Twitter on mõttetu paik

Tiit Hennoste

Netis on ehitatud tuhandeid keskkondi. Valdav osa sureb kiiret halastussurma ja vaid nende korjused hulbivad aastaid neti avarustes. Millel on lootust ellu jääda? Paistab, et obligatoorsed on mitu tunnust.

Esimene on kasutamise lihtsus, sisselogimisest kuni sõnumi vormistamiseni. Iga lisatakistus on tee surma poole.

Teine on teismeliste-kesksus, neil on alati olnud suur vajadus sotsiaalse suhtlemise  järele. Kunagi, ajal, mida mäletavad vaid seeniorid, oli kõik täiskasvanuile. 1960. aastatel kujunes välja noorus kui omaette kultuur, mood, tarbija jne. Nüüd lähed poodi ja saad aru, et kõik on teismelistele. Ainus koht, kus veel valitseb täiskasvanutele orienteeritud kaup, on toidupood. Aga ka seal vallutavad snäkid üha rohkem pinda. Kolmas on kalaparve efekti hoolikas jälgimine. Seda teeb erilise hoolega kaks seltskonda.  Esimene seltskond on ärikad, kes jälgivad piinliku hoolega seda, kuhu kihutab potentsiaalsete ostjate mass. See on nagu pisikeste kalade parv, kes kihutab kord ühes, kord teises suunas. Aga teadlased väidavad, et juhti neil ei ole.

Muuseas, ärikad pole ainult ärimehed, kas müüvad kaupa. Tänapäeva maailmas on need ka meelelahutustegelased, poliitikud, eludaamid/eluhärrad. Ühesõnaga, kõik, kes loodavad midagi maha müüa,  olgu aluspesu, hääli või iseennast. Teine seltskond on need, kes soovivad jõuda sellesse ihaldatud ärika seisusesse. Need on inimesed, kes kirjutavad ka blogidesse, portaalidesse, panevad You Tube’i üles oma videosid jne. Kindlasti on nende seas ausaid amatööre, kellele lihtsalt meeldib see, mis nad teevad. Ja mis on veel parem kui selle rõõmu ka teistega jagamine. Aga enamikust paistab siiski läbi suur ootus ja lootus nimega  kuulsus. Mis sest, et selle võimalus on sama suur kui miljoni võitmine loteriil või kasiinos. Keegi on ju võitnud. Keegi teab kindla peale maagilisi kombinatsioone. Muuseas, ma võin ühe retsepti anda, kui keegi veel ei tea. Alguses otsige mingi kuulus põhi. Selline, millel on juba kultusstaatus, selline, mida miljonid teavad. Sobib kultusmultikas, kuulus tegelane jms. Põhi peab garanteerima selle, et kõik saavad aru ja tunnevad  huvi. Ainult jälgige, et keegi teile copyright’i kohtuasja kaela ei saaks ajada. Siis tehke oma versioon. Sobib paroodia, nukufilm jms. Tähtis on vaid see, et see oleks naljakas. Ja asi läheb.

Näiteks You Tube’is nägin eestlaste tehtud reklaami, mis mängib Simpsoneid eesti talupojakultuuri piltide peal. Mina leidsin selle, kuna 8. jaanuaril oli see üleval New York Timesi koduleheküljel. Võimsamat reklaami  firmale meedias ei kujuta ette. Õnnitlen siiralt tegijaid, kuna ma pole leidnud, et keegi teine oleks Eestis neid avalikult õnnitlenud. Aga see on tipptase. Enamasti on tulemuseks midagi sellist nagu eesti näitekirjanduses, kus kõik amatöörautorid paistavad kirjutavat näidendeid eesti kultuurikorüfeede kohta. See meenutab parasiteerimist kuulsuste laipadel.

Niisiis, ühed lähevad võrku selleks, et  rahuldada oma sotsiaalseid vajadusi, teised aga selleks, et rahuldada oma kuulsuseiha või rahalisi vajadusi. Sellega on masinavärk käima veetud. Neile järgneb see seltskond, kes on alati tolgendanud raha, võimu ja kuulsuse sabas. Ja siis on ülisuur maailm valmis, aga samast hetkest peale hakkab see ka lagunema. Ülisuur asi ei püsi koos. See laguneb kiiresti pisemateks ringideks. Ja Twitter on ülisuur.

Teisisõnu, seal võib olla ka sada miljonit  inimest, aga tegelikult moodustavad need inimesed kümme miljonit pisikest ringi. Ja nii paneb vaid nukralt õlgu kehitama mõne inimese uhke teade, et Twitteris on peale minu ka X, Y ja Z. Täpselt samamoodi võin ma kuulutada uhkelt, et ma elan New Yorgis, kus elavad veel X ja Y ja Z. Ka see on keskkond. Ja pealegi kümneid kordi huvitavam. Nüüd jääb vaid oodata, millal kalaparv kihutab teises suunas. Sest siis on Twitteriga  jokk. Tema sabas lähevad ülejäänud rühmad ja peagi ei mäleta keegi peale netiuurijate, mis asi see Twitter või tsitter oli.

P. S. Twitteris saab kirjutada 140 märki. Sagedamini kasutatavad sõnad on keeles alati lühemad ja neid mahub sõnumisse rohkem. Muidugi võib sõnu lühendada, aga see pole lõputu protsess. Nii võime kurvalt konstateerida, et iga sõnum Twitteris teeb keele vaesemaks.  Aga teiselt poolt on see kindlasti geniaalne idee. Sest võimalus ületada oma sõnumi kokkusurumiseks pisikesi, jõukohaseid raskusi on kindlasti midagi, mis pakub inimesele selles sünges maailmas suurt rahuldust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming