargi 1985. aastal ilmunud töö „relatiivsest  kausaalsest tähtsusest” leidis äramärkimist kuulsa Ameerika statistiku William Kruskali artiklis,6 lisaks kirjutas ta skeemide ja näidete rollist ajalookäsitluses.7     

Pargi kujunemine ajaloofilosoofist poliitikateadlaseks vastas arvatavasti tema tegelikule eelistusele, kuid selleks oli Nõukogude Liidu kriisiajal ka väga tugev sotsiaalne tellimus – eelkõige läänest. Kaasaja poliitiliste ideedega oli Park lähedalt kokku puutunud aastatel 1983–1988, kui ta juhtis teaduste akadeemia alluvuses olnud välismaiste ideoloogiliste voolude  uurimise sektorit, mille ametlikuks ülesandeks oli mõistagi ideoloogiline võitlus (selle sektori organiseeris Park ise, et saada endale sobiv töökoht). Kuigi Pargil õnnestus suuremas osas tegeleda meelepärasega, s.o uurida lääne filosoofide töid, pidi see periood ambitsioonikale mehele siiski näima ajaraiskamisena. Ent juba 1988. aastal õnnestus Pargil pääseda Ameerika Ühendriikidesse, kus ta andis ülikoolides loenguid, ning aastatel 1990-1991 järgnes  aastane stipendium Columbia ringkonna Woodrow Wilsoni keskuses. Park suutis kiiresti murda end lääne mainekate poliitikaajakirjade lehekülgedele, ta tegutses ka näiteks ajakirja Nationalities Papers Ida-Euroopa toimetajana. 1990. aastal avaldas The Washington Quarterly Pargi artikli „Globaalne julgeolek ja Nõukogude rahvused”, milles Park heitis lääne sovetoloogidele ette suutmatust märgata rahvusprobleemi teravust NSV Liidus.8 Selge, et Pargi  elukogemus ning sädelev intellekt andis talle eelise enamuse sovetoloogide ees, selle eelise kasutas ta järgneval paaril aastal ka ära. 1991. aasta kevadel ilmunud artiklis „Perestroikast külma kodusõjani” söandas Park lisaks analüüsile tegeleda ka ettevaatliku ennustamisega. Ta oletas, et tõenäoliselt leiab Moskvas peagi aset konservatiivne reaktsioon, kuid lisas siis, et arvatavasti pole vanameelsetel julgust läbi viia täiemõõdulist riigipööret.9 1991. aasta sügisel võis Park juba rahulolevalt nentida, et tema ennustus oli läinud täide ning Moskva putš oli tõepoolest olnud hillitsetud.10 Pärast Eesti iseseisvuse taastamist pöördus Pargi kirjutiste peatähelepanu aga Eesti ja Vene suhetele ning Eesti siseprobleemidele.

***

Andrus Pargi raamatusse „Impeeriumi lõpp?”  on koondatud Pargi tähelepanekud Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest. Need on avaldatud ajavahemikus 1989–1992, kuid peale selle on autor demonstreerinud oma ajaloofilosoofiliste ja metodoloogiliste kontseptsioonide praktilist väärtust ajaloolase jaoks. Just see viimane aspekt – ajalookirjutuse mõtestamine – teeb teose ajatuks, samas kui osa Pargi poliitilistest analüüsidest pakuvad pigem huvi oma ajastu kontekstis. Tuleb siiski lisada, et Park  suudab Nõukogude Liidu poliitilist arengut analüüsides pea igal leheküljel midagi üllatavat ja huvitavat välja pakkuda.       

Pargi ajaloofilosoofiat iseloomustab skepsis objektiivse ajaloo võimaluste suhtes. Park annab mõista, et narratiiv, mille ajaloolane konstrueerib seaduspärasusi markeerides ning sündmusi ritta seades, põhineb paljuski juhuslikul ja intuitiivsel valikul. Niinimetatud fakti kasutab Park lõtvade kausaalsete väidete toestamiseks, mitte kui mingit objektiivset alust ajalookäsitluse koostamiseks. Tuginedes varasemale tööle ajaloosündmuste põhjuste  tüpoloogiast,12 tegeleb ta pigem kausaalsete seoste kaardistamise ja tüpologiseerimisega kui põhjuste reastamisega selle järgi, mis tema arvates oli olulisem. Kogu käsitlust iseloomustab niisiis värskendav kahtlemine ajaloolase võimes konstrueerida kõikeseletavat narratiivi. Teiseks Pargi meetodiks, nagu ka alapealkirjast näha, on kontseptualiseerimine, s.o keeruliste nähtuste ja arengusuundade mõtestamine maxweberlike ideaaltüüpidega.  Ta kirjutab: „Terminiga kontseptualiseerumine märgin katseid esitada ajaloofakte mõnes üldises (kuigi lõdvas ja võib-olla implitsiitses) teoreetilises skeemis, püüet tõsta ajalookäsitlus filosoofilise ja refleksiivse, küllaltki abstraktsete kontseptsioonide keele tasandile.”   

Näiteks kirjeldab Park Nõukogude impeeriumi kriisi kümmekonna huvitava mõistega, sealhulgas „sõjalise vatikaniseerumise”, „balkaniseerumise” ja liibanoniseerumise” toel. „Vatikaniseerumine” märgib Pargil olukorda, kus impeeriumi valitsuse kontrolli all on suur ja tugev valitsusaparaat ühes sõjaliste struktuuridega,  kuid see valitsus ei suuda tegelikult suurt osa impeeriumi territooriumist oma kontrolli all hoida. Selle mõiste abil kirjeldab Park Gorbatšovi võimu nõrgenemist liiduvabariikide üle, kuigi peasekretär säilitas formaalse võimu üleliiduliste ametkondade üle. „Liibanoniseerimisega” märgib Park üha verisemat kodusõda etniliste ja usuliste gruppide vahel NSV Liidus. „Balkaniseerumise” all mõistab Park aga paljude väikeste ja keskmise suurusega  riikide teket impeeriumi varemetele, kusjuures kujunev riikide süsteem ei ole poliitiliselt stabiilne. 1991. aasta vaatenurgast nägi Park, et vähemalt osa endise NSV Liidu ruumist areneb tõenäoliselt balkaniseerumise suunas. Lisaks pakkus Park veel välja selliseid mudeleid nagu honeckeriseerumine, soometumine, alžeeristumine ja ulsteriseerumine, kusjuures ta ei defineeri mõisteid väga täpselt, vaid apelleerib taas intuitiivsele tunnetusele. Kõike seda on huvitav ja inspireeriv lugeda. Väärtuslikem osa teosest on minu arvates arutlused Mihhail Gorbatšovi poliitilise stiili ning nn gorbatoloogia üle (nii tähistab Park teooriaid Gorbatšovi poliitika alustest), mis tuginevad tema kahele rahvusvahelises ajakirjas ilmunud artiklile.13 Pargi arvates on Gorbatšovi poliitikat võimalik tõlgendada mõistete „taganemine”, „pärand” ja „reform” kaudu, kusjuures eesmärgiks on lõigata poliitilisi  dividende ja koguda poliitilist kapitali. Pargi järgi seisneb pärandidividend Nõukogude süsteemis riigijuhtide harjumuses süüdistada kaasaja puudustes varasemaid liidreid:     

Hruštšov süüdistas Stalinit, Brežnev kritiseeris Hruštšovi ja Gorbatšov sarjas Brežnevit. Aastaks 1990 oli see ressurss end ammendanud, sest pärast kuut aastat peasekretäri ametis oli järjest raskem ajada kitsaskohti eelkäijate kaela. Kõige täiuslikumalt oli Gorbatšov Pargi arvates arendanud välja taganemistaktika, mis nägi ette varasematelt Nõukogude positsioonidelt taandumist: tagasitõmbumine Afganistanist,  mittesekkumine Ida-Euroopa revolutsioonidesse, NLKP ainuvõimu murdmine 1990. aasta kevadel – see tagas talle märkimisväärse populaarsuse, eriti läänes. Igale poliitikule kõige väärtuslikumat dividendi, reformidividendi ei suutnud Gorbatšov aga aastatel 1985–1991 saavutada. Pargi arvates tegi Gorbatšov saatusliku vea, kui raiskas pea kõik oma pärandija taganemisdividendid enne, kui oli saanud mõne reformidividendi. 1991. aasta seisuga  oli Gorbatšovil veel kasutada paar taganemisdividendi, näiteks vabaduse lubamine Balti riikidele, KGB laialisaatmine või impeeriumi struktuuride edasine lammutamine, kuid Pargi arvates oli väheusutav, et need sammud oleksid võinud päästa Gorbatšovi poliitilise karjääri.     

Edasi on huvitanud Parki eelkõige tollased teooriad Gorbatšovi poliitika aluste kohta. Park identifitseerib kolm Gorbatšovi-mudelit tollases kirjanduses: Peeter I, reformi-kommunist ja Kerenski. Esimese teooria järgi meenutab Gorbatšov sihikindlat ja jõulist reformaatorit, moderniseerijat, kelle salaplaani juurde  kuulub NSV Liidu paiskamine „kontrolli all kaosesse”. Teise järgi sarnaneb peasekretär reformikommunistiga (nt Janos Kadariga), kes usub kommunismi võidukäiku, kuid kelle reformid kasvavad üle pea. Kolmanda mudeli kohaselt on Gorbatšov heatahtlik, kuid nõrk liider, kellel pole sügavamaid põhimõtteid ega pikaajalist strateegiat – nagu 1917. aasta Veebruarirevolutsioonijärgse ajutise valitsuse liider Aleksandr Kerenski). Seejärel analüüsib Park nende teooriate falsifitseeritavust, nähes probleemi selles, et pole selge, milline võimalik tulevikusündmus võiks ühe või teise mudeli ümber lükata. Näiteks Balti riikide iseseisvumist võivad teadlased kasutada tõendina kõigi kolme mudeli kinnitamiseks (see kuulub Gorbatšovi kui jõulise reformaatori salaplaani, on märgiks Gorbatšovi püüdest päästa kommunism vähemalt Venemaal või on järjekordne tõend tema nõrkusest ja otsustamatusest). Isegi Gorbatšovi kukutamine võiks Pargi arvates kinnitada  teist ja kolmandat ning äärmisel juhul isegi esimest mudelit. Autori enda eelistus kuulub reformikommunismi ja vähem Kerenski mudelile, kuid ta tunnistab raskusi nende teooriate falsifitseeritavuse kriteeriumide püstitamisel ja näiteks Peeter I mudeli ümberlükkamisel. Tagantjärele võime lisada, et Peeter I teooria küll end õigustanud pole: keegi ei usu enam, et NSV Liidu kokkuvarisemine kuulus Gorbatšovi salaplaani juurde, õigustanud on end  ka selgitusmustrid, kus Gorbatšovi on nähtud veendunud kommunisti, kuid nõrga juhina. Raamatu puudused NSV Liidu kokkuvarisemise käsitlusena on tingitud ühest ja ainsast asjaolust: enamik tekstist on valminud enne 1991. aasta augustiputši, seega ajal, kui lagunemisprotsessi lõpptulemust poleks isegi ennustaja Paul suutnud ette näha. Näiteks kõhkles Park, kas Balti riigid suudavad Venemaast lahku lüüa ja saavutada täieliku suveräänsuse,  sest ta ei välistanud impeeriumimeelsete konservatiivset reaktsiooni. Siiski oletas ta, et demokraatlike protsesside jätkudes on vähemalt Balti riikide vabanemine tõenäoline, ning lisas head vaistu demonstreerides, et Venemaa kiire majanduslik taastumine on ebatõenäoline, kuid autoritaarse või diktatuurikorra tagasitulek Venemaal kahjuks tõenäoline. Park kirjutab: „Eelseisev diktatuur võib olla ka autoritaarset tüüpi, sihiks üleminek turumajandusele  ning toetajateks nooremad, pragmaatilisemad ja tehnokraatlikud elemendid armees, sõjatööstuskompleksis, KGBs.” 

Võimalik, et Park kirjutas käsikirja hiljem ümber, lisas näiteks teoreetilisi osi, kuid ta ei jõudnud sündmuste käsitlemisega kaugemale 1991. aasta jaanuarist ning jättis muutmata tulevikuspekulatsioonid, mis valmisid arvatavasti  1991. aasta kevadel. Kui see raamat oleks ilmunud 1991. aasta suvel mõnes mainekas kirjastuses, oleks sellest võinud kujuneda immediate hit, millele ettenägelikkus ja sügav analüüs oleks lisanud klassikalise teksti väärtuse. „Oleviku ajaloolasena” poleks Park palju maha jäänud nt Timothy Garton Ashist, kuid see eeldanuks ülilühikest perioodi mõttest kirjastamiseni ning väga head akadeemilist positsiooni. Kui ta oleks teost tahtnud  avaldada 1994. aastal, oleks ta pidanud selle põhjalikult ümber kirjutama. Nagu öeldud, ei antud Andrus Pargile seda võimalust. Sellele vaatamata on tegu äärmiselt huvitava ja inspireeriva käsitlusega Nõukogude Liidu hävingust aastatel 1985–1991. Soovitan seda kindlasti lähiajaloost huvituvale üliõpilasele või õpetajale, kuid teos võiks olla ka inspiratsiooniallikaks metodoloogilistel otsingutel ajaloolasele.       

Jääb üle kiita Tartu ülikooli kirjastust, mis on käsikirja arvatavasti ilma muutusteta – koos paratamatult sisse pugevate keelevigadega – lõpuks ära trükkinud. Raamatu lõpus on Pargi sõbra Jüri Alliku liigutav ja virgutav järelehüüe. Teos on tänuväärt meenutus mehest, kes jõudis palju, kuid kes oleks võinud teha veel uskumatult palju, kui talle selleks aega oleks antud.       

1 Autor tänab prof Eero Loonet ja prof Jüri Allikut väärtuslike märkuste eest.

2 Andrus Park, History, lying and, moral responsibility. – History and Theory 1990, nr 29(3), lk 321–330; Park kirjutas ajaloolase eetikast ka 1988. aasta juulis Rahva Hääles. 

3 Eero Loone, Sovremennaja filosofia istorii. Tallinn, 1980; Eero Loone, Soviet Marxism and analytical philosophies of history. London, New York 1992.

4 Review by James P. Scanlan. – History and Theory 1983, nr 22(3), lk 311–317.

5 Andrus Park, Critical philosophy of history in Soviet thought. – History and Theory 1988, nr 27(2), lk 135–145.

6 Andrus Park, Assessing relative causal importance in history. – History and Theory 1985, nr 24(1), lk 62–69.

7 Andrus Park, A note on schemes of historical explanation –  problem of status. – Philosophy of the Social Sciences, nr 12(4) lk 409–413; Andrus Park, The role of examples in social explanation – some problems of marxist interpretation. – Philosophy of the Social Sciences, nr 19(1), lk 41–54.

8 Andrus Park, Global security and Soviet nationalities, Washington Quarterly 1990, nr 13(2), lk 37–47.

9 From perestroika to cold civil war. – Bulletin of Peace proposals, 1991, nr 22(3), lk 257–264.

10 Andrus Park, The post-Soviet system of States. – Bulletin of peace proposals 1992, nr 23(1), lk 11–16. 

11 Andrus Park, Russia and Estonian security dilemmas. – Europe-Asia Studies 1995, nr 47(1), lk 27–45; Andrus Park, Turning points of postcommunist transition – lessons from the case of Estonia. – Government and opposition, nr 29 (3), lk 403–413; Andrus Park, Ideological dimensions of the postcommunist domestic conflicts. – Communist and postcommunist studies, nr 29(3), lk 265–276.

12 Andrus Park, History, explanation and typology. Academy of Sciences, Tallinn 1987. 13 Andrus Park, Global security, glasnost and the retreat divident.  – Government and Opposition, nr 26(1), lk 75–85; Andrus Park, Gorbachev and the role of personality in history. – Studies in Comparative Communism, nr 25(1), lk 47–56.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming