Turuühiskond ja ülikool

Leo Luks

Tallinna ülikooli rektor Rein Raud: “Ülikoolid peaksid keskenduma neile, keda ei huvita mitte niivõrd paber kui õppimine.”  

VALLO KRUUSER/ EESTI EKSPRESS

 

Rein Raud, minu soov on vestelda avameelselt teie kui intellektuaaliga Eesti kõrgharidusest tervikuna, mitte üksnes Tallinna ülikooliga seonduvast. Kõigepealt esitage palun lühidalt oma visioon rektori ametisse astumisel. Mis on kõige suuremad sisulised muutused, mida oma ametiajal ellu viia soovite?

Praegusel hetkel on ülikool mitmete erinevate traditsioonidega asutuste kogum, millel ei ole ühist identiteeti veel päriselt välja kujunenud ning seetõttu ei ole ka “ühise asja” ajamise tunne just väga tugev. Minu võib-olla kõige peamine eesmärk on aidata ülikoolil kujundada sellist ühistel väärtustel ja vastastikusel mõistmisel põhinevat maailmavaadet, mis laseks selle üksustel solidaarselt tegutseda, mitte ei sunniks neid üksteisega pirukapala pärast konkureerima. Need väärtused on eeskätt kollegiaalsus, sisuliste argumentide ülekaal majanduslike ees, läbipaistvus ülikooli tegevuse korraldamises ja ülikooli pööramine näoga senisest rohkem ühiskonna poole. Loodan, et ülikoolis kujuneb välja stimuleeriv ja akadeemiline arengukeskkond. Selleks tahan kindlasti asendada ka “akadeemilised konveierid” nii õppejõudude kui üliõpilaste vabadust respekteeriva õppekorraldussüsteemiga.

 

Ülikool on teatavasti õppe-, teadus- ja arendusasutus. Millise funktsiooni neist kolmest seate esiplaanile? Mida ootate Tallinna ülikooli professoritelt esmajoones: säravat õppetööd, tasemel teadusproduktsiooni või projektides osalemist ja rahahankimist?

Särav õppetöö eeldab ka tasemel uurimistööd. Praegu on Tallinna ülikooli osakaal Eesti teaduses suhteliselt nõrgem kui võiks olla ja ma loodan seda tõsta, aga ma arvan, et see ei käi mitte õppetöö arvelt, vaid et õppetöö tase selle tagajärjel tõuseb.

 

Ideaalis on kõik kolm aspekti kõrgtasemel arenenud, praktiline suutlikkus seab paraku oma piirid. Kas olete nõus väitega, et ülikoolide hindamisel, aga ka õppejõudude ametisse valimisel on esiplaanil just teadusproduktsioon? Olen päris kõrgetasemelistel koosolekutel kuulnud juttu, et õppetöö on teisejärguline.

Tean mitmeid inimesi, kes on armastatud loengupidajatena, kuid pole kirjutanud eriti midagi, samuti ka selliseid, kes kirjutavad sisukat teksti, kuid auditooriumis on üsna lootusetud. Ühtedest võivad saada head lektorid, teistest teadurid. Professor peaks siiski olema hea mõlemas rollis.

 

Kahtlemata on oluline, et teadlane avaldaks oma töid rahvusvahelise levikuga ajakirjades. Kas teile ei tundu siiski, et artiklite liigne fetišeerimine, n-ö ISI-maania on viinud nende vorpimiseni, “tootmiseni”. Kas te ei näe selles ohtu teaduse vabale loomulikule arengule, teatud kultuuritööstuslikku formalismi?

Loomulikult näen. Esiteks on ohtlik juba loodusteaduse paradigma rakendamine kõigile teadusvaldkondadele ühtmoodi, humanitaarias näiteks indekseeritakse ISI andmebaasides ka mõningaid üldsegi mitte eelretsenseeritavaid ja väga teaduslikke (ehkki sellegipoolest soliidseid) ajakirju (näiteks World Literature Today, mis formaadilt meenutab rohkem klassikalist kirjandusajakirja), kusjuures mitmed olulised väljaanded on sealt puudu, teiseks on humanitaarias hoopis olulisem roll monograafiatel. “Pehmetes” teadustes on samuti suhteliselt lihtne pääseda trükki mõne ideoloogilise moega kaasa minnes. Mis aga Eesti asjadesse puutub, siis ei pruugi rahvusvahelisel eelretsensendil isegi tihti niipalju pädevust olla, et eristada trendikat häma sisulisest ja süvenenud tööst. Sellest on vist Eestis siiski juba laiemalt aru saama hakatud. Teine väga kummastav asi on see, et hetkel on Eesti bibliomeetrias võrdsustatud ainuautori ja kümnenda kaasautori tööpanus. “Pehmetes” teadustes kirjutatakse enamasti üksi, täppis- ja loodusteadlaste tööd võivad ilmuda lausa paarikümne nime all. Ja juhtub nii, et kui kümme humanitaari kirjutab kümme artiklit, annab see kümme kirjet, kümme loodusteadlast aga saavad kümne artikli eest sada kirjet kokku.  Nii on ju väga lihtne väita, et humanitaaride “efektiivsus” on väiksem. kui näiteks loodusteadlasest doktorandil arvestataks kirjeid proportsionaalselt autorite hulgaga, tuleks tal kolme publikatsiooni saavutamiseks olla näiteks 15 viie-autori-artikli kaasautor, mis ongi umbes sama töömaht, mida humanitaarilt praegu nõutakse. Rääkimata sellest, et tublid administraatorid ja teaduspoliitikud, kelle nime all ikka ja jälle üht-teist ilmub, ei pruugi ise olla oma artikleid lugenudki.

 

Pidevalt räägitakse kõrghariduse alarahastamisest  –  see jutt on minu arvates täiesti tõsi. Ometi jääb mulje, et kõik oluline saab tehtud: tudengeid õpetatakse, artikleid kirjutatakse. Mulle tundub, et kõik see toimub kvaliteedis järeleandmise hinnaga: nt on Tartu ülikoolis pärast 3+2 õppele üleminekut sagedased 300 – 700 tudengile peetud ained. Kas ei peaks ülikool, parem veel kui suuremad ülikoolid koos, käituma konkreetselt ning lõpetama kvaliteedi simuleerimise: antud eelarve piires teeme neid asju ja kõik. Kui riik soovib lisaväärtust, tuleb ka rohkem panustada?

Olen täiesti nõus. Auditooriumis, kus üliõpilaste hulk ületab teatava kriitilise massi, ei ole tegelikult enam mõtet loenguid pidada, parem las õppejõud paneb oma jutu paberile ja annab raamatuna välja. Loengutel on mõte, kui saab esitada küsimusi ja õppejõuga vaielda, faktiteadmiste edasiandmisel on neid vaja vaid niivõrd, kuivõrd vastavaid raamatuid pole olemas – see etapp peaks Eestis juba läbitud olema. Päris ülikooliharidus saadakse ikka seminarides.

Mulle tundub, et tegelikult on riigil olemas ka ressurss, mida kõrgharidusse võiks paigutada, ja see ei jõua sinna hoopis muudel põhjustel. Olen üsna kindel, et Soome edu üks garante läbi aastate on olnud just nimelt egalitaarne hariduspoliitika, mis on võimaldanud kõigile teatud tasemega gümnaasiumilõpetajatele ülikoolihariduse soovitud erialal ja ilma selle omandamise kiirust efektiivsuseks pidamata. Praeguseks on ka Eesti nii rikas juba küll, et teha oluline samm samas suunas. Mu meelest on riigi senine arengustrateegia end ammendanud, probleemid on muutunud ja vajavad teistsuguseid lahendusi.

 

Ressursi olemasolu ei taga veel, et see ka kõrgharidusse jõuab. Kas näete mõnda reaalset stsenaariumi, kuidas see raha kõrgharidusse (ja haridusse laiemalt) jõuaks? Kui tähtsat rolli näete ennast selles loodetavas stsenaariumis mängivat?

Siin peaksidki mu meelest Eesti ülikoolid moodustama ühise rinde – ja muide mitte ainult ülikoolid, vaid ka need ettevõtjad, loomeinimesed ja miks mitte ka poliitikud, kelle nägemus ühiskonnast ulatub mõne päeva muredest kaugemale. Ise tahaksin sel teemal küll tulevikuski jätkuvalt sõna võtta, aga eks ma olen seda teinud ju ka varem kogu aeg.

 

Kuid kas pole tekkinud tunnet, et haugu palju tahad, karavan läheb ikka edasi (meenutagem kas või teie teravaid sõnavõtte Eesti Iraagi ründamises osalemise puhul).

Mitte tingimata. Areng on toimunud ja ma arvan, et see on loomulik. Kui iseseisvuse alguses üritasid kõik poliitikud paista nii parempoolsed kui vähegi võimalik, siis praegu räägivad isegi ühinevad paremparteid kohati üsna vasakpoolset juttu sotsiaalsest solidaarsusest ja muust. Loomulikult tahaksin ma, et Eesti saamine täiskasvanuks kulgeks veidi kiiremini kui taasiseseisvumise ajal sündinud laste oma. Ma usun, et Euroopa Liitu kuulumine ja sellest tulenevad sotsiaalsed ja demograafilised protsessid, mis on ju alles algamas, sunnivad ehk ka Eesti otsustajaid  oma mõtlemist veidi muutma.

 

Praegusesse kõrghariduse rahastamise mudelisse on vaikimisi sisse kirjutatud, et edukaks toimimiseks tuleb hankida suurel määral lisaraha grantide vms näol. Akadeemiline personal on hõivatud rahahankimisega, väheatraktiivsed erialad virelevad, valitseb kollektiivne süütunne. Kas nõustute selle kirjeldusega ning kas peate teadusraha hankimise oskust teadlasena tegutsemise eelduseks?

See on küll ülemaailmne probleem, kuid Eestis teravam kui mitmel pool mujal. Ka ei ole meil siin nende grandirahade jagamispõhimõtted sugugi alati läbipaistvad ning huvide konfliktist ei pruugita hoolida. Selles osas on mul kavas esitada haridus- ja teadusministeeriumile küll üsna konkreetsed ettepanekud, kuidas süsteemi võiks parandada.

 

Mulle tundub, et tänapäeval on laias laastus kahte tüüpi professoreid. Ühed on õppinud selgeks grantide taotlemise kunsti ning “müüvad” oma eriala edukalt. Teised ei ole sellega toime tulnud ning tegutsevad opositsioonis teadusmaailma reeglitega, justkui partisanid. Kuidas seda vastandust kommenteerite ning kas esimest tüüpi edukus on eesmärk? Veelgi täpsemalt: kas iga teadussuund ja eriala peaks Tallinna ülikoolis ennast ise ära majandama?

Muidugi mitte. Isiklikult pean normaalseks olukorda, kus ülikool tagab kollektiivse solidaarsuse alusel kõigi oma üksuste töö teatud madalaimal piisaval tasandil ning nende endi tegevusest sõltub siis edasine areng. Kui ülikool tervikuna peab oluliseks mõne ala olemasolu oma koosseisus, siis peab ta sellele ka elutingimused looma. Kusjuures õppetoolide loomise või sulgemise kriteerium ei tohiks olla nii-öelda kaubanduslik edu/edutus, vaid ikka sisuline vajadus. Aga ma kardan, et ülikool tervikuna ei ole hetkel veel selliseks mõtteviisiks valmis.

 

Järelikult toimetatakse ka Tallinna ülikoolis esialgu üksuste kaubanduslikust edust lähtudes ning oodatakse tulevast valmisolekut?

Ei, aga levinud on mõtteviis, et üksus peab end ise ära majandama. Mu meelest peaks akadeemiline solidaarsus võimaldama toimida ka üksustel, mis oma materiaalseid vajadusi täielikult katta ei suuda, kui need on sisuliselt olulised ning annavad ülikoolile kui keskkonnale midagi olulist juurde. Näiteks filosoofia ei tule vist kuskil maailmas täielikult oma majandamisega toime.

 

Olite Eesti Humanitaarinstituudi üks rajajaid. Nüüd on see ülikool ühinenud teiste üksustega suureks Tallinna ülikooliks. Kas usute siiralt, et suur ülikool saab ka Eestis toimida eri üksuste võrdsetel alustel koostööna ja mitte hierarhilise asutusena?

Jah, usun siiralt, muidu poleks ma ei ülikooli loomist toetanud ega tema rektori ametikohale kandideerinud.

 

Jutt ülikoolide vabatahtlikust lõimumisest on väga ilus. Kuid vaadates viimastel aastatel toimunud ühinemisi kerkis siiski silme ette võrdlus ettevõtete ülevõtmisest: suured võtavad väikesi üle, need aga flirdivad erinevate kosilastega, et hinda üles kruvida (nt Viljandi kultuuriakadeemia). Kas see võrdlus on vägivaldne?

Ei, ei ole vägivaldne, ühtlasi peegeldab see hästi praegusel ülikoolimaastikul levinud mõtteviise. Kuid Tallinna ülikooliga edaspidi võimalikult liituvate asutustega läbi rääkides kavatsen ise lähtuda pigem väärtustest, sihtidest ja kvaliteedist kui materiaalsetest argumentidest.

 

Värske doktor Joe Noormets kirjutab doktoriõppe kvaliteeti uurinud kogumikus, et ülikool ei eristu nõudmiste poolest varsti enam ettevõtlusest.1 Tartu ülikoolis on alanud struktuurireform, mille eesmärgiks on suuremate uurimisüksuste loomine. Rektor Jaak Aaviksoo kirjutab ajalehes Universitas Tartuensis (7. IV 2006, lk. 2): “Et konkureerida rahvusvaheliste grantide turul, on äärmiselt oluline suuremate uurimiskollektiivide ühistaotluste esitamine.” Tean, et olete pluralismi pooldaja, pluralismi juurde kuulub ka väikestele eluõiguse andmine. Mida majandusliku paratamatuse tingimustes teha?

Minu meelest on n-ö väikesed üksused tihti sisuliselt palju elujõulisemad, ka majanduslikus mõttes efektiivsemad, sest seal on võõrandumise tase madalam, kõik tunnevad üksteist ja puutuvad üksteisega kokku, tekib loomingulise keskkonna sünergia. Suurte üksuste loomine “ülalt alla” kulgevaid käsuliine pidi ei pruugi olla üldsegi mõistlik strateegia ka majandusliku paradigma reeglite järgi kujundatavas teaduspoliitikas. Selleks, et olla toimevõimelised, peaksid suured üksused kujunema “alt üles”, leides vahetust majanduslikust huvist kaugemale ulatuvaid kokkupuutepunkte ja ühiseid sihte. Ka praegu näiteks on “pehmed” teadused tihti sunnitud suuremaid  uurijakooslusi simuleerima, ilma et need tegelikult toimiksid. Teine suur risk on panustamine mõnele esialgu atraktiivsena tunduvale, kuid hiljem umbteeks osutuvale suunale; ma ei ole näiteks isiklikult kindel, et geenitehnoloogia praktilised rakendused on igapäevaelus väga teretulnud. Hamburgi kesklinnas seisab mitu kõrghoonest tondilossi, mille ehitusel on kasutatud asbestisegusid. Millalgi tundus asbest väga perspektiivne materjal, hiljem osutus tapvaks.

 

Kas saame üldse riiklikult rahastatavate ning riigitellimust täitvate ülikoolide puhul rääkida ülikooli autonoomiast? Üks kelmikas anarhistlik mõte: äkki tuleks ülikool hoopiski riigist lahutada? Mainite Üliõpilaslehes eeskujudena Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli, kus on oluline roll õppejõu ja tudengi koostööl. Kuid sealsed õppejõud ei pea oma vajalikkust riigi ees pidevalt põhjendama ega grantide pärast ennast lõhki rabelema.

Oxford ja Cambridge, mis seal salata, on sõltumatult rikkad, neil on vanad traditsioonid ja (põhjendatult) ka väga hea maine. Kõik see avardab ka nende võimalusi jääda majandusliku surve tingimustes suhteliselt vabaks, mis ei tähenda, et sealsed kolleegid ka samade asjade üle ei kurdaks, mis meilgi kõne all. Kuid Eestis ongi ülikoolid riigist juba lahutatud – nad on avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Seda staatust on aeg-ajalt rünnatud mõlemalt poolt, aga ma arvan, et Eesti tingimustes on see parim vorm kõrghariduse jaoks, jätab ühelt poolt ülikooli autonoomseks ja annab talle piisava tegevusvabaduse, teisest küljest kaitseb teda turufundamentalismi eest, vähemalt mõnevõrra. Eestis tähendab täielik lahutamine riigist ju lahutamist riiklikust finantseerimisest, kuid mitte riiklikust reguleerimisest.

 

Kas mõistepaaril “teadmistepõhine Eesti” on sisuline tähendus või on tegemist soovunelmaga? Kas Eesti avalikkus mõistab teie arvates laiapõhjalise mitmekesise kõrghariduse vajalikkust?

Teadmistepõhine Eesti on eesmärgina üllas, aga tal on oht kujuneda tühjaks loosungiks, kui konkreetseid tegusid ei järgne. Teadmistepõhise Eesti suunas liikumine tähendab kõigepealt seda, et riik ei käsitle end enam odava ja keskmisest vaid veidi paremini kvalifitseeritud tööjõu müüjana – Eesti ei pea olema atraktiivne igasugusele välisinvestorile, vaid eelkõige sellisele, keda teadmistepõhine kultuuri- ja majanduskeskkond siia ootab. Kas avalikkus mõistab laiapõhjalise ja mitmekesise kõrghariduse vajalikkust, seda ma ei tea, sest aastaid on teda pommitatud väidetega, et vaja oleks rohkem rakenduslikku haridust, sest seda ootab siit väliskapital. Hiljuti avaldati näiteks Euroopa keskpanga uuring, mis Eesti ja Poola haridussüsteemi võrdluse näitel osutab selgesti, et Eestis on ühiskondlik areng olnud kiirem ja tööpuuduse probleem vähem terav just seetõttu, et Eestis on kutsehariduse osatähtsus väiksem kui Poolas. Aga see on siin millegipärast enam-vähem maha vaikitud.

 

Olete rõhutanud, et ülikoolid on pigem koostööpartnerid kui konkurendid. Kas vähenev rahvaarv ei tee pearahapõhise rahastamise korral siiski ülikoolidest konkurente?

See võib tunduda paradoksaalne, aga ei tee. Kui me ei suuda pakkuda Eesti noortele head ülikooli, siis nad lähevad ära Euroopasse ega pruugi sealt enam üldse tagasi tulla. Tallinna ülikoolid ei võistle üsna pea enam mitte Tartu, vaid Helsingiga, kus 80 km kaugusel on saadaval tasuta ja väga heal tasemel kõrgharidus. Lääne-Euroopa on samuti mõelnud välja hulgaliselt viise, kuidas paremaid Ida-Euroopa koolilõpetajaid sinna ära meelitada. Võiksime mõelda laiemalt, mitte ainult riigisuuruse Vargamäe loogikas. Tartu ja Tallinn peaksid suutma otsustajatele ühiselt selgeks teha, et kõrghariduse problemaatika on üks riigi arengu võtmeküsimusi. Kusjuures asi ei ole ainult rahas, vaid laiemalt hariduse kvaliteedis. N-ö konkurentsi tingimustes lastakse nt sisseastujatele esitatavaid nõudeid alla (pean silmas mullusuvist lävendipõhist vastuvõttu eri ülikoolides), tagajärjeks on hariduse kvaliteedi langus ja olukord, kus andekas gümnaasiumilõpetaja läheb meelsamini ära mujale. Muide, ka praegune poliitika, mille järgi suur nominaalajaga lõpetajate hulk oleks justkui hästi toimiva ülikooli tunnus, on üsna lühinägelik, eriti 3+2 süsteemis. Eelduseks on seatud, et tudeng tahabki ülikoolist põhiliselt hõlpsasti kättesaadavat paberit. On ka selliseid, ja isegi üsna palju, aga orienteeruma peaksid ülikoolid siiski neile, keda huvitab õppimine.

 

Samuti olete väitnud, et inglise keel on tänapäeva ladina keel. Oletame, et kümne aasta pärast on kogu doktoriõpe inglisekeelne. Kas peate seda soovitavaks arenguks?

Ausalt öeldes pean küll, välja arvatud nende alade osas, kus võime kõigilt maailma pädevatelt asjatundjatelt eeldada eesti keele oskust. Inglise keel on kaasaja ladina keel, sinna pole midagi parata. Kuid see ei tähenda, et eesti teaduskeelt ei peaks arendama ja viljelema, lihtsalt seda tuleb kasutada mõistlikult. Oleks ilus, kui iga kaitstava ja ingliskeelse, maailma teadusavalikkusele arusaadava doktoritöö kõrval ilmuks ka eestikeelne artikkel selle ala populaarteaduslikus ajakirjas või koguni laiemale lugejaskonnale suunatud raamat. Ei ole mõtet kirjutada doktoritööd, millele oma teadusruumis ei olegi võimalik leida kompetentset oponenti, rääkimatagi rohkematest lugejatest.

 

Räägime akadeemilistesse ametitesse valimisest. Eestis on seni kehtinud “saksa sahtlite” süsteem (inimesi valitakse kindlatele olemasolevatele ametikohtadele), Tartu ülikool  läheb struktuurireformi käigus üle “ameerika redelitele” (iga õppejõu karjäär on individuaalne, ühes üksuses võib olla korraga ka mitu professorit)2. Kumba süsteemi ise pooldate ja miks?

Üldiselt pooldan ka olukorda, kus akadeemilised üksused on vähem hierarhilised ja vähim akadeemiline üksus võib ära mahutada mitu professoritasemel õppejõudu.

 

Kas soovite seega ka Tallinna ülikoolis käivitada reformi “redelitele” üleminekuks? Tartu ülikool juba käivitas.

Meil on tõepoolest struktuurireform kavas, aga sellestki on detailides veel veidi vara rääkida, sest seda tahaksin küll, et ülikooli uuenemine toimuks sisulise ja avatud arutelu põhjal, mitte käsu korras ülalt alla. Ettepanekuid struktuuri muuta olen saanud päris mitmelt poolt ja enne kui otsustada, tahan siiski olukorda natuke põhjalikumalt analüüsida.

 

Ideaali järgi on õppejõu ja teaduri kohale valimine erapooletu protseduur, kus lähtutakse ainult kandidaatide saavutustest. On see Eestis ka tegelikult nii? Kui palju kooskondlikkust tohib ülikoolis olla, ilma et oleks tegu korruptsiooniga?

Ideaalne süsteem peaks olema selline, mis annab inimesele piisava kindluse pikaajalise töö alustamiseks. Praegu on ju nii, et kui juba aasta-paari pärast selget tulemust käes ei ole, siis ei jõua ootamisaegu arvesse võttes oma ala tippajakirjas artiklit ära trükkidagi, enne kui viieaastane kadents ära lõpeb. Sisuliselt võimalikuks muutub see siis alles ajal, kui inimene on olnud kaks korda professoriks valitud.

Eesti süsteem on praegu hea selles mõttes, et ei sunni ülikooli pidama pikaajaliselt palgal õpetlast, kes midagi ei tee. Heade ja väga heade õppejõudude omavahelist võistlust see siiski ei toeta, sest kui hea õppejõud on varem ülikoolis juba tööl olnud (ja ka muidu meeldiv inimene), siis tavaliselt eelistatakse teda väljast tulevale ja võib-olla paremale (aga võib-olla ka paremini presenteeritule, kui isik on tundmatu). Ideaalis peaks meie kultuurikeskkonnas õpetlasel olema piisavalt eluvõimalusi, nii et valimata jäämine ülikoolis ei tähendaks vajadust ülepea ala vahetada. Teiselt poolt peaksid konkursid meie akadeemilistele ametikohtadele olema rahvusvaheliselt välja kuulutatud, et oma ruum umbseks ei kipuks.

 

Kuid seniks kui me ei ela ideaalis ning õpetlaste võimalused on ahtad: kas akadeemilist ringkaitset tuleks pidada loomulikuks kaitsemehhanismiks turufundamentalistlikule konkurentsimudelile või on see ikkagi korruptsioon?

See on raske küsimus ja ühest vastust on ka raske anda. Ma ei pea õigeks, et sisulist ja head tööd tegev õpetlane peab loovutama oma koha kellelegi, kes on õiget diskursust simuleerides suutnud koguda endale kokku piisava hulga vajalikke punktikesi, aga on muidugi väga raske selle sisulise töö kvaliteeti kuidagi adekvaatselt mõõta, eriti kui ise ei ole eriala asjatundja. just pisikestel erialadel on konnatiik kõige kiirem tekkima. Nii et alati ei saa väliste tunnuste järgi öelda, kas miski on ringkaitse/korruptsioon või sisu eelistamine simulatsioonile.

 

Kas olete veendunud, et viimase aja kärarikas Tallinna ülikooli ühiselamute remondi nõudmine (millega kaasneks ka üüri tõus on tudengite enamuse kindel soov, mitte kinnisvaraarendajate lobi?

Olen kindel. Enne kui ühiselamutes ära käisin, ei olnud, aga nüüd olen. Kui loomi hoitaks sellistes tingimustes, oleks loomakaitseselts juba ammu häält teinud.

 

Lagunenud elukeskkond ei ole muidugi mingi väärtus. Kuid olles Tartu ülikooli ühikate remondi üle elanud, toon esile ka teise aspekti. Euroremondi steriilsuse üle virisemine võib olla pelk estetism. Kuid euroremondiga kaasnevad ka kõikjal suletud uksed, magnetkaardid, vali kord ja vaba informaalse suhtluse (mida läbustamiseks tembeldatakse) häving ühikates. Mina astusin ülikooli ajal, mil paljud tudengid ei käinud tööl, ühikas kees igasugune suhtlus. Meie jaoks oli ühikate remondiga kaasnev katastroof, boheemlasliku eluviisi väljasuretamine.

Ma kardan, et sisekorra eeskirjade sisu ei sõltu ainuüksi remondi kvaliteedist. Ehk saame hakkama sellega, et kehtestame ka remonditud ühikatele normaalset tudengielu võimaldava sisekorra?

 

See oleks väga üllas eesmärk!

Ülikool peaks olema normaalne ja akadeemilise vaimuga keskkond igas oma ulatuses, nii seminariruumis kui kohvikus kui ühikas.

 

Tänan teid selle vestluse eest.

 

1 Eesti doktoriõppe kvaliteedi, tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse tagamise süsteem. Artiklid ja edulood I. Tartu 2005.

2 Vt lähemalt R. Taagepera, Saksa sahtlid ja ameerika redelid. – Akadeemia 2000, nr 7, lk 1462 – 1471.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming