Tunnustus teenekatele karudele

Kaarel Tarand

  Tavapäraselt algab muinsuskaitsekuu Karuteene medali laureaatide väljakuulutamisega. Neid medaleid jaotab Eesti Muinsuskaitse Selts “Eesti kultuuripärandit oluliselt kahjustanud tegude eest”. Valikuvõimalusi oli seekord luksuslikult, sest metslase kombed avaliku ruumiga ümberkäimisel pole kuskile kadunud. Metslastel on pahatihti ka väga palju raha, mis on iseenesest imelik. Vabaturumajanduse tingimustes, õigusriigis ja peaaegu teadmistepõhises ühiskonnas ei tohiks ju raha puupeade kätte kokku voolata. Aga ta voolab siiski.

Suurim karuteene kultuuripärandile avalikus ruumis tehti muinsuskaitsjate arvates tänavu Sakala keskusehoone lammutamisega, Tartu ülikooli Narva kolledži ehitamise kavatsusega ning Tallinna Pärnu mnt 4 detailplaneeringuga.

Esimesega on kõik selge, sest Sakala keskuse ümber toimuv sai osaks poliitilisest võitlusest valimiste eel. Olid palvekirjad ja meeleavaldused, meedia vahendas sündmusi söögi alla ja peale. Ja ikka ei aidanud miski. Iseenesest väärib tähelepanu, et vastu ootusi ei saanud medalit terve ja enam-vähem töökorras maja trikimeisterliku kaotamise eest ekskultuuriminister Raivo Palmaru ega Tallinna linnavõim, vaid hoopis kinnistul toimetav AS Uus Sakala. Teiselt poolt on see ka väga loogiline, et muinsuskaitsjate silmis vastutab kogu kahju eest (moraalselt) just ettevõte. Kui nad oleksid hukka mõistnud ministri, ministeeriumi või kohaliku võimu, siis oleksid nad sellega kaudselt vaidlustanud kogu riigi õiguskorra. Ikka on nii, et valitsuse või kohaliku võimuorgani koosseisu võib sattuda ka mõni ebakompetentne või koguni pahatahtlik isik, kuid selle alusel ei saa pidada kogu demokraatlike valimiste tulemusena moodustatud riigi- või linnavalitsust kurjategijaks. Ja korruptandi sildi saab kellelegi kaela riputada ikka ainult kohus.

Sakala juhtum näitas ilmekalt, kuidas autod on inimestelt riigijuhtimise üle võtnud. Kogu barbaarse lammutustöö (ja jutt pole siin vana hoone arhitektuurilisest väärtusest, vaid üldpõhimõttest, et terveid ja töökorras asju ei visata ega lõhuta niisama ära) põhiline tõukejõud oli vajadus linna ummistavatele autodele maa sisse uusi pelgupaiku rajada. Autode orjad hääletavad valimistel nende poolt, kes nende autodele paremaid tingimusi lubavad. Eestis on ligi 600 000 juhiloa omanikku, seega üle 60% valijaskonnast. Kuidas see fakt mõjutab avaliku võimu käitumist, on tallinlased aastaid näinud Vabaduse väljakul (mida rahvasuus nimetatakse pigem Vabaduse parklaks kui väljakuks) toimuva järgi, tartlased aga selle järgi, kuidas “liikluskoormuse vähendamiseks vanalinnas” sinna uue silla ehitamise abil autosid aina juurde juhitakse.

Põhjusel, et inimesed veedavad põhiosa oma tööajast ja vabadest hetkedest autos, ei pälvi suuremat tähelepanu ka see, mis juhtub Tallinnas Pärnu mnt 4 (esialgu planeerimine). Sinna kavandatav kuuekorruseline maja hakkab varjama viimast vaba vaadet vanalinna kirikutornidele Uue turu poolt. Aga kes seda peale turistide, estoonlaste ja välisministeeriumi fassaadipoolsetes kabinettides töötavate ametnike ikka vaatab? Kõik ülejäänud on ju autodes.

Narva kolledži ehitamise plaan raekoja kõrvale sõjas hävitatud börsihoone kohale on vindunud aastaid. Ja seal ei ole otsustamist juhtinud autod, vaid Eesti riigi vältimatu vajadus kehtestada end ka Narva linnas. Vajadus vormus aastaid tagasi integratsiooniülesandeks ülikoolile. Loogilise järjena kerkis päevakorda uue õppehoone vajadus, sest Narva noorte eestistamisel edu saavutamine on ikka tõenäolisem uues, euroopalikus keskkonnas, mitte okupatsiooniaegsetes barakkides. Tehti arhitektuurivõistlus, mille tulemustega nüüd rahul ei olda – et vale moega maja plaan sai võidu.

Narvas peab siiski tekkinud punnseisust kuidagi edasi saama. Kolledžil on maja vaja. Ja erinevalt Tallinna karuteenetest pole Narvas uue loomise nimel kasutuskõlblikku vana sendi eestki hävitatud. Uuel ajal, ma mõtlen. Kui väita, et moodsa kolledžihoone ehitamine raekoja kõrvale hävitab vana väljaku barokse atmosfääri, siis võib vastu küsida: kas seda atmosfääri siis praegu on seal? Ei ole, pole juba 1944. aastast saadik. Meil on ka varsti peaaegu 20 aastat avalikku mõttevahetust Narva ajaloolise linnasüdame rekonstrueerimise võimalikkuse üle. Aga mingi otsuseni pole jõutud. Ma ei tea, kas kunagi jõutaksegi.

Omalt poolt lisan karuteenete kaudsete põhjustajate nimekirja kõik Eesti autokaupmehed, kes veel, erinevalt pangandus- ja kinnisvarasektorist, priiskamist ei piira, vaid vastupidi, loodavad müüa tänavu üle 30 000 uue auto (ja kaks korda enam vähem või enam pruugituid). Kusjuures, nagu nad ise nädala alguses ajakirjanduses on kinnitanud, müüakse ka alla omahinna, peaasi, et kliendi kätte saaks. Täpselt nagu uimastiturul: esimese doosi annad tasuta ja siis teenid sõltlase käest kuni surmani.