Tugev Euroopa nõuab toetajatelt julgust

Urmas Paet, v?sminister

  Kui 15 – 20 aastat tagasi nõudis Euroopa poliitikutelt suurt julgust olla avalikult euroskeptiline, siis nüüd näib vastupidi: Euroopa nõuab poliitikutelt julgust olla tugeva Euroopa Liidu (ELi) avalik toetaja. See mõttekäik sobib kirjeldama nii mõneski Euroopa riigis kujunenud olukorda ELi põhiseaduse leppe ja edasise võimaliku laienemise osas, aga ka suhtumises viimasesse laienemisse.

25 riigi juhid sõlmisid põhiseaduse leppe vähem kui kaks aastat tagasi. Ehk kõigi liikmesmaade juhid olid jõudnud üksmeelele, et Euroopa riikide edasise arengu ning konkurentsivõime suurendamise huvides tuleb mitmes valdkonnas, näiteks välis- ja julgeolekupoliitikas, tihedamat koostööd teha, protseduurireegleid lihtsustada ja otsustamise läbipaistvust suurendada. Ilmselt ei saanud dokument küll kõige õnnestunumat nime, sest põhiseadusega ei ole sel siiski suurt pistmist. 2004. aasta oktoobris Roomas alla kirjutatud lepe on alusleping nagu tema eelkäijadki. Ometi olid 25 riigi juhid jõudnud kokkuleppele ning juba lähiaastatel loodeti EList tõhusamat ja tugevamat organisatsiooni, mis suudaks ka Aasia, USA ja teiste maailma arenevate piirkondadega konkurentsis püsida.

Paraku lõi Prantsuse ja Hollandi referendumi tulemus pildi sassi. Sellega, et mõni riik võib põhiseaduse leppe ratifitseerimisel negatiivse otsuse anda, polnud ilmselt keegi tõsiselt arvestanud. Ja nii andsid kaks läbikukkunud referendumit kogu Euroopale tubli annuse pessimismi. Sest sellel, miks suur osa prantslastest referendumil tegelikult ei ütles ja kui palju või õigemini vähe sellel ELi kavandatava arenguga tegelikult pistmist oli, polnud enam suurt tähtsust. “Ei” oli kõlanud ning sellega hakkasid hoiakute kujundamisel Euroopa tulevikuarengu suhtes liituma finantsperspektiivi osas kokkuleppe mittesaavutamine eelmisel suvel, kasvav pessimism ELi edasise võimaliku laienemise suhtes ning isegi siit-sealt kostvad kibedusnoodid eelmise laienemise mõjude osas. Tublimad hakkasid koguni rääkima ELi jõudmisest kriisi ning laienemisväsimuse saabumisest.

Samas unustati, et Euroopa koostöö pole kunagi arenenud ühe lennuka hooga. Meist pikema liikmestaažiga riigid mäletavad nii mõndagi mõõna, mille puhul küsiti, kuidas on võimalik üldse edasi jätkata. Mitmed kavad ja ideed, mis algselt liiga lennukana kõrvale tõrjuti, on nüüdseks saanud aga koostöökorralduse enesestmõistetavaks osaks.

Ometi on EL nüüdseks emotsionaalsest madalseisust läbi käinud ning finantsperspektiivis järgmisteks aastateks kokkuleppele jõudnud. Viimase Euroopa Ülemkogu lõppjäreldustes on selgelt kirjas, et ka edasises Euroopa Liidu laienemise kavandamises tuleb lähtuda viimaste laienemiste positiivsetest kogemustest, ka põhiseaduse leppe ja ELi eksistentsi vahele võrdusmärki tõmbama ei kiputa. See võimaldab ka põhiseaduse leppe tulevikust, ja mis veelgi olulisem, neist sisulistest asjadest, milleks põhiseaduse lepe üldse loodi, rahulikumalt kõnelda. Olgugi, et jutud ELi edasisest laienemisest mõne riigi juhtkonnas ikka justkui allergiat tekitavad.

Mis põhiseaduse leppest üldse edasi võiks saada? Tänaseks on 15 liikmesriiki – mis on nii riikide kui ELi elanikkonna enamus – lepingu lõplikult heaks kiitnud, sügisel peaks kuueteistkümnendana lisanduma Soome. Neist seitsmest riigist, kes on ratifitseerimise praeguseks peatanud, on suurem osa seda teinud Prantsuse ja Hollandi referendumite tulemustest tulenenud ebamäärasuse, mitte sisulise vastuseisu tõttu.

ELi liikmesmaad on värskelt kokku leppinud leida 2008. aasta lõpuks selge lahendus põhiseaduse leppe ja selles sisalduva osas. See on ka tagumine ajaline piir, sest 2009. aasta suvel valitakse järgmine Euroopa Parlament ja astub ametisse uus komisjon. Lisaks tuleb selleks ajaks Euroopa institutsioonides teha ruumi uuele liikmele Horvaatiale.

Esimene eelistus põhiseaduse leppe tuleviku suhtes on selle kui terviku jõustumine. Ka kiiremail juhul võtab see veel paar aastat aega. Selleks on aga ennekõike vaja positiivse tulemusega lõppevaid kordusreferendumeid Hollandis ja Prantsusmaal, aga ka positiivseid otsuseid kaheksast riigist, kes seni pole ratifitseerimist läbi viinud. Nende riikide seas on näiteks ka Suurbritannia. Võimalikest kordusreferendumitest pole aga kindlasti mõtet rääkida enne 2007. aastal toimuvaid valimisi nii Prantsusmaal kui ka Hollandis ning ka siis ei pruugi nende riikide valitsused olla valmis referendumi kordamiseks, olgugi, et ELil on kordusreferendumite kogemus esialgse negatiivse tulemuse muutmiseks olemas nii Iirimaalt kui Taanist.

Samas ütleb praktiline meel siiski, et seiskunud masinal tuleks parandada seda osa, mis tõrke põhjustas. Et me ei asuks asjatult lahti lõhkuma ja remontima töötavaid osi ega viskaks kärsitusest kogu masinat minema. Prantsusmaal selgus pärast uuringuid inimeste seas, kes referendumil “ei” ütlesid, et negatiivse vastuse tingisid ülekaalukalt riigisisesed emotsionaalsed argumendid. Kui rahvas kasutas hääletust võimalusena väljendada oma rahulolematust majanduse madalseisu, tööpuuduse või kahaneva sotsiaalse kindlustundega, siis tuleb seda nii ka võtta ning teha midagi nende probleemide lahendamiseks. Kui elanikkond ütles uuele lepingule “ei”, ajendatuna sellega vaid kaudselt seotud hirmudest üleilmastumise ja edasise laienemise ees, siis tuleb suunata pingutused nende hirmude hajutamisele.

Siit tuleneb järgmine võimalus põhiseaduse leppega tegelemisel ehk teatud kosmeetilised muutused, näiteks pealkirja muutus ja/või mõne deklaratsiooni lisamine ning siis kordusreferendumite korraldamine. Näiteks enne Nizza lepingu kordushääletusele panekut Iirimaal võttis Euroopa Ülemkogu vastu avalduse selle kohta, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika ei ohusta kuidagi Iirimaa sõjalist neutraliteeti. Seekord võib kõne alla tulla näiteks sotsiaalvaldkonda puudutav lisatekst.

Järgmisel kevadel, Rooma lepingu 50. aastapäeval Berliinis vastu võetava deklaratsiooniga kinnitatakse omakorda üle Euroopa väärtused ja eesmärgid ning ühine kohustus need täide viia.

Seega on võimalikud lisadeklaratsioonid, -protokollid või selgitused, mis aitaksid raskustesse sattunud riikidel lepingu siiski heaks kiita, kuid ei sunniks juba ratifitseerinuid seda uuesti tegema. Ka on alust uskuda, et lähiaastatel mõnevõrra kosuv majandus ning lisanduvad töökohad – viimase aasta jooksul on ELis lisandunud kaks miljonit uut töökohta – ja ELi viimase laienemise positiivsete mõjude mõistmine aitavad üle saada ka neist emotsionaalsetest raskustest, mis on mõnede riikide kodanikke takistanud lepingut omaks võtmast.

Kolmas võimalus ehk olemasolevale põhiseaduse leppele täielikult käegalöömine ning uue leppe koostamise alustamine pole lähemate aastate perspektiivis mõeldav, sest pettumus põhiseaduse lepet toetavate riikide ja nende juhtkondade seas ei võimalda uue leppe koostamisega mõnda aega alustada ning suure tõenäosusega oleks uue kompromissi saavutamine, võrreldes põhiseaduse leppega, määratult keerulisem.

On ka neljas võimalus, mille järgi osaliselt ka täna elatakse. Täidetakse seniseid ELi lepinguid ning võetakse ette teemasid, mida seni on liiga vähe rakendatud. Samas on ka sellel lähenemisel vastuseis nende riikide näol, kes tahaksid põhiseaduse leppe võimalikult kiiret ja terviklikku jõustumist. See lähenemine teeks tõepoolest väga keeruliseks ELi edasise laienemise, kuigi seda perspektiivi vajavad näiteks Lääne-Balkani riigid väga. Seega pole see tegelikult sisuline lahendus, mis aitaks kaasa Euroopa tugevnemisele.

Pikalt läbi räägitud põhiseaduse lepe on habras tervikkompromiss, mis teeb väga keeruliseks ka lepingust üksikartiklite väljakorjamise ja jõustamise ehk nn kirsside noppimise. Seega ka seda võimalust ei saa pidada reaalseks.

Kogu põhiseadusliku leppe arutelude juures on aga sisulise tähtsusega see, kuidas suudab EL konkurentsis vastu panna üleilmastumisele, majandusarengule Aasias ja USAs, olla välispoliitiliselt efektiivne ja tugev ning seista parimal võimalikul moel oma kodanike huvide eest. Põhiseaduse lepe on mõeldud ELi tugevdamiseks ning efektiivsuse suurendamiseks ehk just selleks, mille vähesust referendumitel vastuhääletajad ette heitsid.

Põhiseaduse lepe pole küll kogu ELi sisu ja argipäev, kuid eurooplaste heaolu ja julgeolu kasvule saab selle jõustumine kaasa aidata küll. Paraku vaid avalikule arvamusele tuginemine ilma iseseisva mõttetegevuseta ja suhtlemiseta sellele kaasa ei aita. Kas omaaegsete avaliku arvamuse uuringute tulemused oleksid ELil ja tema eelkäijal Söe- ja Teraseühendusel üldse tekkida lasknudki? See on veelkordne kinnitus, kui oluline on mõlemapoolne kommunikatsioon ühiskonna ja tema liidrite vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming