Tugevasti Eesti ajalugu kujundanud organisatsioon

Anti Selart

Klaus Militzer, Saksa Ordu ajalugu. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel, AS Atlex, Tartu 2013. 222 lk. „Orduriik, mis maast ja rahvast välja kasvas, oli tugev ja korraldatud riik. Meie ei saa sellele riigiüksusele vaadata kui võõrale asjale.” * Need laused pärinevad aastast 1938, Johan Laidoneri Vanemuise teatrimajas peetud kõnest. Kindral kritiseeris oma sõnavõtus ajaloolasi eestlaste mineviku liiga tumedates värvides näitamise eest ega olnud üksikasjus kuigi asjatundlik, kuid kõne üks keskseid ideid – ka keskaeg on Eesti ajaloo täisväärtuslik osa – on kahtlemata õige. Liivimaa keskaeg seostub omakorda sageli esmajoones just Saksa orduga, kuigi siinseid piiskopkondi „orduriigi” hulka lugeda pole muidugi korrektne. Laidoneri kõne on siinkohal siiski oluline esmajoones selle poolest, et tema avaldatud mõte näib eesti tavapärases ajalookäsitluses ootamatu. See näitlikustab keerukat ideoloogilist suhet Saksa orduga, ja selles osas pole eestlased maailmas üksi. Saksa ordus on nähtud Preisi militarismi eelkäijat, Ida-Euroopa rahvaste orjastajat, Venemaa iseolemise hävitamise kavandajat. Tõepoolest, võimas pidi olema organisatsioon, mis seda kõike suutnuks. „Põliseks” vaenuks võib selles nimekirjas tegelikult lugeda vaid vastasseisu Poolaga. Pärast Väike-Pommeri ja Gdański linna hõivamist ordu poolt 1308. aastal vaidlustasid Poola valitsejad ja nende teenistuses seisnud õpetlased läbi mitme sajandi agaralt ordu tegevust Preisimaal, pannes aluse ordut selgelt ja vastuvaidlematult hukka mõistvale traditsioonile, mis püsis poola ajalookirjanduses peaaegu XX sajandi lõpuni välja.

Kui pöörduda Liivimaa ajalookirjutuse juurde, siis baltisaksa ajaloolastele oli Saksa ordu seevastu kahtlemata positiivne jõud. Uurijate sümpaatia kuulus ordu poolele kui käsitleti Liivimaa keskaja poliitilist ajalugu verminud vastasseisu ordu ja piiskoppide vahel. Kas teadlikult või ebateadlikult kajastub siin unistus keskaegse Liivimaa võimalikust „ühendamisest” Saksa ordu võimu alla, nii nagu Preisimaal, kus orduriigist sai uusajal kõigepealt ilmalik hertsogiriik, siis kuningriik ja lõpuks Saksa keisririik. Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi isiku kaudu seostus just orduga mõtteliselt kaks asja, mis olid sada-poolteistsada aastat tagasi Balti saksa ühiskonnale ülimalt olulised: reformatsioon ja vastupanu Venemaale.

Eesti oma suhe Saksa orduga on pigem sündinud peegelpildina baltisakslaste omast kui et iseseisvalt: see oli ebamoraalne organisatsioon, vägivaldsete röövrüütlite bande. Rangelt võttes polnud see ju 1237. aastal Liivimaal tegevust alustanud Saksa ordu, kes Eesti vallutas, kuid ajaloolise süü kujutelmas on ta siinkohal kokku sulanud Mõõgavendade orduga. Viimasele asjaolule osutab ka kõnealuse raamatu tagakaas: märkasin isegi alles kolleegi juhatuse peale, millist pitserit seal on kujutatud. Ja, muidugi, Saksa ordu hingel on Jüriöö ülestõusu mahasurumine. Uku Masingu sõnul on seepärast üleüldse eksitav trükiviga orduvenda inimeseks nimetada.

Jätan kõrvale tarbetu arutelu ordu asukoha üle hea ja halva skaalal. Kahtlemata on ordust jäänud märgid väga tugevasti kujundanud Eesti ajalugu ja ka selle nähtavat pärandit. Ordu ehitas linnuseid, mille varemed tõmbavad seniajani ligi huvilisi, oli kirikute ehitusisand ja linnade – näiteks Tallinna – maahärra. Üks vanemaid säilinud eestikeelseid kirjalikke terviktekste on muide Tallinna kodanike truudusvanne ordumeistrile (1536).

Saksa ordu tervikajaloo käsitlus on seni eesti keeles paraku puudunud. Äsja ilmunud raamat täidab selle kahetsusväärse lünga. On hea, et kirjastus valis avaldamiseks väga pädeva autori teadusliku teose, sest rahvusvahelisel raamatuturul leidub küllalt ka pealiskaudseid ja ebaõnnestunud raamatuid sellel teemal. Vastava eriala ühe juhtivaid asjatundjaid Klaus Militzer on raamatus käsitlenud Saksa ordu tervikajalugu, keskendumata pelgalt näiteks Preisimaale või Liivimaale. Tegu oli tõelise regiooniülese organisatsiooniga, millel oli valdusi kõikjal Kesk-Euroopas, Madalmaadel, Itaalias, Kreekas, Hispaanias ja Prantsusmaal – rääkimata XIII sajandi Palestiinast. Raamatus keskendutud organisatsiooni ajaloole, selle ülesehitusele, liikmeskonnale ja poliitilisele ning ühiskondlikule rollile läbi ajaloo. Kuigi käsitluse raskuspunkt on arusaadavalt keskajas, leiab raamatust ülevaate ka ordu tegevusest uusajal kuni peaaegu tänapäevani välja.

Lugeja leiab siit pildi muutuvast organisatsioonist, kus ajalugu kujundavad pigem ordu võimalused vastata aegade ja olude väljakutsetele kui otsesed välised tegurid nagu lahingud või suurte sõjapealike teod. Sakslaste tagasihoidlikust hospidalist Akkos sai keskaja kolmas suur rüütliordu, mis omakorda kujunes mõne sajandi jooksul ristirahvast kaitsvate sõjameeste ühendusest Saksa aadli esmajoones sotsiaalsete ülesannetega koondiseks – sõjameestest said „härrad”. Elanud üle seisusliku ühiskonnakorralduse kokkuvarisemise Esimese maailmasõja ajal ja natside ning kommunistide tagakiusamise (esimesed stiliseerisid paradoksina samal ajal keskaegset ordut positiivses valguses, eriti oma „idapoliitika” eelkäijana), on Saksa ordust saanud tänaseks preestrite ja õdede heategev vaimulik ordu keskusega Viinis.

Klaus Militzeri raamat on kirjutatud asises saksa teaduskeeles, pigem kuivalt, kuid igal juhul loetavalt, ladusalt ja selgelt. Tõlkes pole paraku õnnestunud originaali stiili tabada, see on natuke liiga bukvalistlik ja kohati kohmakas. Sisse on lipsanud ebatäpsusi, näiteks juba eessõnas pole saksa Semireligios muidugi mitte „poolusklik” (ehk siis pooluskmatu?), vaid osaliselt, leebemate reeglite järgi kloostrielu elav isik, piltlikult poolvaimulik. Fehde ei ole „taplus” (lk 108), vaid vaenus aadli kindlatele reeglitele vastav erasõda, vastavalt on ebatäpselt tõlgitud ka Saksa ordurüütlite „sõda” (lk 138) ja Preisimaa rüütelvendade „vaen oma ordu vastu” (lk 177). Gewann on ribapõld, mitte „pikk põld” (lk 108). Niederlassungon siin (lk 137) ordumaja, mitte „filiaal”. Außenpost ilmselt ei saa eesti keeli olla „välipost” (lk 175). Herren vom deutschen Haus on siin pigem Saksa ordu härrad kui „saksa soost isandad” (lk 176). Sellesarnaseid apse võiks esile tuua veel mitmeid. Pole ka arusaadav, miks on eesti tekstis kohati kasutatud saksakeelseid kohanimesid.

Oluliselt tõstab raamatu tarbimisväärtust register, mis abistab vajaliku teabe kiire leidmise osas. Bibliograafia sisaldab kõige olulisemad asjakohased raamatud ning artiklid. Lugeja lauale on jõudnud teaberikas ja usaldusväärne teos vajalikul ning olulisel teemal. Kokkuvõttes jääb üle nõustuda toimetaja Priit Raudkivi järelsõnaga: „Emakeelne lugeja võib rõõmustada”.


* Päevaleht 8. II 1938, lk 2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming